Jürgen Rooste: Teekond tühjuse veerele ja tagasi

kultuur.err.ee, 8.12.2014


Meid pillutakse küsimustega, pillutakse stereotüüpiakillustikuga, meid kutsutakse välja, väljakutse mõttes, aga kui me selle vastu võtame, taganeb väljakutsuja pisut ja ütleb veidi vabandavalt, et lõppeks teeme me ju ikkagi kõigest teatrit …




„Liha luudel“ on hää samm, kaasaegse teatri vahendite ja meelelaadi väisamine – siin ühinevad liikumis- ja visuaalteatri meetodid narratiivse-dialoogse kõneviisiga, stseenid/pildid vahelduvad nagu montyphytonlikus sketšisarjas, sügavus on koomiline, koomika tahab olla sügav.

See lavastus peaks olema jätk sama seltskonna läind aastal loodud tükile „Mõnikord on kõik nii selge“, mida mina näind pole. Aga mõistsin, et ka see oli säärane etüüdne, veid absurdne … See selleks.

Anubis ja Horus sõeluvad alul laval ringi ja purustavad õhupalle, maailma mulle. Kõik on lõppend pidu, maas vedelev praht, maailmad saavad otsa, maailmad saavad alguse. Aga üldiselt on õhupall ikka õhupall, praht ikka praht.

„Liha luudel“ keskmes on pidu, pidu kui rituaal, oleng, tähenduse/vajaduse/mõtte otsimise kohting tühjuse enesega. Noh, selle sees kübeke võõritust, võõrutust tost melust. Kuskil ajahämus räägitakse libahundi- ja vanapaganalugude asemel hirmsaid jutte pederastist, kelle nime muidugi niisama ei tasu suhu võtta. Kuskilt-kõikjalt tulevad kaks tulnukat, kes kuulutavad tühjuse, mitte-olemise tulekut. Aga selleks hetkeks on pidulised end ise pea tulnukaiks sättind, teevad rullnokka …

Traagelniitides, mis näha – meelega näha –, on palju lusti. Mõttetu ajakiri Kroonika, mille pilk peatub sel etendusel ikkagi kõigil valedel põhjustel, ütleb: „«Liha luudel» on trupi kollektiivse ajurünnaku tulem, kirjasõnasse on selle valanud Maria-Lee Liivak. «Liha luudel» keskendub inimesele, kes on võimeline kujutlema ja tundma kõike peale olematuse, ja uurib, kuidas siis peaks olema võimalik, et ükskord me lakkame olemast!“

Väga suur ja pidulik. Õige on sellest too ajurünnaku-osa. Ideid on lauale loobitud nii palju, et mingil hetkel tekib säärane sportlik jada: kirglikult mängivad noored näitlejad läbi peo-stereotüüpe, toda pealiskaudset ja äratuntavat, s.t et jääb koomika, kappamise hoog, teatav teatri tegemise sport – ja säärast sporti on muidugi juba tehtud – see on hoo mõttes äge, tähendab, oleks äge, kui selle arvelt ei loovutatakse teatavat sisseelamist, läbitunnetamist. Aga siin on hetki nagu pärle, lihtsalt, järjest vaadates see pärlikee ei sära, see ei köida lõpuni, tunne on, et võltspärlid ja „päris“ on põrandal tohuvapohus segi läind …

Ma usun, et protsessi käigus oli neil raske loobuda mõnestki ideest, „lapsest“, et sõel on tihe ja on palju materjali, mida me kunagi ei näe, aga natuke saab see etendus ikka nagu ajurünnak, idee-kaardi puiste, hulk visandeid ja mõttevälgatusi, enamvähem ühel teemal (see on hää, et enamvähem, mitte päris), aga keskendatus kaob vahepääl käest. Ja siis on lava lihtsalt lava.

Mulle meeldis esimesel hetkel ühe kandva telje – korteripeo – tinglikkus. Alul lindistet korteripeomelust lavale kanduv dialoog on alul võõristavalt teistsugune, näitlejad ei läe kohe peomeluga kaasa, vaid esimene hetk muudab situatsiooni tinglikuks, pidune väljenduslaad saab mingi teatraalse markeri, seda esitatakse pea külmalt. Nihe on kainestav ja põnev (vt Kaurismäe filme).

Kahjuks unub see kiiresti ja lõppeks mängivad näitlejad ikkagi ennastunustavalt läbu, kuni labasusteni, mängivad purjakil inimesi, mängivad olengut, pea orgiat. Pauk, kärakas hakkab (tüütuseni?) tähistama peo-olukorra vahetumist. Mingist hetkest üha kiiremini.

Muidugi on see lõbus, muidugi on need stseenid täpsed-ehedad, s.t haagivad tolle elulise materiaaliga, nõnda, koomuski mõttes on see ju hää.

Samas: Egiptuse jumalad ja tulnukad tahavad siiski me tähelepanu mingile tühjuse-kaduvuse metafüüsikale viia. Neile sekundeerib lõpurituaal, Roland Laosi pääl läbi viidav teatav puhastumine/uue algus, südame keetmine/jäätamine/purustamine. Ning sellele järgnev pateetiline kõne me atomaarsest kooslusest, algmaterjaliks olemisest, et kuidas me n.ö kosmosetolmu või ainena ikka alles jääme ja …

Siin on lusti ja energiat, siin on ägedat mängimist ja hoogu, siis on kambagategemise vaimu, siin on vägagi väärt hetki. Lavastust peaks kindlasti vaatama minema, see on säärane näpp-pulsil reaalsushetk, et ahhaa, seda siis hetkel saabki teha (saab muidugi palju ägedamalt, aga saab ka palju-palju kehvemini). Ja tegelikult on hää, et traagelniidid paistavad, et paistava eri allikaist ammutet vahendid, et …

Aga, jah, lõpp ei õigusta end. Pääle rituaali loksub kõik kohale tagasi, miski pole ju muutund, kui pidulikult-sektantlikult läeb edasi peaasjalikult toosama, tühjuseallika tühjendamise lõputu protsess. Muidugi, kas peakski lavastus kuskile lõppema (ja võib-olla ongi häda selles, et peab ja sõlme tegid noored poolvägisi?), mingit küsimust või vastust liua pääl meile pakkuma. Aga milleks siis kogu see metafüüsika, see kaduvikukõnd? Et kõik ongi pettumus, kõik on tühine, ka elu ise? Noh, selleks ma ei pea kuskile minema, ma saan selle laksu kohe, siin kultuurikriitikat kirjutadeski. Kellele ja milleks?

„Liha luudel“ on põnev otsing, see ebakindlus, pimeduses kobamine on ikka põnev, aga pihku ei jää seekord palju. Ma ei väida, et peakski jääma, lihtsalt tundus, et ambitsioon on äkki säärane, et äkki on tahtmine lisaks vanale võtmekimbule ka mõne lukuauguga vehkida. Et kui ükski võti ei sobi – ei peagi sobima – jääb veel võimalus säält august piiluda ja teisel pool on mingi maailm, mitte küll see, mida ootame, aga … Ei, ma sain aru, see lõpp ongi irooniline, aga see ei muuda ju midagi. Mõtlesin korra, et äkki kukub sektsioonkapp ümber. Mis siis saab?

Võib-olla jäi sellesse tühjusse lõpuni laskumata, et selle läbiuurimata alad jäid puudutamata, äkki on vaja selleks veel enam julgust – kaasaja teater, lavastaja ja näitlejad on juba julged, ka siin, panevad end ikkagi löögi alla –, et minna ja puudutada seda pimedust, mille kuju me veel ei tunne ega aima. Sest seda siin ei olnud, ei ole veel …