Proovisin end juba aastaid tagasi Ene Mihkelsoni omailma sisse lugeda. Nägin kellegi riiulis pealkirja „Kõik redelid on tagurpidi“, mis kõnetas oma argise poeetilisusega, ja raamat tegi nii ka esikaanest edasi. Tegin toona sellest pilti ja panin kuskile kirjagi, et „hangi“, aga nagu ikka tuli kogu aeg midagi ette. Väline impulss on aga tihti palju parem motiveerija – nii andis Mihkelsoni loomingul põhinev tantsulavastus „Ma jään kaevu / juurde igavesti jooma“ viimaks ettekäände pikaleveninud tutvumine ära teha. Samas pole varasem kokkupuude Mihkelsoniga kohustuslik, et lavastus vaataja endale allutaks – anna vaid nõusolek.
Rännak toolile või epitsentrisse
Imestan tihti, kui palju saab Tartu Uue Teatri blackbox’i lavakujundusega muuta. Saali astudes on näha, et loodud on nelja seinaga metallkonstruktsioon, mida ääristab igast küljest toolirida. Kunstnik Arthur Arula sõnul peaks ruum manama silme ette kuivati; pean tõdema, et minu jaoks see seos ilmselge ei olnud. Samas tõi metallseinte toorus silme ette trumli, puuri ja vana pesupali, nii et küllap tundsid teadjamad ka kuivati ära. Fortuuna suunab publiku mööda labürinti kas turvalisele, aga distantsiloovale toolile või rännakule teisele poole labürinti, uksest sisse, otse epitsentrisse. Kuna käisin kahel etendusel, oli mul võimalik mõlemat vaatenurka katsetada. N-ö välisvaatleja näeb ruumis toimuvat läbi avause, mis on küll üsna suur, aga siiski piirav. Tajusin, et julgesin toolil istudes rohkem ka teisi saalisolijaid vaadata (võib-olla ka seetõttu, et istusin neist kõrgemal) – võimuvahekorda on kerge luua. Küsimus, kui lihtne on paigutuse abil tõmmata piir inimese ja inimlooma vahele, naasis jõuliselt ka etenduse lõpus.
Igal juhul valiksin siiski sees, valgel kilejal põrandal istumise – publiku laetus on seal tunduvalt teine. Tõenäoliselt mõjutas seda haavatavustunne, sest etendajad võisid kõndida otse su eest läbi, lamada su jalge ees või kukkuda su kõrvale. Nii sees kui ka väljas tundsin, et väljasistujad on rohkem eraldi; et on sisemine rahvas (sh etendajad) ja välimine. Seega oli ruum ise erisuse suurim defineerija. Tasub esile tuua, et publikul on vaba voli etenduse vältel ringi liikuda: minna välja, astuda sisse või vahetada lihtsalt asukohta. Ometi tihatakse seda vähe teha (minu kahe nähtud etenduse ja varasemate kogemuste põhjal tehtud üldistus), nii et kui keegi saab õlale soomuse või sääre piimaseks, on see nende vastutus. Loon siin üsna tõenäoliselt juba liigset tähendust, aga ehk näitab see, kui kiirelt aktsepteeritakse oma esmast saatust tol eelmainitud võimuväljal, kui tahes võimalik ja tagajärjetu oleks selle muutmine. Realistlikum on aga põhjendus, et väikses ruumis ei tahetud etendajaid liikumisega ja raske ukse avamisega segada.Dünaamilised paarid
Peale publiku paiknemise pakkus üldpildilt siiski minimalistlik lavakujundus (mis peegeldab oma ambivalentsuses Mihkelsoni aegruumi piiritust) etendajatelegi rohkelt võimalusi ruumi rakendada. Nüüdisaegsele tantsulavastusele kohaselt nõuab „Ma jään kaevu / juurde igavesti jooma“ palju füüsilist vastupidavust. Näiteks on üks lavastuse läbivaid motiive Grete Jürgensoni ja Ragnar Uustali paarisrakend, mis võtab pidevalt eri kuju: vahepeal kannab üks ühte, siis teine teist, vahepeal lagunetakse sootuks koost ja liigutakse eri radu pidi. Valdavalt köitis mind küll rohkem Johanna Vaiksoo ja Ekke Heklese omavaheline dünaamika, ent ringiratast käiva rakendi püsivus kogu etenduse vältel pakkus pidetunnet. Vaiksoo ja Hekles näisid oma ülima plastilisuse ja kohaloluga esindavat Mihkelsoni loomingu intensiivsemat, ihalisemat külge. Nendevaheline lakkamatu ja tugev kontakt oli minu jaoks ka lavastuse parim omadus.
