Intervjuu/Postimees: «Siili poomine» läheb kohase ja kohatu huumori piirist sajaga üle

Karin Allik, Postimees, 18.04.2022

Naljapäeval, 1. aprillil esietendus Tartu Uues Teatris Elise Metsanurga ja Andreas Aadli uuslavastus «Siili poomine». Kuigi ühtegi siili laval üles ei pooda, leiab teosest siiski hulganisti kurioosseid seikasid ja karmi nalja, aga ka südamlikke soove. Miks ja kuidas noored lavastajad vastuoksliku «Siili poomiseni» jõudsid?

Andreas Aadel (1995) Eesti näitleja ja lavastaja. Õppinud Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudis filmikunsti erialal stsenaristikat ja filmiteooriat, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikoolis lavastajaks. Elise Metsanurk (1997) Eesti näitleja, lavastaja ja dramaturg. Õppinud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikoolis.


foto: Gabriela Urm 

Rääkisime teiega umbes aasta tagasi Tartu teatrimaastiku uuest põlvkonnast*, sest teie kursuselt tuli Tartu Uude Teatrisse ja Vanemuisesse kokku üheksa noort teatritegijat. Nüüd olete varsti juba kaks hooaega Tartus tegutsenud. Kas tunnete, et teid vaadatakse endiselt kui uusi tulijaid, kes peaks ka «uut teatrit» tegema? Või on need eristused teatripõlvkondade vahel siiski hägustunud?

Andreas Aadel: Ma ei tunne, et meilt oodatakse, et me oleme uus põlvkond, kes peab tegema nüüd täiesti uut teatrit. Võib-olla on põhjus selles, et Tartu Uus Teater niikuinii uueneb ka ise pidevalt.

Tollal rääkisite ka sellest, et kriisiaeg on pannud sügavamalt kaaluma põhjust, miks on vaja üldse inimesed ühte saali mitmeks tunniks kokku tuua. Kuidas te praegu mõtestate teatritegemise ja inimeste saali kutsumise põhjust? Tekkinud on ju uus kriis ja see küsimus teatri vajalikkusest, olulisusest tõuseb tõenäoliselt uuesti päevakorda.

Aadel: Kõik need kriisid on inimestele andnud aja oma mõtete, arvamuste, hirmude, lootuste ja eeldustega üksi või väga väikeses ringis olemiseks. Seetõttu tundub teater mulle praegu eriti vajalik, et ta võimaldab istuda koos ülejäänud publikuga saalis ja tajuda, mis tunded ja arusaamad teistel tekivad, ning saada omavaheline kontakt tagasi.

Elise Metsanurk: Jah, hirm kasvab üksi olles. Aga kui olla koos teistega, siis on alati keegi, kes on natuke optimistlikum või kes oskab seda õhkkonda paremini lahendada kui inimene üksi oma toas.

1. aprillil esietendus Tartu Uues Teatris teie lavastus «Siili poomine». Kuidas suhestub «Siili poomine» teie äsjakirjeldatud eesmärgiga?

Metsanurk: See lavastus tegeleb ka osalt küsimusega, kuidas toime tulla hirmu, raskuse või ebamugavusega. Nagu praegune hirmufoon näitab, ei pruugi ebamugavus ära kaduda, aga selle taustal on võimalik kogeda positiivseid või kergeid tundeid.

Aga kust selle lavastuse seeme idanema läks? Mis oli selle loo ajend?

Aadel: Loo esimene ajend, millega me hakkasime tegelema, oli avalik hukkamine – milles seisneb praegusel ajal avalik hukkamine (ehk tühistamine). Mida rohkem me seda teemat edasi arendasime, seda kaugemale tegelikult avalikust hukkamisest jõudsime.

Metsanurk: Nüüd jookseb tühistamine sealt läbi ainult kõrvalteemana.

Lavastus algab Martin Korgi stand-up-stseeniga, milles esitatavad naljad on tõtt-öelda kõike muud kui poliitiliselt korrektsed. Tundsin isegi hetkeks vaatajana süümepiinu, et niisuguse huumori peale naeran. Kust jookseb teie jaoks piir kohase ja kohatu huumori vahel?

Aadel: Selle lavastuse kontekstis ei ole isegi oluline, kust meie jaoks see piir läheb. Me saame väga hästi aru, kus on hea maitse piir, aga lavastuse eesmärgi nimel läksime sellest piirist väga-väga üle, et teema muutuks niivõrd tundlikuks, et see saaks üldse kõnetada.

Metsanurk: Minu jaoks seostub see huumoripiir ikkagi väga palju üleüldise taluvuspiiriga. Praegune ühiskondlik õhkkond ületab kogu aeg inimeste taluvuspiiri. Ja kuidas siis reageerida? Milline reaktsioon oleks selline, mis ennast võimalikult vähe lõhuks? Sest lõpuks saab igaüks ju ainult enda reaktsiooni eest vastutada ja oma vaimu ise tervena hoida.

Kuivõrd tekitas selline tundlike teemadega naljatamine teis hirmu publiku reaktsioonide ees?

Metsanurk: Ikka tekitas.

