Jürgen Rooste: Kuidas mängida iseend?




kultuur.err, 8.10.2014


Peeter Sauter ja Ülo Vihma mängisid laval „iseend“, rääkisid Mikk Mikiverist hemingwaylikult, paljugi jäi varjatuks. Mängisid säravalt – „Mikiveri tagi“ on seni tänavu üks parimaid lavastusi.

Peeter Sauterit pole ammu teatrilaval näha olnud… Lavakunstikoolist saati? Küll on ta olnud iseendana kirjanduslaval, kirjutanud viimase paarikümne aasta olulisemad-poeetilisemad proosateosed – pälvis just Balti Assamblee kirjandusauhinna! – ja avaldanud-esitanud viimastel aastatel luulet, mis on minu jaoks väga oluline. See on säärane pärisluule, inimese olemise ja valu ja rõõmu juurest tulev luule, mitte mingi luuletamiseasi.

Ülo Vihma on näitleja, kes läks teatrist ära, et inimesi koolitada, aidata – läbi psühhodraama, eneseanalüüsi. Ühesõnaga moodsa aja nähtus, aga samas, minesatea, äkki toimibki…

Mikiver läks juba jupp aega tagasi ära. Teater, teadagi, kaduv kunst, aga teda on meil õnneks talletet ka. Ja sellisena, muide, kõneleb ta ise (läbi teiste tekstide, aga ka näiteks Panso matusekõne kaudu) kaasa ka tos „Mikiveri tagi“ lavastuses…

See on kurbnaljakas filosoofiline jant (ja ma ütlen seda parimas mõttes!), mis keerleb Mikiveri ja kahe ta õpilase, kahe sõbra suhete ja Mikiveri juhendet lavaka 11. lennu ümber, kust tuli ääretult vähe näitlejaid. Küll aga muidu elus loovaid-tembutavaid inimesi.

Säärane näitleja rolli, näitlejaks olemise, teatritegemise üle arutamine see tükk ju on (oi, ja palju muudki: elu ise sõidab sisse), kusjuures lahkamine on ikka esmalt lavaline, siis ka tekstuaalne. Sündind kolme mehe tihedas koostöös, sest see näib küll vahepääl Sauteri tekstina, aga ilmselgelt peab Vihmal siin oma osa olema. Ja see on küll hästi täpselt paika säätud lavastus, Ivar Põllu käega – ja see on üks hää käsi, lavakast tegelikult puutumata ja teinud mõned viimaste aastate olulisemad, teadlikumad lavastused üldse –, aga selge, et sa ei saa lõpuni lavastada kaht kanget tüüpi, kes justnagu enese kingades seisaks…

Selles ongi küsimus, et päriselt ju ei seisa. Sauter ja Vihma on siin laval näitlejatena, või ütleme veel kuidagi, kunstnikena, nende mängu intensiivsus, võluvus, lapsikus-tõsidus-veidrus on tolle tüki üks võti. Nad mängivad vahepääl mittemängimist, Sauter käib ja sööb ja joob ja on publikuga kuidagi familiaarne, Vihma on kibestund-kõrk-veidisolvund-veidiuhke. Aga mõlemas on too tohutu lust ja kirg, ütleme, etendusõhtu lõpul oli aru saada, et nad mängisid selle nii ära, et endal hing rõõmust hüppas sees – ma pole nii õnnelikke, nii tuliseid (ja vist ka kurbi) näitlejaid tükk aega laval näind, ja see nakatab.

Muidugi, kriitikud on erinevad, noh, Janar Ala ütleb: „Ka «Mikiveri tagis» on sellist inimeksistentsi kõige lühema ajaga kõige paremini kokku võtva lavastuse potentsiaali, kuid viimases kolmandikus pinge millegipärast kaob ja lõpp üritab justkui publiku eest minema hiilida, nagu ei oleks enam midagi öelda. Suhteliselt lühikese näidendi lõpp vajub ära nagu sigaretikoni, mille oled unustanud näpu otsa rippuma.“ („Vaba lava ei alusta pauguga“) Muidugi kuulub see impressionistliku kriitika valda, aga Ala kipubki saalis rohkem niisama iseend tunnetama ja vahel lausa Facebookis istuma, nii et (ta ütleb veel, et „Teostus märgib samuti teatavat juhuslikkust ja see sobib ju hästi,“ - ainult et see „juhuslikkus“ siin oli pagana täpselt tunnetatud ja läbi mõeldud)…

Etenduse lõpus oli tegelikult mitu pisikest võtit, lõpu- ja väljatulekurituaali, see oli kaude säärane ebareligioosse liturgia raames üles ehitet asi.

Jumalast tuli küll ka juttu, Sauteri üks monoloogikatke räägib jumalaks olemisest, sellest, kuidas jumal on meis mõneski olemas, loovas mootoris, aga mõned õpilased lihtsalt ehitavad tast jumala, selleks, et teised ei saaks jumalad olla. Ta ütleb sääl ka, et „Mikiver oli jumal“. Sel õhtul mu jaoks see keskealine, priskepoolne, end laval kätekõverdustega infarktini ületav Sauter – jah, ma sain aru, et temas on see ka. Noh, ma olen ju enne ka teadnud, 1997. aasta suvel kulgesin, kotis Sauteri jutud, ja see oli nagu elu ise, see tähendab, ma olin sääl, tänavail temaga. Ja hiljem ta luuletustes. Ja nüüd, nüüd laval jälle.

Ivar Põllu ülesanne on anda sellele loovale mootorile ruum ja väljund, ja ta on oma ülesande kõrgusel, ta loob kahe mehega üleelusuuruse tüki nii-öelda publikutaguses ruumis, istmeridade taga ja all, teatri mõttes nurgataguses. Aga suurel draamalaval, narratiivikeskses teatris ma tänavu midagi nii teravat, kohalolevat pole hoomanud. Sauter-Vihma-Põllu küsivad õigete asjade järele, nad räägivad ju inimese olemisest teatris, nad räägivad kõige olulisemast, õpetaja-õpilase suhtest, sellest, kuidas end maailmas võtta. Mida teha, mis tegemata jätta.

Ühesõnaga, nagu ikka: vaatama sattusin ma üsna juhuslikult, ja see juhus lõi miski sellise ruumi, kust too järgnev aeg mind päriselt pole välja lasknud. Palju tükid läevad, kaovad, nädalaga ei kipu neist enam suurt meenuma. Aga see kunstiteos leidis võimaluse kõnetada kuidagi minu olemasolu. Ja selle eest olen ma tänulik.


Toimetas
Valner Valme

 

 
Jaga

Vaata lisaks