Karin Allik/Postimees: Inimene ilu ja koleduse vahel

Karin Allik, Postimees, 2.12.2019


Ilus tass, ilus muusika, ilus vaade, ilus diivan, ilus inimene... Pea kõike võib paigutada sellele riskantsele skaalale, kus ühes otsas ootab ilu ja teises koledus, ning too paigutus määrab äkitselt kõik. Mis ilus, see väärtuslik, kuid mis kole, see ei kõlba kuhugi.

Piret Jaaksi autorilavastus «Ilusad inimesed» Tartu Uues Teatris ometi võtab (inimliku) ilu ja mieilu pulkadeks lahti ning selgub, et nii lihtne see pole. Kas ilu tõesti määrab kogu saatuse: nii töö, sõbrad kui ka abielu? Või määrame oma saatuse ise, lähtudes sellest, kui ilusaks ennast peame?

Küsimusi kerkib õhku palju, kuid olles nende ümber kaks ja pool tundi tiirutanud, ei tundu «Ilusad inimesed» siiski järelduseni jõudvat.

Ideeline teekond on iseenesest huvitav. Kuivõrd Jaaks võis näidendi kirjutamisel aluseks aasta hakul tehtud iluteemalised intervjuud, saigi neist kokku kollaaž, kus ilu nii hävitab kui ka loob. Läbi mängitakse kümmekond lugu, olukorda või pihtimust, mille kaudu ilu tähendus ja võim selgineda võiksid.

Minimalistliku stsenograafia kontekstis paistavad lambid laval muide kõige tähenduslikumad, meenutades kõiki neid käike fotograafi juurde, mille tagajärjel ilu või selle puudumine järgmisteks aastateks rahakoti vahele plastkaardil kaasa pannakse. Kui fotograafi juures tahaksime aga näidata oma parimat mina, siis lavalampide all julgetakse paljastada teisigi tahke.

Juba esimene stseen mõjub omamoodi vastuoluliselt, tragikoomiliselt. Nimelt kehastavad Katrin Pärn ja Helgur Rosenthal vastseid lapsevanemaid, skitseerides stseeni ümber vaba käega tuavliku raami: Joosep ja Maarja äsjasündinud Jeesust imetlemas.

Aegamisi kujuneb imetlemisest hoopis puuduste leidmine ning ilusast lapsest saab paks laps. Tuleviku väljavaated nihkuvad võiduka atleedi juurest lootustandva kirjaniku poole, sest lühikestest jalgadest hoolimata on tal vähemasti pikad sõrmed, mis lapsele teravat sulge ennustavad.

Vaataja silmades
Nõnda võtabki lavastus avastseeniga kohe ee ilust tingitud determinismi, mis alatihti inimajju ronib: uskumuse, justkui otsustaks väline ilu inimese tuleviku. Selle mõe kohaselt tuleks ilusad ja koledad varakult üksteisest eraldada, sest ühtedele saab kahtlemata osaks edu, teised võivad end vaid vaimuteravusega veidi lohutada.

Kõlab hiiglama mustvalgelt ja väga ebaõiglaselt, aga see asjaolu on isegi teaduslikult tõestatud. Kellegi ilu nägemine paneb meid tundma, et tegu on hea inimesega, mistõu saadabki teda suurem edu nii töö- kui ka eraelus. Füüsiline atraktiivsus tagab sotsiaalsed ja majanduslikud eelised, toetab psühholoogilist heaolu.

Ehkki ilu on teatavasti vaataja silmades, viitab Jaaksi lavastus, et mõned universaalsed parameetrid sellele siiski kehtivad. Ilu kirjeldatakse pidevalt selliste mõistete kaudu nagu kord, puhtus, harmoonia ja sümmeetria. Aga miks siis iluideaalid aja jooksul silmanähtavalt varieeruvad?

Sümmeetria ja harmoonia peaksid ju ometi igal sajandil sama tähendama. «Ilusad inimesed» pakub näiteks välja ühe pragmaatilise lähenemise ilule, mis tänapäevase, planeedi pärast muretseva ajastuvaimuga selgelt kokku kõlksub. Nimelt jutustab Helgur Rosenthali mängitud kaalujälgijast uuskõhn, kuidas talle paksuna infrastruktuuri kurnamist ee heideti.

Keskkonna suhtes oleks ju vastutustundlikum süüa vähem ja kanda väiksemaid riideid, samuti vajavad sõidu- ja lennumasinad kergema inimese liigutamiseks vähem kütust. Samas, kes teab, võib-olla teevad trenažööridel kulutatud kilova-tunnid planeedile enamgi kahju kui paar lisakilo lennukisalongis?

Mõte kipub kaduma
Keskkonnakaitse pole aga kaugeltki ainus faktor, mis nüüdisaegsete iluideaalide kujunemises kaasa mängib. Loomulikult täidab olulist rolli veel kõikvõimas internet ühes sotsiaalmeediaga. Vahel vilksamisi ja vahel pikemalt eri stseenidest läbi joostes ei kaaperda internetikultuuri lahkamine õnneks siiski ülejäänud lavastust ega lange sotsiaalmeedia klišeestunud demoniseerimisesse. Teemakujutus ei paista FacebookiInstagrami süüdistavat, vaid püüdleb pigem tunnete ja suhete selgitamise poole, mis nähtusega haakuvad.

Õnnestunud rolli teeb siin Henessi Schmidt, kes lavakaaslaste arusaamatu sädistamise vahele psühholoogilisi kõrvalepõikeid pakub. Kergelt kössis ja nukker neiu peab Kas ilu tõesti määrab kogu saatuse: nii töö, sõbrad kui ka abielu? Või määrame oma saatuse ise? nentima valusat tunnet, justkui polekski teda olemas, kui iga päev oma eksistentsi mõne pildiga meelde ei saa tuletada.

Pärn, Rosenthal ja Laos samas stseenis aga võrdväärset eneserefleksiooni ei saavuta, sest nii tekstis kui ka mängus kipub mõte kaduma minema. Kui eesmärk oli kehastada sisutühja infomüra, mis samuti sotsiaalmeediat iseloomustab, siis see küll saavutati: tekkis tahtmine pidev kädin kuskilt nupust kinni vajutada.

Oma ideed tutvustades sõnastas Jaaks lavastusele üsna analüütilise uurimisküsimuse: miks me end kunagi piisavalt ilusaks ei pea, miks me ennast aina muudame? Teos ise jääb aga peaasjalikult püsima kirjeldavale tasandile, ulatudes sügavama analüüsini ja meeldejäävate järeldusteni harvem.

Keskkond ja sotsiaalmeedia on loomulikult olulised leiud, ent jäävad terviku igatsuses detailidena õhku rippuma. Enne etendust oleksin Jaaksi küsimusele vastanud, et me tahame meeldida, olla edukad ja armastatud, ning vastan samamoodi ka pärast etendust.

ARVUSTUS
«Ilusad inimesed»
Autor-lavastaja Piret Jaaks
Kunstnik Gabriela Liivamägi
Laval Katrin Pärn, Roland Laos või Siim Tõniste, Helgur Rosenthal, Henessi Schmidt
Esietendus 22. novembril Tartu Uues Teatris
Jaga

Vaata lisaks

Registreeri