Aadel: Selle stand-up’i peale ilmselt väga paljud solvuvad, aga me ei jäta inimesi selle tundega üksinda ja see vähendas ikkagi meie hirmu.

Metsanurk: Publikut tuleb usaldada ka. Sellist asja on võimalik laval teha ainult eeldades, et publik on võimeline edasi mõtlema, miks sellist stseeni vaja oli, ja võtma vastu ülejäänud lavastust, mis võiks küsimusele lahendust pakkuda.

Huvitaval kombel kujuneb lavastuse «hümniks» hiljem biitlite «All You Need Is Love», mis saab esitatud nii inglise kui ka eesti keeles. Niisiis saadab lavastus ka sõnumi armastusest, hoolimisest ja ühtehoidmisest, mis lähebki vastuollu tolle esimese stseeniga. Kuidas te enese jaoks seda vastuolu mõtestate?

Aadel: Ma ei näe vastuolu, sest kõiki asju saab teha armastusega – ka seda stand-up’i teeb Martini tegelane armastusega.

Metsanurk: Mina mõistan seda kahe vaatuse ühtsust ka niimoodi, et kui sa oled iseendaga heas kohas, siis sa ei solvugi nende naljade peale. Ja teisalt, kui me keelame kõik kurjad sõnad ära ja lubame rääkida ainult heast, siis ei tähenda see, et kustutame viha maailmast ära. Kui me külvame armastuse sõnumit, aga seal taga ei ole päris armastust, siis ei muuda see mitte midagi.

Vahepeal vilksatas lavastuses ka keskkonnateemalise ohudraama ilminguid – tajusin ühe oranži põdra monoloogis nimelt viiteid kliimakriisile. Oli see teadlik teema, mida soovisite lavastusse põimida? Kui jah, siis kuivõrd jätkusuutlik on üldse teatritegemine kliimakriisi kontekstis? Iga uue lavastuse loomiseks kulub ju küllaga materjali, ressurssi, energiat...

Metsanurk: Keskkonnateema juures tuleb tähele panna, kes sellest räägib. Lavastuses peab keskkonnast monoloogi põder, kes elab metsas. Aga kui põder on allegooria, on ka mets allegooria. Teisisõnu on juttu laiemalt elukeskkondade hävitamisest – on ju veel elukeskkondi, mida praegu hävitatakse. Aga ma isiklikult usun ka, et teatris keskkonnast rääkimine natuke paradoksaalne.

Ressurssidest rääkides tasub ära mainida, et «Siili poomises» kasutatakse rohkem inimressurssi kui Tartu Uue Teatri lavastustes üldiselt – laval on Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia (TÜ VKA) etenduskunstide I kursus. Kuidas see koostöö teoks sai? Millised on mured ja rõõmud, tehes lavastust enam kui 20 osatäitjaga?

Metsanurk: Me otsisime lavastuse jaoks koori ja pöördusime selleks TÜ VKA poole, sest tundus, et teatri- ja tantsutudengid on parim valik selle ülesande jaoks. Ilmselt olidki parim valik, väga suur rõõm oli nendega töötada. Nii suur trupp pakub päris palju võimalusi ja see oli meie mõlema jaoks üsna avastamata ala.

Aadel: Ainus mure oli see, et oleks tahtnud nendega rohkem ja pikemalt töötada. Oleks tahtnud tudengitega pikemalt arutleda, nende mõtteid kuulata ja proovida neid arendada. Praegu pakkisime tudengitega paari kuu töö ära kolme nädala sisse.

Metsanurk: Jah, nad on laval koori osas, kehastades justkui ühtset organismi, aga nad on inimestena ise igaüks nii huvitavad.

Aga millist väljakutset pakkus teile kahekesi lavastamine?

Aadel: Nüüd me oleme peaaegu kõik koostöövormid ära proovinud ja see koos lavastamine oli neist tõenäoliselt kõige raskem. Kuna kumbki meist ei lepi kompromissiga, võib ühe väikse detaili kinnistamiseks minna väga palju aega.

Metsanurk: Mõlemal tekkis tõepoolest erinevaid ideid, mida oli vaja ära katsetada, et teine saaks aru, mida ta silmas peab. See oli väga keeruline, aga ka väga õpetlik. Saime teineteise vigu parandada ja koos kurssi paremini hoida, kui üksinda oleks suutnud.

Järgmisel hooajal teete koostööd ka Vanemuise teatriga ning toote väikses majas lavale «Romeo ja Julia». Millised on teie ootused sellele ettevõtmisele?

Metsanurk: Seal on jälle palju näitlejaid, täpsemalt kümme, kellest suurema osaga pole me varem koos töötanud, seega ootan väga kohtumist nii uute kui ka juba tuttavate inimestega.

Aadel: Selles protsessis oleme jälle rolle vahetanud: mina olen dramaturg ja Elise (Metsanurk) lavastab. Mina ootan materjaliga tegelemist, sest meil on sellele veidi uus lähenemine.

*Karin Allik, «Teatriuuendus ei hüüa tulles». Teater. Muusika. Kino 2021 nr 5.
Jaga

Vaata lisaks

Registreeri