Eva Kübar: Arum avastas päris naise

Postimees, 19.04.2015

Noor Vanemuise näitleja Jaanika Arum on astunud sammu teatri seinte vahelt kaugemale, otse päris ellu. Otse päris naiste ellu. Ta on intervjueerinud ühtteist naist Eesti väikelinnadest ja pannud neist kokku lavastuse «kokku • kukkumise • hetk».



Kõik need naised on emad ja kõik nad on mingil hetkel jäänud töötuks. Kuid see pole siiski peamine. Peamine on, et nad on naised.

Lavale jõuab neist lugudest neli. Kuigi lavastusmeeskonnas on kümmekond inimest, on tegemist Arumimonotükiga, kus ta mängib laval ise neli karakterit läbi. Või tegelikult kolm, sest üht tegelast ei suuda ta enda sõnul kehastada – ta lihtsalt ei tea ega tunneta, kuidas tunneb ennast üksikema, kes magab koos lapsega täispuhutaval madratsil ja kellel on 18 000 euro suurune korterivõlg.

Arum tõdeb laval, et ta on õnnelik, et ei oska sellist olukorda ette kujutada ning et tema ise ei ole selles olukorras. See on üks ausatest, liigutavatest ja tugevatest hetkedest siin lavastuses. Kuid neid tuleb veelgi. Silmitsi iseenda hirmudega

Ma ei teagi, kas Arum on valinud need neli erinevat naist teadlikult või alateadlikult, kuid üsna selgelt peegelduvad käsitletud lugudest vastu neli ürgnaise arhetüüpi – kuninganna, armastaja, tütarlaps ja perenaine.

Arhetüübid seovad minu jaoks selle lavastuse terviklikuks teekonnaks tütarlapsest küpse naiseni, kus kõik erinevad tahud on esindatud. Alates vabrikus töötavast plikaliku loomusega emast, kes kannab ilmselt ka keskeas lillelisi kleite ja värvilisi sukkpükse ning kelle jaoks sirelid on igal kevadel just selle hooaja armastuse lõhnaga. Lõpetades tugevalt isikliku looga jõulisest naisest, kes hoolimata saatuse vintsutustest hoiab pea püsti ja teab, kes ta on. Perenaine, kuid mitte ainult.

Teekonna vaheetapiks on mõistagi šamaan, kelle arhetüüpseks vasteks võiks olla kuninganna. Võrumaametsade kuninganna, kelle maalähedasi, tugevaid ja väljakujunenud arusaamu elust üritab Arum vahepeal võru keeles edasi anda. Kellel on nii pikad ja paksud juuksed, et tema nägu pole nähagi ning kes samas intervjuu ajal vaatas näitlejale otse silma, vaatas temast läbi.

«Kuigi mina intervjueerisin teda, tekkis mul vahepeal tunne, et tema intervjueerib mind,» tunnistab Arum lavalt. See on aus tunnistus ja võtab selle fluidumi, mis lavastusest vastu õhkub, omal moel kokku – oma elukogemuselt on kõik need naised loomulikult noorest lavastajast üle ning seda on tunda.

Arum on olnud väga julge, seisnud silmitsi iseenda mitmete hirmudega, kindlasti end nii lavastajana kui ka naisena ületanud, ning see on austust väärt. Veidi jääb aga puudu lavastaja isiklikust filtrist, kogutud materjali interpreteerimisest. Näitleja on avatud südamega kõik naiste kogemused endasse imenud, ta on näinud väga vahetuid, tugevaid ja suuri emotsioone ning tahab neist meile nüüd rääkida.

Lavastuslikus plaanis jäävad need lood aga pooldokumentaalseteks jutustatud pildikesteks koos mõningate õnnestunud tehniliste lahendustega – näiteks projektori ja läbipaistva kardina kasutamine erinevate ruumide loomiseks.

Naiseks olemise vägi

Kardina taga musitseerivad kogu lavastuse ajal Odd Hugost tuntud muusikud Rando Kruus ja Oliver Vare, mis loob sundimatu, natuke salongiliku meeleolu. Ilmselt selleks, et naiste lugude kohati valusat tõde veidi tasakaalustada. Äge ja ootamatu on ka lavastuse lõpp, mis mõjub nagu sõõm puhast värsket aprillikuist õhku. Elu läheb edasi.

Kuid olgu elukogemusega kuidas on, mulle meeldib, et Arum on siiski püüdnud olla üdini aus. Üks lugu, viimane, on talle isiklikult väga oluline ning siin on tunda seda, et lavastaja on millelegi väga olemuslikule pihta saanud. Naiseks olemise väele; ilule, mis jääb ripsmetuššide ja juuksevärvide alla.

Ehk siis nagu kõlab ka viimane lause lavalt: «Sa tulid ja sul oli kilekotis sai, piim, makaronid ja üks pakk kalapulki. Ja sa olid nii ilus.»

Jaga

Vaata lisaks