Intervjuu: Kohtumine autoriga

Sündmuskoht: Restoran Vltava, Helsingi raudteejaama kõrval.
Osalejad: Hassan Blasim (näidendi «Digital Hats Game» autor), Mart Aas (üks lavastuse «#DIGITALHATSGAME» osatäitjaid), üks kakao, 0,25 l õlut, sigaretid.
Kohtumise kestus suitsupausideta: 1.37.04.
Salvestatud vestlus on üles kirjutatud kõnekeelsena ja osaliselt.

Mart Aas: Näitan paari sinu fotot. Palun kommenteeri.

College of Fine Arts - University of Baghdad 1994


Bagdadi ülikooli kaunite kunstide kolledž, 1994. Foto: erakogu




Hassan Blasim: Jaa. Kui ma õppisin filmi Iraagis... Parim aeg mu elus... Sel ajal – sa ei saanud olla aus, diktaatori vastu. Sind oleks tapetud. Aga ma olin aktivist, koondasin väikse rühma kolleege ja hakkasin tegema dokumentaalfilmi – vaestest.

Nad ei olnud õnnelikud selle üle, mida ma tegin, mind hirmutati kogu aeg. Nad küsisid: «Kas meil on Iraagis vaeseid inimesi?» Kaitsepolitsei küsis...

/.../

Raske aeg, aga ma igatsen seda aega ja kolledžit, see on väga vana kolledž Bagdadis, ja ma igatsen... Ja kui ma kõndisin Iraagist Soome, see kestis neli aastat...

Aas: Vabandust, mida? Kus sa kõndisid?

Blasim: Kõndisin Bagdadist Helsingisse. See võttis neli aastat.

Aas: Sa kõndisid?

Blasim: Muidugi.

Aas: Kõndisid?

Blasim: Ei-ei, selles mõttes, et... Alguses kõndisin Põhja-Iraaki. Ja Põhja-Iraagist kõndisin Iraani – inimkaubitsejate abil – ja Iraanist Türki kõndisin üle mägede kaks nädalat, ja elasin Istanbulis, tegin palju musta tööd, magasin baaris, sõin prügikastist.

Siis kõndisin Bulgaariasse. Ja Bulgaariast Serbiasse. Serbiast Ungarisse. Ja Ungarist lennukiga Saksamaale ja Saksamaalt Soome.

Aga see võttis neli aastat. Sest mul ei olnud piisavalt raha inimkaubitsejatele maksta, sest ma pidin tegema musta tööd ja selle eest ei saanud piisavalt raha, nii et...

Aas: Ja põhjus, miks sa Iraagist põgenesid, oli see, et olid konfliktis selle...

Hassani_kaart

Blasim: ... jaa, selle süsteemiga seal, nii et... Ma ei olnud ka liiga otsekohene seal, aga nagu ma ütlesin, nad olid mures, kui keegi teeb mingi rühmituse või räägib seal midagi. Ja mõned mu õpetajad arvasid, et mul on annet ja et ma peaksin lahkuma ja kirjutama.

Mind viidi mitu korda politseisse ülekuulamisele, küsiti, et mis ma arvan, mida ma teen, mida arvan valitsusest. Vahel, kui mul oli näiteks midagi punast seljas, ütlesid nad, et olen kommunist. Vahel nad ütlesid, et olen religioosne, sest mul oli pikk habe. Nad teadsid, et mul pole midagi, nad lihtsalt hirmutasid. Nii et kõik mu sõbrad ütlesid, et pean ära minema.

/…/

Aas: Kui õppisid Bagdadis filmi, kuulusid kunstnike rühmitusse?

Blasim: Oli mitmeid inimesi, kes õppisid filmi, aga kes ei tahtnud filme teha diktatuuri tingimustes, nendes piirangutes – nii et ma kutsusin neid inimesi, et teeme rühmituse. Sel polnud nimegi. Olime lihtsalt sõbrad.

