Urmas Vadi lavastus heidab muutuvatele soosuhetele värskendava ja humoorika pilgu.
Vadi uuslavastus „Emmanuelle’i jälgedes” irriteerib vaatajat legendaarse Prantsuse erootikafilmi, Dante „Põrgu”, ahistamisskandaalide laine ja #MeToo kampaaniaga, segades need selliseks kompotiks, et keset seda mahub isegi Kalevipoeg.
„Emmanuelle’i jälgedes” ei tegele toksilise maskuliinsuse kriitikaga, vaid hargneb mööda kummalisi stseene ja teemasid, kui kaks mehikest (Peeter Rästas ja Helgur Rosenthal) satuvad ahistamispõrgu eri ringidesse, et otsida sealt Emmanuelle’i (Maarja Jakobson), kes on nende jaoks nii sümboolne ema kui ka ihaldusobjekt. Dante taevaliku armastatu Beatrice’i asendamine erootikasümboliga on vaimukas: jumaliku ülenduse asemel otsib tänapäeva inimene mõnuga patus püherdamist, mis aga hästi välja ei tule.
Vormilt sarnaneb „Emmanuelle” Vadi „Furby tagasitulekuga”, mis kujutas keskklassi perekondade kentsakaid suhteid, üksindust ja igatsust. „Emmanuelle” kaevub argielu tasandist sammukese sügavamale. Näidend koosneb lõdvalt seotud stseenidest, mis kujutavad olukordi, kus keegi tunneb end teise tegevusest ahistatuna. Segadus tekib sellest, et näidendil on kaks nn alusstruktuuri: alapealkiri „Ahistamise ABC” viitab õpikule, kuid leidub ka otseseid viiteid Dante „Põrgule”. Erootikafilm, aabits ja hiliskeskaegne skolastiline poeem on tüpoloogiliselt äärmiselt erinevad ning neid pole õnnestunud kuigi sujuvalt ega pinget loovalt ühendada. Lavastus on sisemise järjekindluseta, justkui oleks enne lõppu unustatud, millega alguses tegelema hakati.
Laura Pählapuu lavakujundus tähistab üsna täpselt mitte päris argist maailma, kus tegevus aset leiab. Laval on voodi (mis toimib ka haua või vajaliku kraami hoidlana), vanamoodne kohvikulaud ja Kalevipoja kivi põrgusuus punase tehisverega. Tervikuna võib neis kujundites näha avalikku, privaatset ja transtsendentset sfääri, kuigi ka Kalevipoja kivi unustatakse pikemaks ajaks. Kõige kohal hõljub papist lihatükk nagu totter reklaamplakat, mille pind küll punaselt läigib, kuid pigem toob esile hea trükikvaliteedi kui paneb tundma tõelist lihahimu. Ent just selle tarbimiskultuuri sümboli tagant piilubki lõpuks välja ihaldatud Emmanuelle.
Igaüks võib olla ahistaja
Kolm näitlejat esitavad kerge vindiga ja distantseeritult galerii kentsakaid ja ühtaegu igapäevaseid tegelasi, kes satuvad ahistajateks või ahistatuteks, olgu vuntsidega või ilma. Vadi lavastuse huvitavus seisnebki selles, et ta on võtnud teemalt süüdistava tooni ja ühtlasi seda laiendanud. Igaüks võib olla ahistaja ja ahistamise ohvrid on ka loomad ja loodus. Dantelik vastukannatuse motiiv ilmneb Haabersti paju stseenis, kus puu võtab põrgus oma kaitsjal jalad maha kõige kurja eest, mis talle kaitsmise sildi all on tehtud. Ahistamine on ka see, kui keegi arvab, et teab paremini, mis on teisele parem. Positiivse poole pealt tuuakse koomiliste kohvikustseenide kaudu esile, kui oluline on vastastikune nõusolek. Selles võtmes käiaksegi peale argi- ja suguelu möödarääkimiste läbi eri valdkonnad: inimese suhe teiste liikidega, aga ka poliitika ja mütoloogia.
Anekdootlikud võtted ei lase ahistamisteemat surmtõsiselt võtta. Nalja ja ümberpööramiste kaudu jõutakse ometi inimese (kõnealusel juhul ikka mehe) hinge pehme kõhualuseni: hirmuni, et keegi teda ei armastagi. Emmanuelle’ist otsitakse nii emalikku lohutajat kui ka mehelike ihade rahuldajat, kuid ta pole valmis pakkuma kumbagi. Lavastusel on tore vulgaarpsühhoanalüütiline potentsiaal: peategelased on mehed, kes otsivad oma rahulolematuse põhjust ja leiavad selle meie ajastu ühest suuremast seksisümbolist. Kuid unistused ei täitu, rahuldus ei saabu ja armastus jääb miraažiks. Petta saavad nii publik kui ka peategelased, kuid mõlemal juhul on see pettus vajalik. „Emmanuelle’i jälgedes” ei tegele naistega, vaid meestega. See on haavatav, ebakindel mehelikkus, mis otsib endale kohta segastes suhterägastikes.
Mõningasest segadusest ja järjekindlusetusest hoolimata heidab Vadi lavastus muutuvatele soosuhetele värskendava ja humoorika pilgu. Lavastuses leidub toredaid nükkeid ja stseene, mis panevad maailma asjadele teise pilguga vaatama. Selles mõttes on „Emmanuelle’i jälgedes” vägagi avatud ja ütleks isegi, et tänapäevane sotsiaalne lavastus.
„Emmanuelle’i jälgedes”
Tartu Uus Teater
Autor-lavastaja: Urmas Vadi
Osades: Maarja Jakobson, Helgur Rosenthal, Peeter Rästas
Esietendus 17. märtsil Tartu Uues Teatris