Kadri Simson: Ood Põhuteatrile

Kadri Simson 27.06.2011

Mõelda vaid, et Tallinnas on koht, kus haistmismeel ütleb – sa oled maal lakas, aga nägemismeel kinnitab – oled hoopis teatris. Olen nüüd kahel korral sealt hea emotsiooniga naasnud ja kipun väga tagasi. Kasvõi ainult kohvikusse, sest selliseid kohti peaaegu keset linna; mere ääres; keset rohelust polegi teab mis palju.

Kindlasti on Põhuteater üks kultuuripealinna pärleid. Sisu poolest ka. Eile nähtud Rasmus Kaljujärve aktsioon oli ühekordne sooritus. Mõelda vaid, näitleja oma parimais aastais, silmapaistvas trupis ning rohkete rollidega. Aga tema on masenduses. Või siis kriisis, kus miski ei lähe ja midagi ei muutu juba pikemat aega. Pole aimugi, kas see aktsioon ta jaoks midagi muutis. Mõnikord aitab mõista, mida tegelikult elult tahad põhjalik asjade läbimõtlemine. Paljude asjade mõistmine tuleb kaasa lapsepõlvest. Olgu selleks või ettekujutus üdini õnnelikust päevast.

Või suhtumisest keelatusse. Keelatud viljad võivad olla päris valusad. Päris armas, et paljud lasteaialapsed on selle just ühesuguse tegevusega selgeks saanud — mul oli ka lasteaiakasvataja, kes hoiatas, et külma ilmaga ei tohi õues keelega metalli puudutada. Ise poleks iial ilma tema hoiatuseta sellise tegevuse peale tulnud, aga kui juba keelati, siis loomulikult pidi järgi proovima. Oli valus.

Paar nädalat tagasi vaatasin Põhuteatris tartlaste külalisetendust Ird, K. Seda on aasta mängitud, pärjatud teatriauhindadega nii Ivar Põllule algupärase dramaturgia eest kui Nero Urkele parima meespeaosa eest. Ma olen auhindajate otsusega täitsa nõus. Lugu Kaarel Irdist ei ole kellegi subjektiivne meenutus, vaid seda toestavad arhiivi jõudnud kirjad ja kõned. Hea stseen Irdi pealetükkivast lavastajamaneerist on töölisteatris ilmeka soorituse lihvimine lavastaja ja näitlejahakatise vahel, tekstiks „Jää kestma, Kalevite kange rahvas, ja seisa kaljuna, me kodumaa”. Veelgi parem Nero Urke kajamine tõelise Irdi helisalvestisele, intonatsioon on hämmastavalt tabatud!

Eluloo tükil on veel see küsimus, et kuidas edasi anda ajavoolu. Siin on see lahendatud Vanemuise koristajate vahetumisega – vabariigi ajal õrnas baleriiniseelikus hõljuv põhjalik preili, peale sõda koristaja harjaga vehkimas, 60ndatel juba esimese tolmuimejaga, 80ndatel aga sama tööd tegemas kaks koristajat. Neist teine ilmselgelt teeb tööluusi ja esitab töö tegemise asemel visuaalselt väga vaatemängulise estraadi karaoke.

Kaheksakümnendate alguse Vanemuiset ma juba mäletan – siis pidi vaheajal kas ringiratast jalutama või võis minna kohvikusse. Ringiratast käies oli peamiseks meelelahutuseks fuajees näitlejate fotode silmitsemine. Siiani on teatriga lepingus olevad näitlejad fotodel seintel. Tänasel päeval on aga aina enam suurepäraseid näitlejaid valinud vabakutselise tee. Tartu Uus Teater on sellise tee valinutest maksimumi võtnud. Ird, K. oli tõesti hea tükk. Kahjuks selle suve külalisetendused Põhuteatris on kõik juba ammu välja müüdud.
Jaga

Vaata lisaks