Aas: Nii et sul on kogemus sellest, mida näidendis kirjutad: rühm inimesi tahab kirglikult midagi ära teha, maailma muuta?

Blasim: Jaa. Olen ikka öelnud: ära ole üksi, sa vajad enda ümber inimesi. Nagu elus ikka – me saame töötada koos, mõelda koos...

Meie näidendis on ju läbivalt – on inimesed eri maadelt, kes töötavad koos, mõtlevad koos, et aidata inimesi koos.

/.../

Nagu Panama juhtum... Klassikaline ajakirjandus ütleb: nojaa, on korruptsioon, on kõik see. Aga uut tüüpi aktivism..., no... nad varastasid selle informatsiooni. Ja jagasid seda. Sest me pidime tõtt teada saama.

Informatsiooni jagamine – see on tulevik, tuleviku meedia. Sest inimesed on tüdinud: avad ajalehe, seal ei toimu midagi. Jah, kuskil on vist sõda. Aga me vajasime tõde. Nii et jah – ma usun sellesse, et inimesed töötavad koos. See on sama nii näidendis kui ka maailmas.

/…/

Räägime natuke näidendist, sest sa oled osa sellest.

Kui kirjutan näidendit – jah, ma tahan, et osa sellest oleks kunstiteos. Aga samal ajal ma tahan, et oleksite ka teisel moel aktiivsed. Oma sõpradele Iraagis ütlen naljatates: «Hüva, sa tegid seda jälle – tõlgendasid Tolstoi «Sõda ja rahu» teatris. Aga miks me ei kirjuta oma teksti?» Vanu tekste on hea tõlgendada, see on OK. Aga meil on oma sõda ja rahu, me saame kirjutada oma teksti sel teemal, meie oma ajast. Jah, me õpime palju vanadest tekstidest, meile meeldivad need, aga...

See on minu ülesanne nende teatriinimestega, ma ütlen neile, et kirjutagu uus tekst. Praegusest. Sellest, mis toimub meie ümber.

Aas: Ja see foto?

[caption id="attachment_2068" align="aligncenter" width="474"]foto: Katja Bohm foto: Katja Bohm[/caption]

Blasim: Rahulik hetk Helsingis. On ilus ilm. Päike. Ja loen ja… Mu poeg oli ka koos minuga. Me käisime mõnedes kohtades siin. Ja Katja oli koos minuga – teda huvitab alpinism hobina, ronimine. Ja siin on mõned kaljud.

Soomest olen leidnud rahu. Ja seda ma tahan, sest... Jaa – ma tahan Iraaki, tahaksin teha seal kultuuriasju, teatrit, aga ma ei mõista vägivalda, ma ei saa aru, et keegi tahab mind tappa seal sellepärast, et ma midagi räägin. Nii et ma olen leidnud rahu Soomes ja me tahame, et see jätkuks ja muutuks tugevamaks siin Soomes, nii et jaa... See on suur asi. Ma igatsesin seda, sest Iraagis oli kogu aeg sõda ja Ameerika pommitab ja teised maad pommitavad ja... Okei, ma elasin Iraagis, aga kogu aeg suure pinge all. Ja praegu see rahu on suurepärane.

Aas: Kui lähedalt oled kogenud või näinud sõda?

Blasim: Kui olin vast kuueaastane, esimest aastat koolis, see oli... 1980? Siis algas see Iraani-Iraagi sõda, pikk sõda, kaheksa aastat. Elasin Kirkukis. See on naftalinn, rikas linn – nii et kogu aeg Iraani lennukid pommitasid. Meie, lapsed, elasime kogu aeg selle sees, läksime katusele, kui anti õhuhäire ja lennukid pommitasid. Ja siis 1991, kui Saddam Hussein läks Kuveiti sisse ja siis ameeriklased pommitasid. 1990ndatel kogu aeg pommitati. Siis oli meil hiljem veel revolutsioon ja Ameerika pommitas ja...

