Uus Teater andis hooajale avapaugu Tormi Toropi lavastusega “Tõde ei anta kellelegi andeks”.
Lugu on näide sellest, kuidas inimeste ettekujutused ei vasta kunagi tegelikkusele. Lavastuse taustaks on Milli Vanilli duo lugu – tegemist oli 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses tegutsenud tantsubändiga, mille lõi produtsent Frank Farian Münchenis Saksamaal.
Tölpast hurmuriks
Nende debüütalbum „Girl You Know It’s True“ saavutas kiiresti rahvusvahelise edu ja 21. veebruaril 1990 sai Milli Vanilli parima uue tulijana Grammy. Vahetult pärast seda tuli aga välja, et bändiliikmed Fab Morian ja Rob Pilatus polnud mitte ühtegi nooti oma debüütalbumil ise laulnud. Järgnes skandaal ning Grammy tagastamine.
Sama laulujupi eestistatud versiooni “Tea, ma ei peta” võtavad Uues Teatris üles ka kohalikud hurmurid Madis Mäeorg ja Veiko Porkanen ansamblist Kaks Pead. Nende tegelaskujude taust pakub küllap kibedat äratundmisrõõmu mõnelegi Maarjamaa mehepojale: kitsas higine ühiskorter, primitiivsed tülid ja lootusetult kehvad flirdivõimed. Kohmakate tantsuliigutustega vürtsitatud ööklubistseenist pärinev pick-up-line “su vanemad olid vist karbid, sest sa ise oled küll tõeline pärl” räägib iseenda eest.
Pole seega põhjust imestada, et ootamatult süllesadanud võimalus superstaarideks saada Kahel Peal katused pealt sõidutab. Varem kommunikatsioonivormid vaid seosetu mörisemisega piiranud duo avastab end lakutud heledahäälsete lauluinglitena, kes ühte ja sama refrääni kedrates teismelisi tüdrukuid hullutavad.
Ise küsin, ise vastan
Lavastuse autorid ei pea paljuks lubada ka publikul oma iidolitega otseühendusse astuda, korraldades “spontaanse” pressikonverentsi. Ülearu palju energiat ei maksa siiski küsimuste väljanuputamisele panustada, sest vastajad lähtuvad kommentaaride formuleerimisel nagunii vaid produtsendile arusaadavast loogikast.
Postmodernsele teatrile kohaselt piirdub lavakujundus valge ekraani ja kümmekonna puuroikaga, mida peaks ilmselt kompenseerima mitmetasandiline ja sügav sisuline pool. Viimast on aga teatrivõhikul raske aduda – stseenid on etteaimatavad ja tüütult venivad, hoolimata ennastunustavalt karglevate noormeeste entusiasmist hakkab igav. Pikalt soojendatud puäntki on taustaloo läbilugenule juba ilmne. Ning kui kõlab lõpuküsimus “Tühi tunne, eks ole?”, jääb sellega vaid nõustuda.
Autor: Kaur Paves, kaur@tartuekspress.ee