Danzumees: Unusta/Unista - Tartu Uus Teater

Danzumees, danzumees.blogspot.com, 12.12.2018

Olen juba aastaid otsinud head ja uut hullumaja-teemalist teatrietendust või raamatut (Tallinna Linnateatri "Aju jaht"i ja Rakvere Teatri "Lendas üle käopesa" olin teistes versioonides juba varem ka näinud). Nendes on alati midagi lootusetut, kas patsientide, tohtrite või lähedaste seisukohalt; midagi hirmuäratavat, sest tihti on hullud ootamatu käitumisega ning kontrollimatud; midagi habrast, sest kõigil meil võib midagi juhtuda, midagi ülakorrusel põhjuse või ka põhjuseta viltu nihkuda ning olemegi selles, enesele soovimatus või tahtmatus olukorras. Hullumajades ja hulludega seotud lugudes on tihti tegemist ka võimusuhetega. Arstidel on tavaliselt jämedam ots käes, aga mis siis kui järsku osad vahetuvad... Või mis siis kui mõni hull on nii tark, et suudab mõjutada mõnd mitte-hullu tegutsema vastavalt hullu soovide järgi...

Lõpuks leidsin selle, mida otsisin - Jim Ashilevi kirjutatuna, Ingmar Jõela lavastatuna - Tartu Uues Teatris. Ainult, et seda ei mängitud traditsioonilises TUT-i majas, vaid nö. TÜ uues anatoomikumis. Samas majas kus asub ka Tartu Ülikooli "PSÜHHOLOOGIAINSTITUUT"! Tabav!

Esimene reaktsioon kui lugu hakkas lahti hargnema, kus selgelt intelligentne "hull" on kinnitatud püstitõstetud kanderaamile ja ta vestleb ühe noore doktorandiga, toda justkui oma lobaga mõjuta üritades, et tegemist on homaažiga "Voonakeste vaikimisele" ("Silence of the lambs"). Selged assotsiatsioonid Anthony Hopkinsi ja Jodie Fosteri karakteritega (Foster mängis filmis FBI kadetti, ehk ka nö. "õpilast" või nooremagenti). Jutt liigub ühel hetkel ka siin "inimsööjateni", seega ühenduspunkte leiab veelgi, aga lugu on tervikuna siiski teine ja otse loomulikult jõuab ka teise kohta välja... Ja muide üsna üllatavasse suunda (nagu filmis oli ka teatris Ashilevil see lõpp selles mõttes puändiga). Ja kui lõpp on tugev, on see juba rohkem kui pool võitu!

Ühtlasi on tegemist sci-fi'ga, sest tegevustik on asetatud lähitulevikku. Mõneti isegi "vahvaks" võiks neid esimese vaatuse "bugidega roboteid" pidada. Pakkus päris mitmeid naljakaid olukordi ja head teksti tänu vigastele keeleformaatidele. Aga mis peamine - Jane Napp ja Jaanus Nuutre mängivad nad mõlemad kuidagi nunnudeks ja armsateks - mõlemad robotimudelite erinevast arendusastmest pärit. Hädavajalik tasakaal muus osas valdavalt väga tõsisele sisule. Teises vaatuses, kui bugid on kõrvaldatud, on ka robotitest saanud tõsised töömasinad. Tulevikule viitab tegelikult kogu loo alusmõte - tegemist on just-just avastatava moodusega teha kriminaalidele operatsioon ning muuta nad seeläbi normaalseteks, seaduskuulekateks kodanikeks... See on kogu loo selgrooks ning seda kantakse siinses "eksperimantaalpsühholoogiakliinikus" ka läbi erinevate tegelaste. Trikk on ainult selles, et ühestki sellisest testopist pole veel "patsient" elusana väljunud...