Jah, ma olen sõjapõlvkonnast, see on minu põlvkond.

Aas: Nii et sa kirjutad asjadest, mida oled ise kogenud.

Blasim: Nüüd ma olen rahus. Ma näen sõda rahu seest.

Aas: Teeme väikese pausi. Teeme suitsu.

Blasim: Jaa.

/…/

Aas: Oled viimastel aastatel võitnud suuri rahvusvahelisi auhindu. Kirjanduses, filmis. Kas see annab sulle tiivad või segab? Või tunned, et see on lõks, et sind vaikima sundida nagu nõukogude ajal Eestis kultuuriauhindadega – neid anti kultuuriinimestele vahel viimase abinõuna selleks, et nad lõpuks vait jääksid.

Blasim: Iga kirjanik... iga kunstnik... Sa ei saa seda eirata: kui keegi annab sulle auhinna, siis sa oled õnnelik. Sa oled keegi, keda respekteeritakse... Hea omal alal. See on normaalne. Ma olen õnnelik.

Mida auhinnad mulle on andnud? Ma pean võitlema enda eest siin kirjanikuna, sest ma olen väikesel maal – Soomes –, ma kirjutan araabia keeles. Soome inimesed ei tea suurt midagi araabia kirjandusest, ja soome kunstnikud, kirjanikud – nad võitlevad, et leida rahastust, raamatuid välja anda. Mul on kahekordne probleem: mul on siin iraagi stereotüüpne imago ja ma kirjutan araabia keeles...

Nii et kui olen saanud need auhinnad – need on avanud mulle ukse, mind on tõlgitud nüüd rohkem kui kümnesse keelde ja lisa on tulekul. Vahel ma nurisen, et pean käima festivalidel üle maailma, aga seda ei saa valida, ei saa vastata, et ma sinu festivalile ei tule, nii et...

Aas: «#DIGITALHATSGAME’i» proovides tundsin, et mul on algmaterjaliks esiteks sinu tekst, teiseks need keerulised teemad, mis tekstis on, ning kolmandaks kogu meie seltskond. OK, seltskond ei ole materjal, aga ikkagi. Pidin saama kontakti kõigi nende kolmega. Ja see oli paras sõda.

Vahel me armastasime sind. Vahel olime vihased ja ei mõistnud sind – miks? Miks sa šokeerid? Milleks? Kõigest ei saanud aru. Ja minu arust me tegime seda, millest aru saime. Kogu seltskond. Ja millest aru ei saanud… Lihtsalt automaatselt me seda asja teha ei saanud. Muidu oleksime valetanud iseendale, publikule ja sulle.

Blasim: Jaa. See oli osa suurest ülesandest. Ma ei ole näitekirjanik klassikalises mõttes. Ma ehitasin selle üles nagu filmi, saad aru: stseenid, rütmid, video – nagu film. Ma ütlesin Anttile (idee algataja, dramaturg-lavastaja Antti Mankonen – M. A.) kohe alguses, et see saab olema teie suur ülesanne teha loost rohkem teatritükk. Telakka teater töötab rohkem nii, et ka lavastaja kirjutab teksti, mitte nii, et on eraldi näitekirjanik ja eraldi lavastaja.

Ja see kõik oli raske, aga lõpuks – ma nõustun Hanno (pealavastaja Hanno Eskola – M. A.) ja teie visiooniga, sellega, mida laval teete, ja see on...

Kirjutan uut näidendit, energiast. Ja samamoodi – mul on seal lugu all. Ma olen lugude jutustaja. Ma kirjutan filme, teatrit, novelle, lugusid, poeesiat – minu jaoks pole vormi vahetamine probleem. Olen lugude jutustaja ja lõppude lõpuks pole see nii oluline, mis väljendusvormis ma oma lugu jutustan.

Nii et kõik need teemad, internet, energia – see, mis meid ümbritseb siin sel sajandil –, mind huvitavad need teemad ja see, mida peaksime tegema. Radikaalsed moslemid, hullud inimesed, kultuur – ma kirjutan ka sellest.

