Johanna Rannik/Arvustus. Võta hoogu ja hüppa raskesse soojusse. Renate Keerdi multiversum sai täiendust

Johanna Rannik, Eesti Päevaleht, 16.10.2023

Tartu Uue Teatri black box’i täielik tühjus ja vaikus ei anna kätte ühtegi niidiotsa, nagu jääb salapäraselt napiks ka lavastust tutvustav tekst. Siit võib tulla mida tahes. Vaikuse purustab diagonaalselt mööda põrandat kõristav lauatennisepall, järjepanu lisanduvad paljaste jalgade tuhmid põntsud ja naksumised. Papist munakarpe laotakse lae poole ja mööda põrandat, surutakse kokku ja kukutatakse. Kehadel pole käsi, Paulil pole und. Kiira mäletab lõhna järgi. Renate Keerdi ja lavakunstikooli 31. lennu ühistöö „Päva lõpuks, kiigu“ loob eeltoodust mosaiigi, kus kõik näib juhuslik ja fragmentaarne, aga lõpuks on iga tükk omal kohal.

Algused ja lõpud

Lavastuse peamised teejuhatajad on vastandid: punased leegid ja tumedad varjud, kasvamine ja murenemine, algused ja lõpud, absurdihuumor ja inimlik õrn argitragöödia. Keerd mängib palju illusioonidega, silmapettega – tähelepanu on detailidel. See avaldub ka etendajate endi puhul: register vahetub kiirelt ja publik peab tahtma kaasas käia. Antropomorfsete kopraonu-ehitajate (kes oma hüpermaskuliinsusega on tuttav tüpaaž ka Keerdi varasematest töödest) „kohvipaus objektil“ stiilis vestlusest kasvab orgaaniliselt, aga ka ootamatult välja David Vseviovi (Laurits Muru) monoloog. Äratuntavaid üllatuskülalisi (kes on piisavalt äratuntavad, et enamik kohe aru saaks) on lavastuses kaks: peale Vseviovi räägib Juhan Viiding spordireporteritega elust ja olemisest, pöördudes hetk hiljem jälle Richard Esteriks, et ülimalt muljet avaldava võimsusega „Stand by Me’d“ beltida (belting on poplaulmises kasutatav võte, kõrge, kisamist meenutav hääl – toim). Teda saadavad terve aja kolm punnispõskset taustalauljat, kelle kummitama jääv „dõnts-dõnts-dõ-dõ-dõnts“ kostab pärast etendust garderoobis igast suunast. Absurdihuumor oli vähemalt minu isikliku maitse järgi väga täpselt doseeritud (tundub, et publik on minuga ka nõus). Ma pole ammu juhtunud teatris niimoodi naerma, ehkki tegu pole ometi mingi jandikomöödiaga, mida reklaamides kasutatakse sõnu „hoogne“ ja „lustakas“.

Jaak Printsi ja Külli Teetamme kursus on minu arvates läbivalt silma paistnud huvitava kehalisusega, kehateadlikkuse ja neutraalsuse vahealade avastamisega. Inimkeha on lavastuses pidevalt n-ö vaatamiseks väljas, samas jääb minu jaoks keha lõpuks siiski eraldiseisvaks olendiks, eraldi inimestest, kes nende küljes (või sees?) on. Vabastav ja huvitav on näha, kuidas liiguvad ridamisi kõrvuti seisvad abaluud, et kõigil liiguvad selg ja õlad veidi erinevalt, ning kuidas vahepeal käsi visuaalselt sootuks nagu polekski – on vaid teksades 16 Mílose Venust, kes edasi-tagasi kõnnivad. Mõjub nagu hüpnotiseeriv Levi’se reklaam.

Mainisin eespool Kiirat ja Pauli. Need on kaks tegelast, kelle päritolu kohta me publikuna suurt midagi teada ei saa – ei saa selgeks, kas nad üldse inimesedki on. Tutvumisring jäetakse kõrvale ja sööstetakse sügavamale hirmudesse ja muredesse. Hüpohondrik Kiira tahab saada täisväärtuslikuks naiseks, et oma külmale emale viimaks meeldida, ja õpib lilli pähe. Ta maadleb ebausuga piirini, kus see ta eluvõime halvab. Põlvepikkune Paul ei saa magada, kui end just autoga sõidutada ei lase. Nad ilmutavad end hetkeks, sidudes eri misanstseene omavahel kokku, ent sidet nendega peale kerge empaatia väga ei teki. Nad on üksnes kaks tegelast papist linnas, kus kõike täis ehitatakse, kerkib üks tornmaja teise järel.

