Kaarel Arb: Gunnar Grapsi elu mitmevärviline viirastus


Gunnar Grapsi elu mitmevärviline viirastus


Postimees
29.11.2011
Kaarel Arb, muusikakriitik



Gunnar Grapsi 60. sünniaastapäeval Tartu Uues Teatris esietendunud muusikal «Raudmees. Odysseuse eksirännakud» on ajamasin läbi legendaarse muusiku erinevate eluetappide. Ajamasinale kohaselt mitte alati kronoloogilises järjestuses, loogilises ehk sellegipoolest.



Robert Annuse lavastust on muusikali asemel ehk tõesti õigem nimetada muusikaliseks viirastuseks, nagu kavalehel žanriks märgitakse. «Raudmees» ei ole üks ühele võetav eluloojutustus, kuigi Grapsi elu olulisimad verstapostid on kõik olemas. Annus julgeb mõelda raamidest väljaspool ja vahel üldsegi unustada, et mingid raamid kuskil eksisteerivad.

Muusikalile või muusikalisele viirastusele sobilikult kannavad lavastust edasi muusika, lärmi ja tulevärgiga täidetud stseenid, mis on võimsad ja rokkivad. Nende vahel tunduvad intiimsemad ja raugemad hetked aga tihti veidi rabedad ning kohmakad. Õnneks mitte liialt ja ehk saab sedagi välja vabandada – päris elu ongi ju tihti rabe ja kohmakas.

Neis vaiksemateski hetkedes on siiski kohmakusest rohkem helgeid momente, ka suurimad publikunaerutajad kooruvad välja just nendest stseenidest. Saal rõkkab, kui lõpuks kohale jõuab, et noor ja tõsine Saaremaa poiss, kes toanurgas askeldab ja Grapsi ufo-juttu kuuldagi ei taha, on tärkav staar Ivo Linna. Rohkemgi siis, kui Graps tulevase Angela, siis veel Andres Aagiga tõreleb, et too oma vuntsid maha on ajanud ja nüüd nagu eit välja näeb.

Sellist vaikset ja hiilivat nalja on lavastuses omajagu, mitte just kuhjaga, kuid piisavalt, et üldist tooni alati siiski helgemal poolel hoida. Ka tõsisemad ja traagilised eluetapid saavad huumorilaengutega tasakaalustatud. «Raudmehe» huumor on üks mõnusamaid ja nüansirikkamaid, mida siin maal ja selles keeles kohata võib.

Muidugi ei olnud Grapsi elu ainult nalja ja naerune rokk staariunenägu ning kuigi tee tippu ja tipus püsimine saab lavastuses loogiliselt enim sõna, ei jää tähelepanuta ka nukramad aastad.

Lavastus alustab lõpust, näidates kustuvat rokkstaari, kes valitses riigis, mida enam ammu olemas pole, kuid kes vähesest publikust ja tühjast külmkapist hoolimata alla ei taha anda, tühjale saalile hambad ristis ja higistades esineb ega taha kuulda millestki, mis teda ei huvita. Muu hulgas ka prügiämbri väljaviimise kohustusest.

Viimase õõnsa valguskiirena kuulutab Mart Sanderi hääl Grapsi tema surma-aastal Eesti Muusikaauhindade elutööpreemia laureaadiks. Sealt edasi viib ajamasin meid sinna, kuhu sellest hetkest veel minna annab – tagasi ja päris algusesse. Grapsi elu algab otsast ning liigub tšelloõpingutest ja Mikronitest kindlal sammul suurte lavade ja šampanja poole.

Lavastuse peaosaline Juss Haasma kehastab Grapsi enesekindla iseteadlikkusega, kunagiste kursusekaaslastena on peaosalise ja lavastaja vahel ehk ka tavalisest suurem teineteisemõistmine. Haasma ei ole muutunud Grapsi mälestuse haledaks koopiaks, nagu elulugude lavastamisel vahel juhtub, vaid on osanud võtta vajaliku ning muuta selle endale omaseks ja sobilikuks.

Alles siis, kui lavastusse lõikab sisse kümne aasta tagune lõik «Pealtnägijast», kus Vahur Kersna Grapsiga 50. sünnipäeva puhul intervjuu teeb, jõuab tõeliselt kohale, kui tõetruu Graps siin lavastuses tegelikult olnud on. Ülejäänud trupp töötab Haasma kõrval sama veenvalt, kuid hetkekski pole kahtlust, kes on laval staar.

Grapsi loole on truu ka kogu lavastuse olemus, Tartu Uue Teatri väiksus töötab tükile kaasa, luues kohatise positiivse kaose tunde, just sellise nagu kajab vastu rokk-kontsertidelt.

Lavatöötajad, kes stseenide vahel pimeduse varjus rekvisiite lavale ja sealt ära liigutavad, mängivad kaasa kui kontserttuuri meeskond, hajutades piiri näidendi ja kontserdi vahel. Selline pooleldi kontsert, pooleldi etendus sobib lugu jutustama imehästi.

Lavastuse lõpus, mil lugu taas sinna aega jõuab, kus Graps DJna tühjades pubides endale vastumeelset päkapikudiskot mängib, teeb lavastaja ajamasinal õige nupuvajutuse. Vaatajad viiakse tagasi peategelase hiilgeaega, lastes Graps-Haasmal koos bändiga end ribadeks mürgeldada. Siin on tegu juba päriskontserdiga ja Haasma mängib rokkstaari rolli viimase piirini välja.

Uus lavastus

Tartu Uue Teatri lavastus «Raudmees. Odysseuse eksirännakud»

•    Idee autor ja lavastaja Robert Annus. Libretist Ivar Põllu. Kunstnik Kaie Kal. Muusikajuht Feliks Kütt. Valguskunstnik Rene Liivamägi.

•    Osades Juss Haasma, Janek Joost, Evald Aavik, Katrin Pärn, Malle Pärn, Maria Soomets.

Esietendus 27. novembril Tartus Lai 37 võimlas.





Jaga

Vaata lisaks