Gabriela Liivamägi kaadrid lavastuse "Selgroogupidikoos" telgitagustest

kultuur.err.ee, 17.10.2014


 

24. oktoobril esietendub Tartu Uues Teatris Gabriela Liivamägi „Selgroogupidikoos“.


[gallery link="file" columns="4" ids="1190,1189,1188,1187,1186,1185,1184,1183,1182,1181,1180,1179,1178,1176,1177,1175"]

Gabriela Liivamägi on fotograaf ja kunstnik, kelle lavastus „Selgroogupidikoos“ esietendub Tartu Uues Teatris. Kuigi tegu on debüütlavastusega, on Gabriela varasem side teatri- ja filmikunstiga olnud tänu fotograafiale tihe ning selle mõjusid on aimata nii fotoloomingus kui vastupidi.

Gabriela Liivamägi lavastamisest:
Olles siiani teatris etendusi ainult pildistanud, otsin selles lavastuses vahendeid, kuidas laval ise pilti luua, kuidas ilmutada pilt lavale hingavana, liikuvana, kuuldavana. Pilti võib ka 5 minutit vaadata ilma, et lugu katkeks, aga pilti, mis hingab ja vaevumärgatavalt liigub ja end kuuldavaks teeb, seda võiksin ma isegi tunde vaadata. See on suuresti eksperiment – mitte lavastust pildistada vaid pilt ise luua. See pole ka fotolavastus, see teebki asja keeruliseks. Fotolavastuses on määratult vähem vastutust.
Siiski praegu lavastusprotsessi käigus näen, et ma vaatan ikkagi pilti ja visuaalset poolt rohkem kui terviklikku kulgevat liikumist, emotsiooni, mis tekib aistingutest. Fotograafina tunnen, et võhma jääb väheseks, tahaks nagu mäetipust vaadata kaugele, aga olen alles poolel teel, kust on vaade ka juba mega. Lepiks juba poole pealt sellegagi.

Lavastusest:
Kuuldavad ja nähtavad still-kaadrid. Kas näiteks igavust saab mõõta, kui kiire on ootamine, kas ootamine on igav või on igavus mingi tajurudiment?
Me võime oodata kaalu langust, head paarilist, ema/isa töölt/reisilt koju , millegi lõppu, millel ei näi lõppu olevat, teada saamist, mõistmist, rahulolu. Ootamine ja igatsus on meie igapäev, aga igavus? Mis see veel on?
Igavus on pretensioonitu sihitu ootamine. Tegelikult ju meditatsioon. Puhas aeg, white noise. Omamoodi vaakum. See on privileeg. Kui igavusse sisse zoomida, siis peaks seal kristalle nägema...
Etenduse trupp koosneb professionaalsetest näitlejatest (Kristel Leesmend, Maarja Jakobson, Siim Angerpikk, Helgur Rosental), kuid mitte nii väga teatriga seotud lavastajast, muusikust, kunstnikust.
Meil ei ole mõõdetavat saavutuslikku sihti, vaid loomise rõõm. Vaatame, mis pilt end ilmutab.
Triinu Pungits – moelooja, kes minu arvates sobib teatrisse ülivalatult, ta toimetab vaikselt, kuid suurelt, ta ideed on nagu mingid suured vaikivad aga helendavad viinamarjakobarad.
Martin Rästa – disainer ja muusik bändis Kuma, kel on väga täpne ja kindel arusaam visuaalsest pildist, muusikast ja graafilisest disainist, tema loodud on ka etenduse plakat.

Toimetas
Tõnu Pedaru
Jaga

Vaata lisaks