Aas: Oled öelnud, et oled ateist. Aga sinu tekst on (minu jaoks) kohati müstiline.

Blasim: Olen öelnud, et maailm oleks religioonita parem koht. Aga see on minu arvamus. Ma ei suru seda kellelegi peale. Ma ei ütle, et ära usu jumalat või et keegi ei tohi jumalat uskuda. Seepärast on näidendis... Tead, Euroopas on moslemite kohta palju stereotüüpe. Nad ei ole kõik moslemid tegelikult, me oleme selle pildi ise loonud, ja selle, et see kõik on kuratlik jne. Siin on tegu rohkem poliitikaga, mitte religiooniga. Religioon minu jaoks... Kui need inimesed on rahumeelsed ja ei sega seda poliitikaga – miks mitte?

Nii et ma räägin pigem sellest konfliktist, mida üritatakse tekitada moslemite ja kristlaste vahele.

/…/

Olen küsinud Soome inimestelt, mis nad arvavad, kui paljud moslemiimmigrandid on tegelikult moslemid. Kas see mees, kes seal pitsat müüb, on moslem või pitsamüüja? Ja tema seal... ja tema seal... ja tema seal...

Ma pean silmas seda, et valdav enamik põgenikest Euroopas ja Soomes ei ärka hommikul mõttega: «Lähme mošeesse, me oleme moslemid, pöörame Euroopa islamiusku!» Nad ärkavad hommikul, sõidavad bussiga, üritavad leida tööd, viia lapsed kooli... See on illusioon, mida me loome, et «nad on moslemid, nad muudavad meie kultuuri». Vähesed inimesed on radikaalid. Ja radikaale, hulle on iga rahvuse hulgas. Me ei saa laiendada seda kõigi inimeste peale – me petame nii inimesi. Sest enamik immigrante teeb siin hoopis paska work’i – musta tööd. Me teame, kuidas on lugu Euroopaga. Me kutsume seda kohta kõrgprofessionaalseks ühiskonnaks, Soome inimene ei tee ise mitmeid töid – koristamist jne – ja seda teevad immigrandid. Moslemitest immigrandid ei ärka siin maal hommikuti mõttega muuta Euroopa islamistlikuks, vaid nad ärkavad mõttega, et lähevad koristama paska siin maal.

Aas: Sind huvitavad rohkem need teemad, millest sa kirjutad, mitte arutlemine ja teoretiseerimine kirjanduse üle?

Blasim: Jah, ma julgustan kõiki oma kunstnikest sõpru siin Soomes. Ma ütlen: «Miks sa vait oled? Miks sa lihtsalt jood galeriis punast veini ja pidutsed ja järgmisel aastal, kui sul pole raha, siis süüdistad kõiges valitsust ja poliitikuid?»

Meie ajal peab olema ka aktivist. Keegi ei nõua, et segaksid loomingut poliitikaga, aga minu jaoks suur kunstnik on see, kes osaleb ka ühiskondlikus dialoogis.

Nad ütlevad: «Ma ei taha ronida poliitikasse, ma olen ettevaatlik neil teemadel, mind huvitab ainult minu looming.»

Muidugi – kui ma kirjutan, siis tegelen loominguga. Aga lisaks võid olla ka aktivist. Sa võid teha mõlemat, aga sa ei pea neid kahte asja omavahel kokku segama, seda ei pea kartma.

Minu jaoks on see liiga vanamoodne – olla ainult kunstnik ja muretseda ainult oma karjääri pärast. Miks poliitikud ei taha meiega rääkida? Kunst on ka võim. Kunstnikud, kultuurirahvas – neil on uued ideed, neil on kujutlusvõime. Meie ajalugu siin Maa peal näitab, et kujutlusvõime, kunst on muutnud maailma. Mitte rassistid või natsionalistid, sest mida nad on korraldanud, teinud? Sõdu.

