Danzumees: Sisaliku tee - Tartu Uus Teater

Danzumees: Sisaliku tee - Tartu Uus Teater.



PÜHAPÄEV, MAI 15, 2011



Sisaliku tee - Tartu Uus Teater



Kohe saali sisenedes haaratakse kõik publikuks saabuvad külalised näitemängu sisse, sest teekond istekohtadele käib kirstus lamava "surnu" ja teda leinavate, kahe kurvasilmse daami vahelt.
Eks kõik, mis me siin elus teeme jätab jälje. Isegi kui seda silmaga näha pole. Iga väikseimgi liigutus võib tekitada mingi tunde, iga väikseimgi mõte võib käivitada sündmusteahela.
Näitemäng laenab oma pealkirja sellest Karl Ristikivi 1972. aastal kirjutatud luuletusest:
Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.Isegi ütlemata sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.
See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.
Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.
Kohe esimesest stseenist alates, kui Nero Urke tegelane surnust tõuseb ja räägib sellest, et kui Sind pole Facebookis, pole Sind olemas, teadsin ma, et sellest tükist tuleb midagi minule. Midagi head ja erilist. Järgmine lõik, kui Urke tegelane on tööst ilma jäänud ning see kuidas ta räägib kuidas sellist uudist "peaks" vastu võtma ning kogu see vestlus Kristel Leesmendi tegelasega - no see toimis juba mitte lihtsalt ainult teatrina, vaid kui psühholoogilise "koolitususena"! :) Kusjuures see toimib tõesti tegelikult nii päris elus! :) Rääkimata sellest, et see jäi mul igavesti meelde ning kavatsen ka tulevikus juhuse tulles ise lasta selle käiku :) Muahhhahhhaaa - sest mina ole ka tegelikult "sisalik" :)Ja nagu koer tunneb koera ära ja rott roti, tunneb ka sisalik sisaliku... Sest kui Leesmend sisalikuna ühest viimastest stseenidest lavale ilmub ning publiku vastu istub, vaatab ta otse mulle silma sisse ja adresseerib oma teksti minule. Näidates veel näpuga kindlustamaks, et see olen mina kellega ta räägib. Toetasin oma pea käele ning ka tema võtab sama positsiooni... no tõele näkku vaadates istus ta sellevõrra kaugel, et ta sama hästi võis ka rääkida minu ees või kõrvaloleva inimesega, aga nagu maalitud portreel olev inimene vaataks justnagu just Sinule otsa, vaatan ka see sisalik minule oma läbipuurivate silmadega...Neid stseenilõigukesed, millest tükk koosneb, olid absoluutselt kõik minu jaoks toimivad ja sisukad. Eks mõni muidugi rohkem sisukam ja rohkem hingepugev - eriti need, millele oma eluga paralleele võib tõmmata või kusagilt lähedalt ära tunneb. Ja eriti need mõtted, mille üle isegi olen mõlgutatud. Näiteks üks lemmikkohti tükis on see kui Kristel ütleb: "No ei saa kuningaks!" Selles toonis ja ütluses ja terves lõigus on peidus päris korralik tükk lapsepõlve... kes on näinud - see saab aru :)