Paratamatult tekkis sisuline sidusus mõttega, et sedamööda, nagu masinad arenevad ning teevad inimeste tööd ära - inimesed manduvad ja hakkab üha enam ilmselt tekkima ka psüühilisi hälbeid. Samas lahatakse ka näitlikult siinses loos inimeste ja masinate erinevusi. Masinad on programmeeritavad - nende tegutsemises-otstarbes võib enam-vähem kindel olla. Seevastu inimestes kindel olla ei saa - need võivad tegutseda vägagi ebaratsionaalselt ning täiesti tavamõistes normaalsuse piirest väljas ning ootamatult. Lisaks on mängus tunded, soovid, ihad, mis kõik omalt poolt mõjutavad inimest... ja mis masinatel ju puuduvad. Minu jaoks oligi Ashilevi näidendi üks vingemaid tugevusi, et lisaks laval mängitavale loole ja tekstile, oli aimata eelnevat ja sellele järgnevat ning ka ridade vahel oli vaataja-kuulaja ajudele jäetud seoste tegemiseks ruumi. Kuid seoseid oli ka autor ise oma loos loonud mõnusalt rikkalikult.

Ühtlasi on see ka loomulikult meditsiinilisi teemasid väljatoov ning huvitavalt "skandinaavialiku" krimka mõjusid avaldav lugu. Olles lugenud neid rootslaste ja norrakate krimkasid juba üksjagu, lisaks nende krimi-telesarju ja filme näinud sadu, joonistub neist tihti välja vägivald laste või noorte suunal. See ju mõjub ka vaatajale võimsamalt võikamalt. Ka selles loos on lapsed toodud sisse. Kui naudiguliselt kirjeldab põhi-psühh (väga mõnuga, hoogsalt ja usutavalt Nils Mattias Steinbergi poolt loodud karakter), et kuivõrd "inimesena" ta end tunneb, viies oma rõvedaid mõrvasid ellu... Ja eriti eriliseks maiuspalaks on tema jaoks just laste--- jah, jõle mõeldagi... Aga eesmärk on täidetud. Ühest küljest sümpaatselt tark ja terav tüüp, kellele mingis mõttes isegi tahaks head, aga teisalt jällegi nii vastik, et sellised tuleks igaveseks ühiskonnast eraldada.

Lavalugu kõige muu kõrval ja koosmõjul toob välja ka kirglikkuse ohtlikud piirid. Kirg ja kirglikkus on ju tore ja tõelise kirega jõutakse suurepäraste tulemusteni, aga tore on see vaid teatud "piirini". Seda ületades võib sellist kirge nimetada ka "hulluseks". Ja kirge võib tunda ju mille iganes vastu. Antud kontekstis tuntakse seda nii teaduse, võimu ja ka armastuse vastu...

Tegemist on sama lavakooli lennu lavastaja ja näitlejatega ning osaliselt võib-olla tänu just sellele teineteise tavalisest tugevamale mõistmisele ongi kogu tervik nii osavalt kokkumängiv ja kõik kuidagi sobivasti ühes ansamblis. Lavastaja Jõela eelmises, kooliaegses töös ("Kratt"), oli (liiga) palju ideid ühte lavastusse kokku kuhjatud, et lõppkokkuvõttes hakkas see pisut terviklikkusele hoopis vastu mängima. Siin on tegemist suure arenguhüppe teinud, justkui kogemustega, palju targema lavastajaga. Kõike tundub olevat parasjagu, samas ei puudu siit huvitavad ideed ning meisterlik kokkusidumine ka raskemates kohtades. Lugu teeb sees ühe ajalise hüppe, kuid see on laval osavalt kokku seotud nii, et loos on voolavus sellest hüppest hoolimata ilus. Annab vaatajale veel ühe ohhoo-momendi juurde. Teises vaatuses, kus kaks erinevat vestlust on lavastatud samaaegselt toimuvaks, tekitab esialgu hämmelduse, et kuidas see komistamine lavastajal siin lõpu eel nüüd järsku sisse sattus... aga ühel hetkel, kui lugu nendes kahes vestluses kokku jookseb saab väga hästi aru, et vastupidi - siin on tegemist hoopis huvitava leiuga, muutes lavastuse ülesehituse dünaamilisuse mõttes põnevamaks ja erilisemaks. Lisaks on minu arvates psühholoogilise õõva tekitamine sama raske teatris kui hea ja terava huumori lavastamine ja väljamängimine nii, et see mõjuks, aga ei muutuks lihtsaks. Ka sellega tabab Ingmar Jõela oma trupiga märki.

