"12 vihase mehe" uusversioon on ambitsioonikas tükk, mille saapad on lavaka uuele lennule kohati veel liiga suured.
Uuslavastus
"12 vihast"
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Tartu Uus Teater, Paide Muusika- ja Teatrimaja
Lavastaja Mart Koldits
Dramaturg Jim Ashilevi
Osades lavakunstikooli 28. lend
Esietendus 18. mail 2018
Kestvus ca 3 tundi ühe vaheajaga
Hinne: 7/10
"12 vihast meest" on USA 20. sajandi näitekirjanduses ja filmiklassikas samasugune raudvara kui "Tappa laulurästast", "Ühe mõrva anatoomia" või hilisemast ajast ehk "Mõned head mehed". Neid kõiki ühendab kohtuprotsessi kasutamine ühe kõige olulisema elemendina. See ehk pealiskaudse või pisut kollasenagi tunduv element ei viita sageli üldse loo kriminaalsele olemusele, vaid pigem pakub üht täiendavat võimalust kokkupõrkekursile saata täiesti erineva maailmavaate ja taustaga inimesed.
Eesti inimene sattub sellistesse olukordadesse näiteks arstikabineti ukse taga, jaanipäeval või mõne linna burksiprallel ning enamik oskab kirjeldada lugusid seal tekkinud konfliktidest või suuremast silmade pööritamisest. Ameeriklase jaoks on üks selline võimalus töö vandekohtus.
Reginald Rose´i stsenaarium "12 vihast meest" jõudis esmalt televisiooni, siis teatrilavale ning seejärel ka kinno. 12 vandekohtunikku peavad otsustama mõrvas süüdistatu saatuse. Kuigi väga paljud tunnevad lugu just 1957. aasta filmiversiooni järgi, on see lugu üle elanud terve rea muudatusi ja uusversioone, mis iseloomustavad hästi nii ühiskonna arengut kui hetkepoliitikat. Meenutagem, et 1950ndate keskel oli kodanikuõiguste teema USAs alles üsna uus ja terav, Rosa Parks ei loobunud oma istekohast bussis 1955, Martin Luther Kingi marss Washingtoni toimus alles 1963. Kes on näinud Sidney Lumet´ klassikalist filmiversiooni, see teab, et algversioonis on kõik 12 vandekohtunikku valged mehed ning nad mõistavad kohut täpsustamata päritolu getonoore üle, kes on latiino, ilmselt puertoriikolane.
Süü pole tähtis
Kuigi kogu lugu on teoreetiliselt võimalik vaadata ka selle nurga alt, kas kohtupingis istuv noormees on süüdi või mitte, ei ole see pigem tähtis. Näidendi peateemad on erinevate isiksusetüüpide ja maailmavaadete põkkumine ning arutlused õigusemõistmise ning loogika osas. Kriminalistiline pool on tegelikult üpris väheusutav.
Uudis "12 vihase mehe" uusversioonist tekitas kohe küsimuse, milline lähenemine valitakse? Traditsiooniliselt on tegu äärmiselt minimalistliku tükiga, kus väga tähtis on võrdlemisi suure trupi kokkumäng ja individuaalsed oskused. Kas valitakse väga traditsiooniline lahendus või üritatakse tükki kohandada kuidagi kaasaja maailma või Eesti oludele? Teatud kohandusi ongi tekstis tehtud, kuid need on küllaltki pisikesed, lavakujundus on klassikaliselt napp, peaaegu olematu. Seega on eesmärgiks panna põhirõhk puhtalt rollisooritustele, mis on ühe lõpuetenduse jaoks austusväärselt ambitsioonikas eesmärk ja klassikaline tükk igasuguste tantsu- ja laulunumbriteta.
Ma pole enamasti eriline klassika moderniseeritud ja tugevalt muudetud versioonide austaja, kuid antud tüki puhul väärib see variant siiski põhjalikumat kaalumist. Esiteks on tuntud klassika puhul alati teatud oht võrdluses kuulsate eelkäijatega alla jääda, kindlasti rohkem kui vähemtuntud tükkide puhul. Peale 1957. aasta filmi on ilmselt nii mõnedki näinud ka 20 aasta eest Vanemuises Mikk Mikiveri lavastatud versiooni, mida aastaid üsna edukalt mängiti. Kuna lavaka versioonis on kaasatud ka naised, siis on pealkirjast järgi jäänud "12 vihast", kuid maailma kogemus näitab palju rohkem võimalusi. Esiteks on huvitav, et Reginald Rose kirjutas ka ise stsenaariumi ümber ning 1997. aasta versioonis olid kaheteistkümnest vandekohtunikust neli mustanahalised. Muid versioone on toodud nii lavale kui linale üle maailma, millest mõned on väga eriskummalised.
Kindlasti väärib mainimist Nikita Mihhalkovi filmiversioon "12", kus tšetšeeni poissi süüdistatakse oma vene ohvitserist kasuisa tapmises ning õilis vandekohtunik osutub endiseks julgeolekutöötajaks. Pressi lekitatud uudise järgi olevat Ramzan Kadõrov ja Vladimir Putin seda vaadanud koos, pisaraid pühkides! Mõne aasta tagune hiinlaste versioon "12 kodanikku" rõhutas omakorda Hiina ühiskonnale aktsepteeritavat käitumist, naeruvääristas õhtumaist ja jaapanlaste "12 lahket jaapanlast" oli lahendatud pooleldi komöödiana, kus peale ühe vandekohtuniku kõik ülejäänud soovivad kena kaebealuse vabastada.