Rääkides üldse nendest kolmest "sisalikust", ehk näitlejatest, kes lavastuses üles astuvad, jagub mul ainult ülivõrdelisi omadussõnu nende tööle. Kui mõelda erinevate näitlejate stiilidele ja tunnetusele, kuidas mängida üldse võib, siis Nero Urke mängustiil minule kõigi eelduste kohaselt ei tohiks meeldida. Selline närviline ja rollist rolli tuntavalt temalik. Kuid ometi iga kord kui ma teda vaatan, imestan, et ta mäng on kohutavalt emotsionaalselt läbitunnetatud, pingestatud ning ma alati leian temast mingeid uusi nüansse. Temas on peidus mingi segu Urmas Kibuspuud, Adam Goldberg-i, Linnar Priimäge ja sinna sekka ka midagi ebamaist, võiks vist öelda ka androgüünset. Ma loodan, et ma ei solva sellega Urket, sest ma ei mõtle midagi paha, aga selles suhtes see Coca Cola-seina eest toimuv on justkui eneseirooniline :) Ja tema liikumine sinna juurde - no seda peab oma silmaga lihtsalt nägema, et saada seda laksu kätte.
Katrin Pärn on tõusnud komeedina (ma ei tea, kus kohast on pärit selline väljend? ja miks nii öeldakse?) praeguse hetke tippnäitlejate sekka. Naljakas väike kõrvalefekt oma stiili, mille ta on pärinud geenidega Malle Pärnalt, karakternäitlejale sobilikult omapärane (madal) hääl ja muidu rahulik olemine ja seda toetav flegmaatilisse olekusse kalduv tüpaaž muudab Katrini kameeleoniks, kui ta särtsu täis läheb. Tema hundirattad olid kõige perfektsemad ning see hoog ja energia (ehe viha), millega ta lavastajat mängis... päris huvitav oleks teada, kelle pealt ta seda ammutab või on see lihtsalt õhust võetud. Põnev oleks mõelda, et keegi ongi selline. Ja kindlasti ongi :) Ird näiteks? Või siis kellega ta räägib, on tegelikult ka olemas tal silme eest.. keegi, kes loomulikult pole tema partnernäitleja... keegi elust... kuigi tõenäoliselt on see ainult minu rändama läinud illusioon :)Kristel Leesmendi mäng oli minu jaoks vaatet kõige suurem nauding sellest triost. Ta justkui ei mängikski. Lihtsalt on. Isegi justkui hoiaks ennast tagasi. Suruks alla. Kuid sellelt pinnalt tulevadki need kumerused, kaared, täksed ja krobelisus või karedus paremini nähtavale. Ta on justkui loonud endale ise pinnase, millele oma rollile toonide, liigutuste või mistahes kehaliste või suuliste vahenditega värve, sisu ja kuju anda. Ma pole teda kunagi varem näinud sellisena. Täpsustan. Ma pole kunagi ühtki näitlejat näinud sellisena!

Võiks tõesti tuua neid lemmikkohti näidendis ridamisi välja. Pisikesi detaile, nagu näiteks see, kui üks naistest ütleb Urkele, et ta on "paksuks läinud" :) Aga sellel pole mõtet. Selleks oleks vaja terve näitemäng siia uuesti ümberkirjutada. Oli kohti, mis mõjusid isegi hingepuhastavana. Oli kohti, mis tekitasid nostalgiat. Oli hetki, mil sai nautida mängu, oli hetki, mil sisu ja siis jällegi vormi... Kusjuures Ivar Põllu muusikalised kujundused on alati kümnesse (näiteks - noorehäälne Anne Veski: "Armsad kaasmaalased, teidki võetakse unistuste laeva pardale üheks päevaks, kuid tingimusel, et kõik halb on keelatud...")
Mis selle tüki puhul on eriliselt mõnus on see ootamatus - kunagi ei tea, mis järgmiseks tuleb - alates alguse laibast tõusjast, läbi lohutute elu hammasrataste vahel siplejate, staaritsevate näitlejate - vihaste lavastajate, hundirataste ja päikeserataste, sisistavate sisalike, filmeallalaadivate sõbrannade, raadiointervjuude, Joala-Toome, "ennast vaateaknast vaatava naise - kes kardab, et keegi näeb kuidas ta ennast vaateaknast vaatab ja sellepärast vaatab veel hiljem kui ta juba vaateaknast on möödunud vaateaknale tagasi, et jääks mulje, et ta ei vaadanud mitte ennast vaid midagi, mis on vaateaknal" ja kuni tulnukate ja tantsijateni välja. Lisaks sellele veel palju muud põnevat ja üllatavat seal vahel, ümber ja sees. Võimas elamus! Omapärane kiletaust ja valgustus lõid täiesti isemoodi atmosfääri kogu lavale. "Teater" kõige paremas mõttes. Igas mõttes. Aamen.
Hinnang: 5- (Ivar Põllu autoriteater tundub olevat minu jaoks tulevikus kohustuslik, sest ka Ird, K. oli täistabamus. Ju meie sarnane vanus ning mingi samasugune ajalooline läbielamus annab mõju, et kõik mis ta räägib mind puudutab ja kohale jõuab. Ma saan sellest aru ja see ajab mind naerma või liigutab või hirmutab või lihtalt tekitab emotsioone. Aga tegelikult kõik mis siin maailmas juhtub, puudutab meid kõiki kui see meie teadvuseni jõuab. Või nagu Volkonski ütleb - maailm muutub kui seda puutun ja ma ise muutun kui maailm minusse puutub. Ja sisaliku tee jätab ka kivile jälje. Olgugi siis isegi kui ainult mõttelise... Minge vaatama seda jälge, minge vaatama sisaliku teed, niikaua kui võimalik! Sest sisalikud hoiatavad - maailmalõpp ei saabu maiade kalendrilõpu järgi. Maailm lõpeb 11.11.11.
Jajah, emotsioonid on garanteeritud.)
Jaga

Vaata lisaks

Registreeri