Millal sa tead, et on õige aeg?

Kui kõik munakarbid olid lammutatud, maha laotud ja mägedeks surutud, kartsin, et etendus on läbi. Juba oli etendajates mingi tajutav lõpetatus, staatiline olek. Oleksin siis tõtt-öelda kibeda maitsega lahkunud, sest – tsiteerides Hanna Jaanovitsi ehitusülevaatajat – senisest oleks olnud „Vähe! Vähe!!!“. Käisin vaatamas kahte etendust ning mõlemal korral näis, et pärast seda hetkelist pausi alanuks justkui mõtteline teine vaatus, kus huumor asendus nostalgilise melanhooliaga ja minu varasem naer (endalegi üllatuseks) harduspisaratega. Iga lennu viimastes diplomitöödes on tunda, et käes on viimased kuud ühises hingamises ja liikumises, viimased võimalused siiraste silmadega esitada suuri küsimusi. Noorusele antakse selline naiivne hingestatus andeks, hiljem ei taheta suuri küsimusi enam väga kuulda, ehkki need kuskile ei kao. Tegelikult jäävad paljudel ka hilisemas elus alles kahtlus, hirm eksida, uudishimu elu vastu, aga siis juba üksi, sest järjest vähem minnakse ümberringi nende mõtetega kaasa. Kindlasti lavastuse emotsionaalne laetus kõiki endaga kaasa ei tõmba. Eks olene see vaataja enda meeleseisundist, energiatasemest, vastuvõtlikkusest – nagu ikka. Ilutsemine ja tundelisus ei pruugi meeldida. Mulle meeldis see ehk just sellepärast, et laval ei kasutatud tolles mõttelises teises vaatuses palju sõnu – siis võib väga ruttu liiga klišeeks minna. Suhtun palju kriitilisemalt sellesse, kuidas emotsioone ja vaimuseisundeid sõnadega edasi antakse (nii laval kui ka mujal). Kui aga mängib Greg Gonzaleze sume kitarr, kõlavad lühikesed küsimused-vastused ning pilgud on tõsised, vabad tõekuulutamisest, siis on raske tunda, et midagi on ikka veel kõveriti.
Diplomilavastust ei saagi väikese paatoseta teha.

Visuaalselt napp

Renate Keerdi esimene koostöö lavaka noortega oli „Valgete vete sina“ neli aastat ja kaks lendu tagasi. Sarnasusi leiab liikumises ja dramaturgias küll – võiks ju öelda, et „nähtud juba“, et lavastaja ei tohiks end korrata. Teisalt, mis vahe on lavastajakäekirjal, autoriteatril ja enesekordamisel? Äkki tuleb vahe sisse siis, kui asi jääb nüriks ja ei loo enam afekti. Minul afektiseisund igatahes tekkis – „Päva lõpuks, kiigu“ on pigem Renate Keerdi lavastusliku multiversumi täiendus, sinna äraspidisesse omailma tuli lihtsalt posu uusi tegelasi. Kui tuua võrdlus teise lavastaja tööga, siis Mart Kangro „Kogudus“ 28. lennuga (2017) oli olemuselt samasugune – võib-olla tekkiski minus heldimus osaliselt just seetõttu, et mulle „Kogudus“ omal ajal nii väga meeldis. Visuaalne nappus ja „varsti peame ise hakkama saama“ õhustik oli sealgi. Kusjuures teeb Kangrogi 31. lennuga koostööd – lavastuses „Komöödia“. Nõutu juurdlus selle üle, kuhu on kõik mardid ja kadrid kadunud, oleks täiesti omal kohal ka Keerdi dramaturgias. Lõppeks on tegu diplomilavastusega – seda ei saagi väikese paatoseta teha.
Jaga

Vaata lisaks

Registreeri