Karmen Juhkam, ERRi kultuuriportaal, 17.04.2023
Uus lavastus
"Mis saab siis, kui meid enam ei ole?"
Lavastaja Kirill Havanski
Autorid Kirill Havanski, Maria Paiste ja trupp
Kunstnik Riin Maide
Valguskunstnik Aleksandr Mirson
Helikunstnik Markus Palo
Plakatikunstnik Elo Vahtrik
Laval: Ilo-Ann Saarepera, Grete Jürgenson (Rakvere Teater), Maria Paiste, Ekke Hekles, Johannes Richard Sepping.
Esietendus 14. aprillil Tartu Uues Teatris
Kirill Havanski lavastus "Mis saab siis, kui meid enam ei ole?" paistab jätkavat eesti teatri uut trendi – ühes kinnises, mõneti ajavälises või lineaarsele aja kulgemisele mitte alluvas ruumis on koos seltskond inimesi, kes hakkavad mingeid mänge mängima. Läbivaks tundefooniks on igatsus, ärevus või ootus ning lavastuse kesksete väljendusvahendite hulgast on sõna taandunud, olulisemaks on muutunud muusika, kehalisus või visuaalne metafooriloome.
Samasse kategooriasse sobivad näiteks nii Ugala Teatri "Kolm ahvi" kui ka Tartu Uue Teatri "Stereo" ja "Vaba(n)dus". Tundub, et COVID-19 kriisist on teater kunstilises plaanis kaasa võtnud ruumilise isolatsiooni, nihestunud ajataju ja vaikimise. Muidugi ei päde see üldistus kõikide uuslavastuste kohta, kuid tähelepanuväärne on see suundumus sellegi poolest.
Lavastust on tutvustavas tekstis nimetatud performatiivseks uurimuseks leinast ja igatsusest. Seltskond sõpru on kogunenud õhtusöögile, kuid keegi on puudu. Kuigi koht laua ääres on kaetud, on selgelt aru saada, et teda siiski ei tule enam kunagi. Õhtu on jagunenud erinevateks stseenideks, mida mängitakse nagu katkiläinud grammofon uuesti ja uuesti läbi. Iga korraga intensiivsuse ja meeleheite-emotsionaalsuse aste suureneb ning kinnistub ühte helisse või liigutusse. Tundub isegi, et liigutakse omamoodi ajas tagasi, taasesitades mitmeid õhtuid ning toimetuleku erinevaid etappe ja nii jõutakse algusesse, valu kõige intensiivsemasse punkti.
Kogu lavastus on suuresti tajumuslik kogemus, kus tundefooni edasiandjatena tõusevad enim esile just heli- ja valguskujundus, mis ka puuduolevat isikut aeg-ajalt tähistavad. Leina ja igatsuse mõistmisel muutub keskseks kujundiks lõppenud vinüülplaadi heli, mis stseenide kordusi saadab ja markeerib. Eks peitub ju ka selles helis teatav igatsus või ootus, et äkki ikkagi tuleb üks lugu veel, äkki hetk kestab veel! Ometi seda ei juhtu.
Muusika peegeldab küll etendajate igatsust või ootusärevust, kuid see tunne ei jõua neljanda seina taha ning performatiivses uurimuses on neutraalne uurijapositsioon just pealtvaatajal. Kõige mõjusamaks hetkeks on hoopis lavastuse lõpus olev vaikus, mis pärast ligi kahetunnist külluslikku helide- ja valgusefooni mõjub mõneti üllatavalt ja ootamatult, lastes lõpuks kõigel nähtul ja kogetul ka enda sees vastu kajada.
Trupi puhul on suur rõõm jälgida ühist mängulusti ja -vabadust, mis võib antud juhul olla isegi eksitav, sest ühtlane ansamblimäng ei peegelda ilmtingimata kellegi või millegi puudu olemist. Nii väljendub igatsus või sellest tulenev suutmatus ootuspäraselt toimida just iga indiviidi enda siseelu peegeldustes. Siin on lisaks muusikalisele kujundusele oluline roll etendaja kehalisel eneseväljendusel ning füüsilisel dramaturgial.
Ootus(ärevus) või suutmatus sellega toime tulla kinnistub üksikutesse liigutustesse ja fraasidesse, mis alguses tunduvad üsnagi loomulikud, kuid omandavad kordustes aina suurema emotsionaalse kaalu. Sarnased kujundid läbivad lavastust mõtteliste pidepunktidena hiljemgi, kuid ei arene sealt märgatavalt edasi. Nii saadab korduvuse tunne tervet lavastust ning jääb ideelisel tasandil üheplaaniliseks.
Kuigi lavastuses esineb üksikuid dialoogimomente, siis pole öeldul reeglina kuigi suurt tähtsust, tihti pole seda isegi kuulda. Seda enam mõjub üllatavalt lavastuse keskel pikem monoloog, mis nihestab seni peamiselt tekstivälistel väljendusvahendite põhjal tekkinud tähendusloome fooni. Sõnaliselt laiendatakse senist teemaarendust. Igatsus, mida tuntakse, ei pruugi sugugi olla seotud konkreetse isikuga, vaid tähistada tunnet, mis kunagi enam tagasi ei tule või kõigest hoolimata siiski ei tule.
Hea seltskond ei ole alati piisav, et enda peas oleva idüllini jõuda. Seega on kordused justkui ideaali ja reaalsuse kõrvutamine ning selline teemalaiendus näitab, kuidas puuduolev isik ei muudaks tegelikult mitte midagi. Tõstatub hoopis sisekaemuslik küsimus – mis meis endis takistab ideaali ja rahuloluni jõudmist?
Mis siis ikkagi saab, kui meid enam ei ole? Tegelikult ei saa vist midagi. Inimese hämmastav kohanemisoskus leevendab lõpuks ka kõige suurema igatsuse ning teeb ruumi teistele emotsioonidele. Uue Teatri lavastus seda kindlasti tõestas – ka kõige valusamated hetkedes on alati midagi helget ja elu läheb edasi. Paratamatult kajas lõpukummarduse ajal kõrvus mõni kuu varem ühes teises linnas ja ühes teises teatris kõlanud "edasi-edasi!".