/.../

Nii et ma ei saa aru, kui mu kunstnikest-kirjanikest sõbrad ütlevad, et kõik need probleemid meie ümber, mille pärast me muretseme – põgenikud, majandus, meie enda alarahastatus –, et need pole meie probleemid. On küll. Me ei saa oodata poliitikutelt mingeid võlulahendusi neile küsimustele. Et oleme nagu kusagil kunstikoolis ja keegi hoolitseb meie eest, lahendab kõik meie probleemid. Ei – me peame ise nende probleemidega tegelema. Nii ma arvan...

Tead, minu taust on Iraagis ja mul on olnud probleeme võimudega, diktaatoriga, sest ma olen aktivist, ma rääkisin palju, mis ma arvasin, ja see on nagu... Tead! See on nii isekas: sa lähed üksi metsa, võtad väikese dringi ja kirjutad seal maailmast ja õiglusest. Ei, see kõik on suurepärane tegelikult, aga minu jaoks oleks see liiga isekas, ma ei taha nii.

Tead, öeldakse, et ole sina ise. Ei saa, ei saa olla ainult sina ise, sul on vaja inimesi enda ümber, sa ei ela siin üksi.

/.../

Olen pisut aktivist – põgenike teemal, piiride teemal. Euroopas ma keeldun rääkimast kirjandusest või sellest, milline kirjanik ma olen võrreldes mõne teise kirjanikuga. Nad küsivad, kuidas ma kirjutan. Ma vastan: «Avan sülearvuti ja kirjutan», ja siis nad naeravad. Ma ütlen: «Ma ei taha rääkida kirjandusest, räägime nüüd olulistest probleemidest meie ümber.» Sest ma olen ise põgenik, olen Iraagist, nii et…

/.../

Mul oleks vaja rohkem taustateadmisi. Ma ei tea, milline atmosfäär valitseb Eestis nende teemade ümber – põgenike teemal, piiride teemal –, sest ma tean, et teil on juba olnud kummaline ajalugu seoses Venemaa immigrantidega. Aga niipalju kui kuulnud olen, püüab Eesti välja jääda diskussioonist praeguste põgenike teemal.

Aas: Tegelikult käib meil selle teema ümber kuum arutelu ja oleme polariseerunud. Suurelt üldistades: kasutatakse kahte kellegi mahitatud ja rahastatud templit teineteise kohta: «Oled kuradi liberaal!» või «Oled kuradi natsionalist!». Olen väsinud sellest, hea meelega asendaks mõlemad templiga «Oled lihtsalt inimene. Kogu lugu.»

Blasim: Jah. Aga mul ei ole õigust rääkida Eestist, sest mul pole piisavalt taustinfot.

/…/

Aas: Ütlesid proovide ajal mitu korda: «Meie, kunstnikud, oleme idealistid.» Milles sinu idealism seisneb? Millest unistad?

/…/

Blasim: Ei saa saa kaitsta ainult OMA metsa, sest inimesed teistes riikides mõjutavad ka sinu õhku, taevast, kõike – nii et lõppude lõpuks oleme kõik üks ja omavahel seotud. Ma ei usu suurde revolutsiooni – sest iga selline revolutsioon tekitab uue kontrollmehhanismi, aga näiteks Euroopas võib tekitada muutusi ka kapitalismi sees. Aga on vaja tegutseda, et muuta seda inimlikumaks.

Mu mõte... me ei vaja nüüd mitte niivõrd professionaale oma elualal, me vajame nüüd pigem professionaalseid inimolendeid. Praegu õpetame end meedia kaudu, hariduse kaudu olema Parimad. Ja see tekitab metsistunud konkurentsi. Aga me peaksime õppima olema Targad.

Mulle öeldakse: Hassan, inimene saab targaks koos vanusega – võib-olla 80-aastaselt. Ma ei usu seda, see on vanamoodne. Meil on praegu nii palju teadmisi, aga me ei oska neid kasutada. Me elame uues ajastus ja peaksime nägema kogu seda rikkust, mis meil ühiselt on, ja seda, kui rikas ja kui sarnane see tegelikult on.

