Arvustus: Süüdi/ mitte süüdi vs meeldib/ ei meeldi

Kultuuriportaal, Steven-Hristo Evestus, 21.05.2018

Uuslavastus "12 vihast" Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Tartu Uus Teater, Paide Muusika- ja Teatrimaja
Lavastaja Mart Koldits
Dramaturg Jim Ashilevi
Osades lavakunstikooli 28. lend
Esietendus 18. mail 2018
Hinne: 7/10

Lavakunstikooli 28. lennu lõpulavastusena jõuab loetud kordadel Paides ja Tartus publikuni "12 vihast", mis põhineb Reginald Rose`i näidendil "12 vihast meest". Lavalugu laseb meil pilgu heita sellele, kuidas, missuguse hinnaga ja kas üldse on võimalik saavutada inimese süüküsimuses üksmeel. Tegemist on kohtudraamaks liigituva teosega, mis ei kopeeri tuttavate krimiseriaalide süžeeliine ega portaalidest leitavate päevasündmuste kajastusi. Lavale astuvad meie õigussüsteemile tundmatud vandekohtunikud, kes kohtuistungi järgselt peavad jõudma selgusele ja otsustama, kas oma isa tapmises süüdistuse saanud nooruk on süüdi või mitte. Seega tegeldakse loos igal kujul inimeseks olemise lahkamisega ning seda saatvate tõe kriteeriumitega, mistõttu materjal on meeskonnale olnud loodetavasti väljakutseid esitav.

Lavastaja ja üks kursuse juhendajaist Mart Koldits on lavastuse sõnumit rõhutanud muuhulgas sellega, et see andvat põhjuse hinnata iga otsuse tausta, sellega kaasuvat mõju ja vastutust. Otsuste tagajärgedest moodustub meie elu ja just sel põhjusel tasub aeg-ajalt analüüsida otsusele jõudmise protsessi. Loos endas sisaldub kümneid vaatepunkte, hulganisti meelemuutust, seega kõike inimlikku, kuid otsuseid saab lõpuks olla vaid üks – kas vabastada isik süüst või saata elektritoolile. Kontinentaal-euroopalikus õigusruumis on suhtumine vandekohtu ideesse ja rolli õigusemõistmises pigem võõristav ja eelarvamustiine. Just sel põhjusel tundub esmapilgul 12 liikme omavaheline mõõduvõtt laiemalt pigem põneva dramatiseeringu ideena kui kohtupidamise ühe tegelikkuse peegeldusena.

Lavastus andis juristile kõrvalpilgu

Samas on aeg-ajalt ka meie õigussüsteemis tõusetunud arutelu vandekohtu kui sellise võimalikkusest ja vajadusest. Otsime (nagu kõigis otsustusprotsessides) jätkuvalt ainuõiget viisi, ikka selleks, et otsusel oleks hiljem kaal ja jõud ning eksimusel ja kahetsusel poleks selles kohta. Lõpuni kaalutletud ja põhjendatud otsust peaks hilisemalt saatma üldine aktsept, mitte hukkamõist ning seda eesmärki lihtrahva seast valitud vandekohus teenibki. Rahvas usaldab seda, mida rahvas ise teab, teeb ja ütleb. Vandekohus oleks kõikehõlmav lahendus, kui ka süüdistatav annaks oma elu üle otsustamise 12 suvaliselt välja valitud ühiskonnaliikme kätte ja usaldaks pigem seda tulemust kohtuniku poolt otsustatule.

Siinkohal tulevad aga mängu iga ühiskonna väärtushinnangud. Seega alati, kui tõusetub küsimus vandekohtu olemasolu vajadusest, tõusetub laiem diskussioon usaldusest - selle puudumisest riigi ning selle olemasolust pigem kaaskodanike õiglustunde vastu.

Kahe aasta jooksul on soovijail olnud võimalik jälgida 28. lendu nii eest kui tagant ning seest kui väljast. Koolis omandatud parimad oskused on juhendajate nõudliku pilgu all tänaseks välja pandud, kool saab kohe läbi ja tegelikud proovilepanekud alles ees. Lennul on ette näidata hulk õnnestumisi. Nimetan iga sellist uue lennu tavapärasemast pühendatumat jälgimist mingil eriskummalisel kujul formeeruvaks platooniliseks suhteks. Kahjuks ei kuku sellise suhte vormimine välja kõigiga, mõnega vaid lühiajaliselt ning mõnega plahvatab see alles aastaid hiljem. Tänaste lõpetavate lavakatega on neid suhteid rohkem kui üks ning nende tugevus ja areng sõltub sellest, mida kõnetavamad on ülesastumised ning nendes avastatavad üksikud sooritused.  

