"Haige Mägra" noorte näitlejate nelik suudab mängu sisse minna nii, et lavastatud ja läbiharjutatud stseenid mõjuvad spontaansete loominguliste plahvatustena. Nende kohalolu on võluvalt terav.
Haige Mäger on väljamõeldud ansambel – tõukudes 1960ndatel Tartus tegutsenud pundist Rajacas, tegelevad nemadki absurdimaigulise sõna- ja helikunstiga. Haige Mäger teeb nimelt alati seda, mida ta kõige rohkem tahab ja mis talle meeldib. Kujutades loominguliste tudengihingede bravuuri ja arrogantsi, ebalust ja hingevalu, omandab Ringo Ramuli lavastus „Haige mäger“ samuti nooruslikult keeva vaimu. Publikule võimaldab „Haige mäger“ aga nii emotsionaalset, intellektuaalset kui ka esteetilist naudingut.
Lavastus algab ühiselamu köögist. Gaasipliidil panni peal küpsevad kartulid, ruum täitub õrna, kuid õlise praelõhnaga. Tuhmoranžid metlahhplaadid logisevad tudengite jalge all, kes pliidi ümber aega surnuks löövad, ja lausa klõksuvad, kui siseneb Marion, Grete Jürgensoni kehastatud 1. kursuse bioloogiatudeng. Sellest kohtumisest tulevaste toakaaslastega kasvab välja loominguline plahvatus, dünaamiline kooslus ja igikestev protsess nimega Haige Mäger. Peaaegu nagu ABBA, aga pungim, jaburam ja välisest särast hoolimatum.
Kuid juba enne plahvatust, enne kui laval kõlab esimenegi repliik, antakse publikule kätte teatav emotsionaalne raamistus, milles 50 aastat tagasi toimuvat süžeed jälgida. Seesama praelõhn sisaldab endas parajalt nostalgiat ja sooja kodutunnet, näitlejate vaba olek ja omavaheline naljatlemine (samal ajal, kui publik alles siseneb ja kohti leiab) viitab muretusele ja lähedusele. Niisiis saab vaataja vihje: edasist tasub jälgida kui eredavärvilist tagasivaadet minevikku ja intiimset sissevaadet ühe sõpruskonna ellu.
Siiras meenutus
Aga ei, „Haige mäger“ ei ole ennastunustav heietamine kaunist möödanikust, vaid eelkõige hingelõikavalt siiras meenutus. Nostalgiahõngu lõikavad süsteemselt läbi ka stseenid, kus Haige Mägra liikmed oma tegevust tagantjärele mõtestavad. Igast liikmest on selleks ajaks muide kujunenud tõeliselt karakteerne isiksus. Iseloomuidud, mis pistsid oma pead Haige Mägra tegutsemisajal tudengitest välja, on aastatega kasvatanud enesele tugeva tüve ja uhke krooni. Nõnda väljendub „vanades mäkrades“ kohati häbenematut eneseimetlust ja -kindlust, kohati äärmist spirituaalsust. Mälestusigi jutustavad nad veidi paisutades ja müstifitseerides, igaüks erinevat versiooni pakkudes.
Seejuures ei nimeta nad Haige Mägra etteasteid kunagi kontsertideks – ehkki muusikat leidus neis küllaga –, vaid ikka mänguks. Mäng on sestap üks „Haige mägra“ põhimõisteid. Ja arvestades, et Haige Mägra moodustasid just bioloogiatudengid, mõtestatakse mängu ka loodusteaduste perspektiivist. „Mängivad ainult need isendid, kellel ei ole stressi. See tähendab, et nad on võimelised reaalsusest välja lülituma ja täienisti mängule keskenduma,“ selgitab Dagmar (Teele Pärn).
Haiget Mäkra vaadates jääb tõesti mulje, et mängu ajal kaob mängijate suhe kogu mänguvälise maailmaga. Reaalsusest lülitutakse välja, pühendutakse üksnes mängule, mis on eneseküllane ja ebapraktiline, kütkestav ja kaduv. Ma ei pea siin silmas ainult lavastuse tegelasi, vaid ka näitlejaid endid. Noorte näitlejate nelik – Grete Jürgenson, Teele Pärn, Sander Roosimägi ja Eduard Tee – suudab mängu sisse minna nii, et lavastatud ja läbiharjutatud stseenid mõjuvad spontaansete loominguliste plahvatustena. Nende kohalolu on võluvalt terav.
Huvitav oleks aga teada, millist selgitust pakuvad need bioloogid mängu jälgimise fenomenile – miks on üks organism valmis kas või tundide kaupa istuma pimedas ruumis ja vaatama pealt mängu, kus temal pole mingit sõnaõigust? Kas sellepärast, et ta soovib koos mängijatega mängu läbi elada ja reaalsuse ajutiselt unustada? Kas sellepärast, et ta loodab mängijate vigadest õppida ning uusi, ellujäämiseks vajalikke oskusi omandada? Või lihtsalt sellepärast, et mäng on ilus?
Üks on igatahes kindel: „Haige mägra“ mängus peitub haruldane ilu küll. Ühel hetkel hämarduvad lambid, süttivad vaid kullakarva prožektorid lava tagaosas ning lae all avaneb väike uks. Otsekui jumalikku valgust kiirgavast ukseavast hakkavad langema kuldsed õhupallid, taustaks kajavad eleegilised saksofonihelid. Esialgu meenutavad ovaalsed õhupallid nulle, ent näitlejate käes lenneldes muunduvad nad ketilülideks ning haakuvad aegamisi üheks hiiglaslikuks ahelaks.
Stseen töötab omamoodi metafoorina Haige Mägra mängule. Lavale paistavad ilmuvat tähendusetud osised (ehk nullid), mis moodustavad intuitiivse kombineerimise tulemusel ometi mõjusa kujundi. Ratsionaalset tähendust kujundile ei omistata, ent seda polegi tarvis – tema mõju sünnib hoopis teisel tasandil ning tuleneb seletamatust kütkestavusest. Nii läheb, kui inimesed teevad kogu hingega „oma värki“.
- ÄÄREJUTT -
LAVASTUS
"Haige mäger"
Autor: Priit Põldma
Lavastaja: Ringo Ramul (Ugala)
Helilooja Jakob Juhkam lõi lavastuse jaoks uued laulud, viisistades Johnny B. Isotamme, Andres Ehini ja Maimu Bergi 1960. aastatest pärit tekste.
Kunstnik on Arthur Arula, valguskujundaja Rene Liivamägi, helikujundaja Lauri Lüdimois (Ugala)
Osades: Grete Jürgenson (Rakvere Teater), Teele Pärn (Eesti Draamateater), Sander Roosimägi (Eesti Noorsooteater) ja Eduard Tee.
Kinoteatri lavastus esietendus 21. augustil Tartu Uues Teatris