/.../

Meie näidendis on, et kõik on mäng – kas me tahame mängida igavat, metsistunud, verist mängu? Me saame sellest mängust teha parema mängu. Ütlen ikka: kunstnikud, kirjanikud – me oleme ka selle mängu disainerid. Ma «disainin» oma raamatuga, pakun välja mängu. Lugeja, vaataja... võtab mängu vastu, naudib... Kirjutan uue raamatu – sama raamatu alati muidugi –, aga uue mänguna. Ja jälle. Peame usaldama inimest.

Olen elanud mitmel maal: Bulgaarias, Türgis, Ungaris. Alati nad kardavad, muretsevad, sest ma olen teisest kultuurist, ja see on nii lihtne tulema. Ma olen õppinud, et me oleme vägagi sarnased. Vajame lihtsalt usaldust. Miks me tahame kogu aeg rõhutada, kui erinevad me kõiges oleme?

Aas: Eestis on mõistetav, miks inimesed suhtuvad igasugusesse avatud olekusse, piiride avamisse suure eelarvamusega – sest meile toodi jõuga sisse suur protsent uusi elanikke ja anti neile kohalikest paremad elamistingimused jne. See toimus lühikese aja jooksul ja poliitilistel põhjustel, jõuga, sooviga lahustada meid Nõukogude Liitu. Seepärast meil olid konfliktid rahvuslikul pinnal. Nüüd on olnud vaevalt viis aastat, kui ma ei ole enam näinud sel teemal suurt jama või konflikte, on rahulik.

Ja nüüd jälle uus teema. Inimesed on väsinud...

Blasim: Jah. Aga ma ei räägi sellest, et kõike seda oleks vaja teha NÜÜD. Kui praegu öelda Eestis, et avage kõik piirid ja laske kõik need vaesed inimesed kohe sisse, siis...

Aas: Sa räägid sellest kui suunast?

Blasim: Näiteks kui rääkisin ideest, et võiks olla kuuekuuline viisa vastastikku üle maailma, seaduslik, et inimesed, vastastikku, võiksid tutvuda eluga mujal ja saada aru, mis see on ja mida tähendab. Inimlikult, seaduslikult, et kõik võiksid tunda end inimestena üle maailma, siis...

Ma toon sulle näite. Euroopa – kui olid piirid, siis nad tapsid üksteist. Ja kui nad ühendasid Euroopa, ja kui ka Berliini müür langes – siia on tulnud rohkem rahu. Piire avades lood rahu. Aga nüüd nad muretsevad ja ehitavad taas müüri.

Aga kui esimese sammuna teha see inimlikum viisasüsteem. Nagu me küsime selle kohta näidendis:

(näidendist «Digital Hats Game», tõlge Ülev Aaloe)

MUHAMMAD: Mis eetilist on selles, et lääneriikide kodanikud kõnnivad nagu muuseas üle maailma kõikidest riigipiiridest ja harrastavad Tais ja Nigeerias seksiturismi?

JENNI: Mis eetilist on selles, et kapitalistlikel kaupadel ja firmadel on kõikjal vaba pääs üle piiride?

MUHAMMAD: Mis eetilist on selles, et meie armeed võivad ületada teiste riikide piire ning käia seal pommitamas ja tapmas, ilma igasuguse õigusemõistmiseta?

JENNI: Samal ajal siia meie paradiisi kõrvalistele viisasid ei jagata, neil lihtsalt lastakse hukkuda, kui nad püüavad seadusevastaselt üle meie piiri tulla.

MUHAMMAD: Ja mis moraaliseadus seegi on, et meie omad saavad maailmas risti-rästi ringi rännata, aga meie iseka kindluse müüride vahele pole kellelgi teisel asja?