Kokkuvõttes näitab see kõik, et peale üleilmse tuntuse on tegu ka ülimalt poliitilise materjaliga esimesest versioonist saati. Selles valguses oleks päris tublisti intriigi pakkunud, kui tegevus olekski mingitel asjaoludel Eestisse üle toodud, nii et saanuks mängida meie kohalikul stereotüüpidel ja hirmudel ("kuradi venelased" jne !). Loomulikult poleks see olnud lihtne, meil ju vandemeeste kohut sellisel moel ei kasutada ja surmanuhtlust enam ammu pole, kuid ikka tekkis mingil määral tunne, et mingi võimalus on kaotsi läinud, oleks soovinud veidi täiendavat teravust.
Aja käärid
Niisiis on "12 vihast" jäänud peamiselt algse ülesehituse juurde, mis peaks toimuma 1950ndate Ameerikas, kuid nii mõnedki tegelased näevad välja ja räägivad pigem nagu oleksid kaasajast. Nii tekivad teatud käärid preisilike maneeridega kellassepa (Johannes Richard Sepping) ja prole-vandekohtunike nr 7 ja nr 10 vahel (Joosep Uus, Ursel Tilk), kes tunduvad olevat märksa moodsamast ajast. Ehk on siin ka tahetud näidata, et aja möödumisele vaatamata teatud inimtüübid ja seisukohad püsivad. Kuigi 12 vandekohtuniku ja valvuri kehastamisel saab tegevust kogu trupp (puudus üksnes Teele Pärn), pole juba algmaterjalis kõigi rollid võrdsed.
Selle lavastuse kõige klassikalisemad rollid on vandekohtunikel nr 8 (Kirill Havanski), nr 3 (Dovydas Pabarčius), nr 4 (Steffi Pähn), nr 9 (Ingmar Jõela) ning ehk ka eelpoolnimetatud lihtsamat päritolu härrastel nr 7 ja nr 10. Kogu probleemi käivitav vandemees nr 8 on olemuselt natuke ehk liigagi üllas roll ja oli seda juba 1957 Henry Fonda esituses, kuid see on lihtsalt tolle ajastu kohustuslik tüpaaž, umbes nagu James Stewart "It´s A Wonderful Life´is", vabandage võrdlust.
"12 vihast" on jagatud kaheks vaatuseks. Esimeses oli veel märgata üllatavalt palju rabedust ja ehk viitas ka vahetult enne etendust läbi akende nähtud osatäitjate viimane repliikide kordamine, et aega oli ettevalmistuseks natuke väheks jäänud. Kui laval pauku ei tehta ning tuldpurskavat perset ei ole, jäävad vaid repliigid, näitlejameisterlikkus ja kokkumäng. Ehk paraneb see järgmiste etendustega, kuid hetkel oli veel teatud kobamist, nii mõnegi osatäitja suust kõlas usutava omavahelise suhtlemise asemel pigem deklameerimine. Eraldi väärib märkimist, et esimeses vaatuses ei suutnud ma korduvalt aru saada publiku reaktsioonist (st naer arusaamatu koha peal), aga võib-olla oli tegu kellegi tuttavatega või on teater Paides veel natuke uus ja harjumatu asi.
Napp kujundus
Niinimetatud peamistest vandekohtunikest jäid positiivsema poole pealt enim silma Ingmar Jõela ning Dovydas Pabarčiuse tegelaskujud, kellest ilmselt viimatimainitul on ette antud kõige keerulisem roll. Kirill Havanski kehastatud nr 8 meenutas oma esituselt pisut Andres Noormetsa esinemislaadi, eriti diktsioonilt. Ursel Tilga nr 10 oli alguses rabedavõitu, kuid teises vaatuses juba oluliselt parem. Naisrollidest tõusis teistest rohkem esile Ilo-Ann Saarepera ebalev-häbelik vandekohtunik nr 2 ning kerget koomikat pakkus Jaanus Nuutre ottsepalik nr 6. Enim tööd annaks teha omavahelise suhtlemise loomulikkuse alal.
Nagu öeldud, on lavakujundus äärmiselt napp: laud, toolid, ainsaks suuremaks efektiks filmistki tuttav puhastav äikesetorm ning vihmasadu. Kostüümidki rõhutavad teatud ilmselt tahtlikku ebakõla vanamoodsa ja kaasaegse vahel. See tükk on sõnalavastus tema parimas tähenduses, aga napid vahendid nõuavad ka suuri isiksusi ja 12 suurt isiksust korraga lavale saada ei ole kerge ülesanne ühegi teatri jaoks.
Kellele võiks "12 vihast" kõige rohkem meeldida? Esiteks ma soovitaks seda vaatama viia vanemate klasside õpilasi, kelle jaoks tükk seletab teatud põhimõttelisi küsimusi paremini kui sada edevusest sündinud arvamusartiklit. Teatud vajakajäämistele vaatamat kaalub see siiski kindlalt üles enamiku erinevatest suveetendustest, mille saagikoristus peagi algamas.
Ja lõpetuseks: minult küsiti hiljuti, millest tuleb komme, et Eestis antakse punkte näiteks filmidele ja plaatidele, aga mitte teatrilavastustele. Kui mõtlema hakata, siis ühtegi väga head põhjust peale traditsiooni puudumise ei tea. Seega: 7/10.
Toimetaja: Valner Valme