Mängukoht ise aitab luua põhja erilisele atmosfäärile, aga oleme ausad - ainult ruum ei taga veel loo toimivust seal sees. Kunstnik Nele Sooväli ja videokunstnike Gabriela Liivamägi, Oskar Aitaja ja lavastaja enda töö tundub esmapilgul taustsüsteemi loomisel nähtamatu... ja kas see polegi mitte kõige parem kompliment kunstnikele - nende töö on nii hästi integreeritud tervikkuse, et see tundubki kõik nii loomulik. Ent kui võtta, et kogu see erinevate külgede samaaegne filmimine, üldse kõik need ekraanid, juhtmed ja huvitav kunstiline tundmus, et samaaegselt toimub kõik ju tulevikus, ent ometi on selles mingi teatav stiilne 60ndate, 70ndate feeling, teatav tunnetuslik atmosfäär, mis omakorda ajab natuke nagu segadusse, ent samas toimib ja hoopis mõjub huvitavalt leidlikult sellesse loosse atmosfääri juurde luues. Ja eks "ajastu-stiilid" tulevad ju ikka ja jälle moodi tagasi (eriti võis seda robotitest välja lugeda). Kõike kroonimas pruunikad toonid, millele andis emotsioonidele omalt poolt hoogu andva valguskujunduse valguskunstnik Luise Sommer, tuues nendele pruudile peale oma rohelisevõidulise valguskaardi. Muidugi unustamata ka Sander Möldri helikujundust, kelle ekraanikahinad ja kõikvõimalikud krõpsud vajadusel kas ehmatasid või hoidsid õõva õhus. Superkoostöö terviku nimel!

Jõuame ringiga näitlejate juurde, kellest Nils Mattias on laval juba sellel hetkel kui publik saali lubatakse... teeb "sellise" rolli, kus ta on terve oma lavaloleku kinnitatud ehk praktiliselt kaelast allapoole liikumatu ning kehakeele ja "žestidega" ta mängida ei saagi - kogu mängu ja selle psühhi mängibki ta kõigest oma pea, hääle ja tekstiga välja - wow! Omamoodi oli tema ju nö. publiku oma esindaja laval - ta oli seal koos meiega, enne kui teised sinna tulid ja tegelikult nagu panigi meid vaatajaid olema "tema poolt" need esimesed hetked, enne kui selgus tema isiku siinolemise põhjus... Ja vaese mehe tõenäoline saatus, enne kui neid "pöördeid" lasti ridamisi publiku ajusid krussi ajama
:)
Kuid vähemalt sama suure kui mitte suuremagi vägitööga saab hakkama vast tüki tõelist "peategelast" mängiv Steffi Pähn. See kuidas ta rahulikult suurema osa tükist on tagaplaanil, isegi hullu Kristiani, ehk Nils Mattiase karakteri bravuuritsemisele, vastab ta jääkülma ja steriilse tohtriliku kindlameelsusega. Ja kui tabavaks muutub see olek tema hämaral poolel, ehk teises vaatuses... Minu jaoks üllatus seisneb Steffi küpsuses, ta on lihtsalt ju liiga noor tegemaks nii läbimõeldud ja -tunnetatud karakterit!!! Kuna ta liigub vahepeal ka publikule eriti lähedale, siis oli seda lähedalt veel eriliselt võimas vaadata ja ühtlasi tänu sellele läbi tema karakteri seda kõike tunnetada. Andis mingi täiesti uuelaadse elamuse.

