Christofer Kivipalu, ERRi Kultuuriportaal, 23.03.2022
Uus lavastus
"Cervantoorium"
Autorid-lavastajad: Roos Lisette Parmas ja Erik Richard Salumäe (Eesti teatri-ja muusikaakadeemia diplomandid)
Kunstnik: Kristel Zimmer (Eesti Kunstiakadeemia diplomant)
Valguskunstnik: Kärt Karro (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia diplomant)
Helilooja: Georg Jakob Salumäe
Koreograafia: Roos Lisette Parmas
Helikujundaja: Mihkel Kuusk
Laval: Grete Jürgenson (Rakvere teater), Maarja Johanna Mägi (Vanemuine)
Esietendus: 18.03.2022 Tartu Uus teatri väikeses saalis
Arvustuse struktuur on Cervantese "Don Quijote" ning "Cervantooriumi" struktuurist inspireeritud.
Proloog, kus arvustaja ütleb midagi väga konkreetset.
"Cervantoorium" on lavastuse pealkirjana üks viimaste aastate huvitavamaid. Selles peitub teatavat müstilisust, sellel on kena kõla ning see justkui prooviks Cervantese loomingust võimalikult suurt osa haarata. Tartu Uus teatri kodulehele on üles pandud lavastusmeeskonnaga tehtud intervjuud, mis lavaloo tagamaad selgitab.
Nii Grete Jürgensoni kui Maarja Johanna Mäge paistis väga paeluvat neile antud ülesanne kehastada kahe peale 17 tegelast ning vajaduse korral ka ühelt karakterilt teisele hüpata. Muus osas on näitlejannad pigem kidakeelsed. Muidugi vaatab iga lavastusmeeskonna liige lavastust omaenda vaatenurgast, aga laialdast arusaama lavastuse tervikust näitlejate jutust ei tajunud. Õnneks selgitasid lavastajad oma videointervjuus, mida nad "Cervantooriumi" all täpselt mõtlevad.
Nimelt otsivad noored teatritegijad vastuseid küsimustele: kust tuleb tõde? Kellel on õigus tõele? Kellele on tõde olulisem? Tõeotsingu-teema on üpris laiahaardeline ning sestap peab Eesti muusika-ja teatriakadeemia diplomande nende ambitsioonikuses kiitma. Sellise klassikuga nagu Cervantes rammu katsuma minna on julge samm nii näitlejate kui lavastajate jaoks, kuid "Cervantooriumi" puhul meeldis väga, et etendajad jõuavad lavastuse lõppedes tõe suhtes siiski konkreetsele järeldusele: kõigi tõed on olulised. See sõnum mõjub tänapäeva infoküllases maailmas äärmiselt sümpaatselt. Paraku pelgalt sümpaatsuse eest teatrit ei hinnata. Nimelt jäi "Cervantoorium" suhteliselt laialivalguvaks. Selgitan seda järgnevas osas. Siinkohal lõpeb proloog.
See n-ö ilma eesliiteta loog.
Näitlejad mängivad "Cervantooriumis" iseenesest äärmiselt intensiivselt, hoogsalt, lavaruumi tunnetavalt ning nii mõnestki 17 tegelaskujust saab tänu näitlejannade mängule lihast ja luust inimene. Tegelaste karikaturiseerimine oleks teatrielamust kindlasti mõjutanud. Kristel Zimmeri minimalistlik kunstnikutöö, milles lavapinda katab suur vaip, millest publik ega ka näitlejad väga üle astuda ei tohi – laval ilutseb ka uhke puidust ruut –, aitas koos näitlejate lavaloo alguses loetud mantraga, kus näitlejad enda nimesid omale sisendavad, luua apokalüptilist atmosfääri, mis oli kaunis omapärane kogemus.
Kärt Karro valguskujundus aitab apokalüptilist meeleolu tekitada erinevate värvigammade ning varjudega mängides. Georg Jakob Salumäe helilooming loob vastavalt stseenile meeleolu ning jäi oma mitmekülgsuses kõrvu. Noorel lavastusmeeskonnal paistab teatrist omanäoline nägemus olevat, mis kätkeb endas erinevate lugude jutustamist, ruumitunnetust ning pimedas ruumis koos muusikaga vaatajaskonna tajude kompamist. Minu probleem "Cervantooriumiga" on see, et lavastuses puudub fookus ja leidub liiga palju mõtteid, mida seedida, mis lõppude lõpuks pigem roiutab kui köidab.
Alguses mängitakse meile lahti Cervantese "Don Quijote'i" lugu, mis tundub päris lihtne ja loogiline, ent lavastusmeeskond on pidanud vajalikuks narratiivi keerulisemaks teha. "Don Quijote'i" fiktsiooni ilmestatakse näitlejate enda elujuhtumitega, koreograafiliste lavaruumi tajumisstseenidega ning lõpuks esitatakse stseen kirjanduskriitikaga, kus väljendatakse nördimust Kaur Kenderi, Oskar Lutsu, Tõnu Õnnepalu ning A. H Tammsaare loomingu suhtes. Seda kõike on lihtsalt liiga palju. Lavastuse kirjanduskriitiline moment oli küll humoorikas ning lavalugu teatud määral värskendav, ent samas mõjus see lavateose kontekstis äärmiselt ootamatult – justkui oleks lavastuse keskel üks kibestunud kirjandusteadlane, kes liiga palju Don Juliot joonud, teatrisse ära eksinud ning hakanud purjus peaga Eesti kirjandusvaramu pihta põhjendamatut sarkasmi pritsima. See stseen pigem ehmatas oma kontrollimatuses kui et naerutas.
Ühe tõe ma "Cervantooriumit" vaadates siiski leidsin. See kõlab nii: väga hea lavastuse tõde peitub suures osas lavateose koherentsuses, ja seda Tartu Uue Teatri uus lavastus paraku ei pakkunud.
Epiloog, kus lõpetatakse lavastuses lõpetamata jäänu.
"Cervantooriumis" ei tulnud ühel Grete Jürgensoni kehastatud tegelasel luule loomiseks vaimu peale. Minu luule pole küll Martale, nagu Cervantese tegelane oleks soovinud, vaid armastusluule kaduvale kunstile.
Üks mees otsis meeleheitlikult tõde,
ta otsis kuni oli ta nõder.
Tema tee viis Dante "Purgatooriumi"
ja lõpuks ka Tartu "Cervantooriumi".
"Cervantooriumis" sai aru mees,
et noorte mõte käib ajast ees.
Noorte all mõtles ta lavastajaid,
oh, oleks see lavastus fokusseeritum vaid.
Ma pole küll Don Quijote,
kuid jumaldan alati ohte.
Ohuks on päris purgatoorium,
oh, Sinust leidsin vähe, "Cervantoorium."