Märkusena mainin, et etendajad ei tegutse üksnes selsamal 2+2 kujul – paarid vahetuvad ja palju liigutakse ka omapäi. Näiteks veedab Hekles suure osa aega hoopis konstruktsiooni peal kõndides. See avardab ootamatult ja nauditavalt veidi klaustrofoobset lavaruumi (kerge ärevus oli etendaja kukkumishirmu tõttu sõna otseses mõttes pea kohal). Sealt kõrgusest liitub nelikuga ka kala – mis roll temal lavastuses on, avastagu igaüks ise. Transgressiooniga tagasi ei hoita. Tekkis küsimus, kas on trupp ehk Raoul Kurvitza 1980. aastate performance’eid uurinud.
Nähtavasti ei ole loodud etüüde, mis näitaks selgelt ja eraldi ette konkreetseid luuletusi (helikujunduses kõlab mõni värss küll, ent rohkem atmosfäärilise eesmärgiga). Pigem proovitakse tabada suuremaid mustreid, mõtteid ja tajusid – nii Mihkelsoni kui ka tema luule vastuvõtja omi. Kahetsen sellegipoolest, et Mihkelsoni loominguga enne etendusi rohkem sina peal polnud, sest tagantjärele meenutades tundub, et rida „Kui põrkun vastu õhku, võin õhu kord läbida“ on lavastuses esindatud küll. Tõenäoliselt jäid paljud sellised viited mul paraku märkamata. Tervikliku kogemuse saab minu hinnangul aga selletagi. Mihkelsoni loomingus leidub näiteks kehaneutraalsusküsimusi, enesekriitikat, erootikat, igavest püüdlemist (ei)millegi suunas, raugematuid tunge. Kohati jäi nende teemade avamist häirima veidi lonkav valguskujundus, ent see võis olla ka esimeste etenduste rohmakus, mis on nüüdseks end ära silunud.
Põhjalik eeltöö
„Oleme mihkelsonlikus rütmis kompinud isiklikke elu- ja valukogemusi, otsinud üles meie endi väljapääsutused ja paratamatused, mida iseloomustavad lõppematu liikumine, pidevusetus ja pidevuse otsing, ummikseisud ja üksteisesse sulanduvad mälujäljed,“ seisab lavastuse tutvustuses2. „Ma jään kaevu / juurde igavesti jooma“ puhul on tehtud põhjalikku eeltööd ja ühismõtestamist – see teadmine võimendas minu huvi lavastuse vastu, sest näitas, et alusmaterjal on lavastuse kese, mitte lihtsalt algimpulss. Mõneti tundub kellegi teise loomingu tõlgendamine ja lavastamine sellisel viisil õiglasemgi lahendus kui selle otsene dramatiseerimine – nii tuleb esile sõnade mõju, mis annab loomingust võib-olla isegi parema üldpildi kui värsside etlemine.
Mihkelsoni loomingus on süngus, mis end ei häbene. Tema sõnavara rikkalikkus ja sõnadega ümber käimise taotluslikkus kanduvad „Ma jään kaevu / juurde igavesti jooma“ puhul üle sellesse, et laval on kõik liigutusedki taotluslikud, aeglased, läbitunnetatud. Lavastus on raskepärane, aga see ei koorma – tabasin end etendusel rõõmustamast, sest mul oli päriselt huvitav. Pealegi ei olegi Ene Mihkelsoni eesmärk olnud pakkuda lihtsate asjade tähtsust ja tähtsate asjade lihtsust. Ehk on just see põhjus, miks tema looming meie kultuuris püsima jääb.
1 Pealkiri on viide Mihkelsoni ridadele „on teid kedagi / väljaspool sõna olemas“
2 https://www.uusteater.ee/lavastused/maret-joosep-ene