Olen rääkinud paljude inimestega üle maailma, mõtlejate, majandusinimestega. See vastastikkune viisa, näiteks kuuekuuline, võiks olla esimene inimlik samm. Et kõik tunneksid end inimestena.

/.../

Avame vastastikku piirid, jah, aga rahulikult, samm-sammult. See on visioon.

/.../

Euroopa ei ole eraldi saar, mingi kindlus. Euroopa on osa maailmast. Viisa oleks üks samm avada vastastikku piirid, üle maailma. Samm-sammult.

/.../

Donald Trump. Kui tema pääseb võimule – ja ta teeb, nagu ta ütleb, et ükski moslem ei pääse riiki –, järgneb sellele reaktsioon, et paljudesse riikidesse ei ole ameeriklastel enam asja. Jne. Jne. Nii tekitataksegi viha, sõda.

/.../

Inimolendil on suhe. Sul on suhe ajaga, kohtadega, ruumiga, sul on suhe loodusega, sul on suhe oma pruudiga, lastega. Teised inimesed, teised rahvused, teised kultuurid tulevad siia põgenikena ja alustavad suhet Soome ühiskonna ja kultuuriga. Mis on mistahes suhetes oluline? Kui sa tahad midagi võita, pead millestki loobuma. Sellest peab aru saama iga suhte puhul. Sa võidad midagi ja sa kaotad midagi.

Kui ma olen koos oma pruudiga, ei saa ma kogu aeg «võita» – muidu me ei saa koos olla. Aga kui me leiame tasakaalu, kui ma tunnistan, et ta kingib mulle palju, ja samal ajal ma kaotan midagi oma «vabadusest» või «vaimsusest» – siis selline suhe saab jääda ellu igal pool.

Suhe loodusega, põgenikega... Immigrandid tulevad siia ja muidugi kaotab «puhas soome kultuur» ka midagi, aga saab palju uut oma kultuuri ja see muutub rikkamaks, erilisemaks, inimlikumaks.

Selline on elu rütm, elu alus minu arvates – kogu aeg peab otsima tasakaalu kõigega, mis sind ümbritseb. Kui sa tahad kogu aeg ainult võita... sa ei saa kogu aeg ainult võita, see on minu jaoks illusioon. Ma ei saa ainult raiuda: «Aga minu seisukoht on selline ja kõik, minu seisukoht on selline ja kõik.»

Ma tahan öelda...

Jaa, elu on huvitav, kas pole?

---

Arvustust lavastusele loe siit 

«#DIGITALHATSGAME» mängitakse 30. aprillil ja 1. mai kl 19.00 Von Krahli Teatris.

Hassan Blasim

  • Hassan Blasim (1973) on iraagi päritolu režissöör ja kirjanik, kes kirjutab araabia keeles.

  • Alates 2004. aastast elab Soomes.

  • Comma Press avaldas novellikogumiku «The Madman of Freedom Square» 2009. aastal. 2010 esitas ajaleht The Independent selle väliskirjanduse preemiale. Toimetatuna ilmus teos 2012. aastal ka araabia keeles, kuid keelustati kohe paljudes araabia maades.

  • Comma Press avaldas novellikogumiku «The Iraqi Christ» 2013. aastal ning järgmisel aastal võitis see The Independenti väliskirjanduse preemia.

  • Mõlemat novellikogumikku on tõlgitud paljudesse keeltesse.

  • Raamatu «The Corpse Exhibition» andis Penguini kirjastus USAs välja 2014. aastal. Publisher Weekly valis selle 2014. aasta kümne parima raamatu hulka.

  • Blasim valiti USAs Barnesi ja Noble’i programmi «Discover Great Writers» .

  • Ta on kolm korda pälvinud PEN-klubi auhinna.

  • Ajaleht The Guardian kirjeldas Blasimi kui tõenäoliselt parimat kirjanikku tänapäeva araabia kirjanduses.


Allikas: https://hassanblasim.wordpress.com
Jaga

Vaata lisaks