Minu teatrikaaslaseks oli seekord mu (täiskasvanud) tütar ning tema absoluutsed lemmikud olid "robotid" - Jane Napp ja Jaanus Nuutre. Eriti siis kui nad natuke veel "rikkis" olid. Ka mina nautisin nende mõlema mängu nii, nagu ma veel kunagi varem neid näinud pole. Jane on üldse iga rolliga justkui saamas ühes tugevamaks näitlejaks. Usun, et mitmetele meist meestest ilmselt meeldiks kui tulevikus oleks sellise "ehitusega" naisrobotid :) Silmailu kui palju... ei saanudki aru, kas tal ongi nii suured silmad või oli see meik nii hästi nende suurust rõhutas. Kuid tema mängu ilu avaldus eelkõige piinliku täpsusega mängus. Seda nii alguse moonutatud tekstis kui ka üldse kogu karakteri ülesehituses. Ja Jaanuse liikumine! Nagu oleks selles mingit vaevu hoomatavat breakdance-likku nõksu (just niipalju, et andis usutava robotliku vaibi), samas oli tema ju "vanem mudel" ja veel teised tüübi erilised nüansid, teistmoodi vigane tekst sealhulgas. Tõeliselt vaimustav! Teises vaatuses liitub uue karakterina ka Markus Truup - vana tohtri pojana... ja kuigi olen ma tema koomilisema ja energilisema mängu suurem austaja, siis näitleja enda arengu mõttes on väga oluline saada kehastada sellist - üdini tõsist ja ühel kohal mängivat, tegelikult ju katkise hingega noort... Juba tänasel päeval võib selliseid "elu mõtte" kaotanud noori väga tihti kohata. Ta pakub täiesti teistsuguse kahjutunde, kui mida tunneb mõne teise tegelase suunal. Ainus, kelle rollis oleks ehk eelistanud kedagi päriselt sellest lennust väljastpoolt näitlejat, ehk kedagi päriselt vanemat meest, et see oleks toonud sisse mingi teise kaalu, oli Johan Elm'i tegelane. Ärge saage minust valesti aru, Johan ei mängi valesti, ega ka halvasti. Lihtsalt see väike nõks oleks andnud midagi veelgi juurde. Tegelikult on see tohtri-roll vast kõige väiksem ja ka muidu (väemalt minu jaoks) teistest muidu ka ebaolulisem.

Hinnang: 4+
Meelddis! Ja väga! Pärast Tartust minema sõites oli tükk aega võimalik teatrielamuse üle arutada - kõik need erinevad teemad ja mõjutused ja detailid, mida keegi märkas. Teooriad, mis tekkisid veel omakorda lõpus, seoses peategelase nimega, kes ta oli ja mis oli selle kliiniku nimi ja ometi oli seal peatohtriks keegi teine... aga see viimane stseen, kus kaks inimest kõrvuti laval... Ja kui liita siia selliste "operatsioonide" tegemise võimalus... kas ehk keegi oli kellegiga muudmoodi suguluses? Mu teatrikaaslane polnud mu konspiratsiooniteooriatega nõus (ja ega ma lõpuni neid kaitsta suutnudki), aga lugu ise annab võimaluse igasugusteks järeltõlgendusteks ja see muudab ju elamuse veelgi suuremaks. Pole Ashilevilt veel nii head materjali lugenud/näinud. Samuti on mitmed teised trupist teinud oma siiani parima töö. Aga kui nad on nii noorte ja/või algajatena juba nii võimakad, see tähendab, et seda potentsiaali on siin veel kuhjaga! Suurepärane ja muidugi mitmeid ootuseid äratav!
Bravo!

-----------
Tekst lavastuse kodulehelt (üleval on kasutatud Ruudu Rahumaru fotot teatri FB lehelt):

Kristian Emminghaus on psühhopaat, kes on minemas ühele meditsiiniajaloo tähtsaimale operatsioonile. Selle tulemusel muutuks kõik. Aga Kristian ei soovi muutusi, vaid tahab jääda psühhopaadiks. Saatuse tahtel satub Kristian operatsiooni eel kokku Emili Kraepeliniga, kes on teda oma doktoritöö raames aastaid lähedalt jälginud. Algab painajalik psühholoogiline võimumäng, mis seab ohtu kümneid elusid ning hägustab piire empaatia ja psühhopaatia vahel.

Näidend on inpiratsiooni saanud kohast Dorpatis, kus sündis 130 aastat tagasi esimene eksperimentaalpsühholoogia laboratoorium.


Laval


STEFFI PÄHN
NILS MATTIAS STEINBERG
JOHAN ELM
JANE NAPP
MARKUS TRUUP
JAANUS NUUTRE

Autor

JIM ASHILEVI

Lavastaja

INGMAR JÕELA

Kunstnik

NELE SOOVÄLI

Helikujundus

SANDER MÖLDER

Valguskunstnik

LUISE SOMMER

Videokunstnik

INGMAR JÕELA

Esietendus

2. november 2018 TÜ Uues Anatoomikumis (Näituse 2)


Näidendis kirjeldatavad vägivallaaktid võivad mõjuda häirivalt.
Lavastus ei ole soovitatav alla 14-aastastele.

Lavastus on kahes vaatuses ja kestab 2h 30min.
Lavastus jõudis Tartu Uude Teatrisse läbi jaanuaris 2018 lõpenud ideekonkursi.

Jaga

Vaata lisaks