Hinge ja vaimu sunnil on 28. lennuga läinud nii, et ühe lavastaja- ja 7-8 näitlejahakatise tööd on suhte edasikaalumist väärt ning nende tegelaste arengu jälgimine saab olema pineva loomuga rahuldavaks tegevuseks. Samas on aga nii, et suhted ei kesta, tabud murtakse ning uued ärkamised on pigem norm, mistõttu austusest tuleviku ja kõige muutuva vastu jäägu need uued partnerid siinkohal nimetamata. Igal juhul on olnud nauditav neid suhteid luua ning jälgijana teise poole arengut nende kestvuses tunnetada.

"12 vihast" pakkus mulle kui juristile võimaluse näha kõrvalt otsustusprotsesse, millest iga päev osa võtan ning milles kahtlemise mõnikord inimlikust kogemusest või iseenese tarkusest kõrvale jätan. 28. lend tuletas meelde, et kerget otsusele jõudmist ja kõige hoobilt mõistmist ei ole olemas. Õige otsus saab tulla takistuste vaevalise murdmise, pideva eneseanalüüsi kaudu.

Tudengite seekordne põhisõnum oli mitte unustada põhjendatud kahtlust ning süüvida alati ja lõpuni igasse detaili ning säilitada igal sammul objektiivsus. Määrav ei ole siinkohal see, kas need otsused mõjutavad kedagi teist või inimest ennast. Loo peategelaseks on nad enda kõrvale lubanud just selle nähtamatu, kuid lavastuse kestel üha rohkem võimu haarava põhjendatud kahtluse, mis võib algul tunduda tühjavõitu sõnakõlksuna, kuid mis süvenedes võib anda otsusele hoopis teise sisu. Selles loos ei lahendata süüküsimust seaduseraamatu, vaid tõendusteabest lähtuvate faktide ja professionaalide veenvuse ning nende poolt esitatud väidete pinnalt.

Seega toob lavastuses iga vandekohtu liige nõupidamistuppa oma vahetu emotsiooni kogetust, mida mõistagi saadab tema enese loomus ja taust. Korrutades selle 12ga võibki ennustada sisu kolmetunnisele retkele, mis avab vandekohtunike karakterid kui nende suhte arutatud kohtuasja, tuues esile iga vandekohtuniku (so tavakodaniku) objektiivsuse astme ümbritseva suhtes.

Kogu punt ei pääsenud mõjule

Ilmselt esietenduse pinge või õpetajate kontrolliv pilk muutis mõnedki sooritused veidi rabedaks, mis mõjus pisut häirivalt ülimat pingestatust eeldavale kokkumängule. 12 vihast oma koosmõjus tekkisid ja hajusid, mõjule pääses vaid paar karakterit, kuigi tavainimeste vaheline ja kohtusaali väline võitlus lubanuks kõigile võrdset panustamist ning välistanud mõne tegelase ajutise kõrvalelangemise. Mõjule ei pääsenud kogu punt, vaid pigem need, kel oli mingi olulisem isiklik taak või üldine eesmärk kanda ning kelle teekond "õige" otsuseni või selle juhtimiseni ka väljakutseid esitas. Ühe mõjuka lõpulavastuse valem on ideaalilähedane häälestatus koosolemise tähtsuse tajumise seisukohalt, mida just see lavastus eeldanuks ja mida esimesel korral vajaka jäi.

Küll aga suudeti veenda, et vandekohus, kes jälgib kohtusaalis toimuvat vaikiva kõrvalseisjana, võib nõu pidades osutuda olenemata päritolust väärikaks ja vastutavaks ühiskonnaliikmeks ja tõe kriteeriumite meisterlikuks käsitlejaks. Et vandekohtul on omad eelised.. Et meie arusaam õigussüsteemist ei pruugi olla ainuõige.. Et inimene võib mustrist välja astuda.. Kindlat veendumust aga ei tekkinud sellest, et lõpulavastus just lennu parimate tööde hulka kuuluks ning lennu eelmisi töid mõjusalt varjutada suudaks. Aga eks see olegi kord nii seatud, et kui süüdistaja peab vahetevahel kuulma meeli kriipivat ning ebaõnnestumist märkivat "mitte süüdi", siis etenduskunstnik ei saa alati loota objektiivsusele, kõiges meeldida ning filigraanselt õnnestuda.


Toimetaja: Valner Valme


Jaga

Vaata lisaks