Hedi-Liis Toome: Baskin, su nägu kõlab tuttavalt

Postimees, 2.11.2015

Saate «Su nägu kõlab tuttavalt» produtsendid võivad järgmise hooaja kaks esimest osalejat välja kuulutada. Nendeks on Katrin Pärn ja Janek Joost. Põhimõtteliselt võiks ka kogu saate eelarve kokku tõmmata, sest Pärn ja Joost teevad ilma kostüümi ja grimmita kõik numbrid ära, vaja on ainult parukaid ja prille – sedagi peamiselt efekti mõttes, sest tegelikult piisab ka näitlejate endi häälest ja füüsisest.

Veelgi enam, põhimõtteliselt võiksid Pärn ja Joost üldse kogu saate ära teha – «Baskinis» demonstreerivad nad kiirust, mis näitab, et nad jõuaksid vabalt parodeerida kuulsaid Eesti staare parodeerimas veel kuulsamaid välismaa staare, matkides lisaks samal ajal ka kohtunikke ja saatejuhti.

Tartu Uue Teatri «Baskin» on ja ei ole ka lugu Eino Baskinist. Põllu teeb teatrit intelligentsele inimesele, kes viitsib ja tahab teatris kaasa mõelda, ja ei paku vaid valmis lahendusi.  Lavastajana ei tule ta vaatajale poolele teele vastu, vaid pigem ootab, et vaataja talle ise järele tuleks. Aga sealjuures ei ole Põllu ülbe «ma tean kõike ja ütlen, kuidas asjad on»-lavastaja, vaid pigem hoopis «pakun ühe sellise variandi, mis te arvate»-tüüp.

Seekord pakub ta välja estraadile omased sketšid, lood, mida luuakse minimaalsete vahenditega, tuues vaatajani mitmeid tegelasi ja olukordi, mis flirdivad päriselus toimuvaga. Samas pole see aga lihtsalt lavastus Baskinist, vaid nagu ütleb ka pealkiri – nalja põhivormidest. Kahe ja poole tunni jooksul tuuakse vaatajani elav entsüklopeedia erinevatest naljategemise võimalustest alates klounidest ja lõpetades klassikalise purjus-inimene-kohtub-enda-teisikuga stseeniga.

Ka on see suurepärane võimalus näha parodeerimise suurt ampluaad – hääle, füüsise, olemuse, erinevate detailide ja ülepaisutamise abil. Kogu lavastust läbib niidina küsimus, kas üldse on naljakas, kus on õige naljakoht ja kas nali ka hea on.

Üldisemal tasandil kerkib lavastusest üles kaks olulist küsimust. Esiteks vajadus uue Baskini järele. Baskin seostub kõigile humoristina, kes puudutas sotsiaalseid valupunkte. Isegi siis, kui ta mängis tegelaskujusid, kumas selle alt alati läbi Baskin ise. Ta oli elu lõpuni julge väljaütlemisega, ei kartnud minna vastuollu üldsuse arvamusega. Sellisest inimesest on Eestis praegu puudus.

Oleks vaja meest või naist, kes oleks naljakas, aga samas ka intelligentne, eeskuju, hinnatud arvamusliider, mitte tola. Võib-olla küündib sellele rollile lähedale Andrus Kivirähk, aga samas on ta selleks liiga «kirjanik» – ise otseselt ei esine. Eesti esikoomik Jan Uuspõld aga jälle liiga «näitleja», kes pigem esitab teiste seisukohti. Koht on niisiis vakantne, aga ega seda niisama saa, esmalt tuleb välja teenida respekt ja rahva armastus.

Teiseks tõi lavastus esile Eesti viimaste aegade huumorieelistused, mis seostuvad peamiselt parodeerimisega – «Su nägu kõlab tuttavalt», «Pehmed ja karvased», «Wremja». Kõik need põhinevad suuremal või vähemal määral kellegi matkimisel, lauljatest poliitikuteni.

Miks on kellegi jäljendamine naljakas? Sest elu on alati naljakam, traagilisem ja puänteeritum, kui kunst kunagi olla saab – nii ütleb Janek Joost lavastuse alguses. Päriselt olemasolevate inimeste parodeerimine ongi elu enda parodeerimine ja elust endast on tõesti raske midagi naljakamat leida.

«Viimasel ajal saab Eestimaal alati nalja, oleneb muidugi kohast igal pool küll ei saa» kirjutas kunagi Juhan Viiding. Tartu Uues Teatris igatahes praegu saab.

 

«Baskin ehk Nalja põhivormid»
Autor, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Ivar Põllu
Mängivad Janek Joost ja Katrin Pärn
Kostüümikunstnik Kristiina Põllu
Valguskunstnikud Karl Marken ja Taavi Toom
Esietendus Tartu Uues Teatris 24. oktoobril