Arter/Villu Päärt: Kuidas käituda iseenda matustel?

Villu Päärt, Postimees, 18.01.2020


Ma ei olnud seda päris nii mõelnud. Jah, olin küll mõelnud enda matustest, aga mitte päris nii.

Juua leinava naisega koos piparmünditeed, üritada aru saada, keda ta leinab selles pisikeses pimedas ruumis, kus rippusid lahtises riidekapis kleidid, mida kanti viimati ehk saja aasta eest. Õhus võis aimata koirohu hõngu. Kuid 1980ndate transistorraadio oli seal ka ja mängis Pretendersi «Don’t Get Me Wrong».

Me tantsisime. Avastasin, et see mie rääkiv ja pisut kohmetu naine hakkab naerma, kui lasta tal tantsu ajal veidi keerutada. Tantsida talle vist meeldib. Ju on kasin.

Siis muusika katkeb ja naine krõbistab jõupaberist ümbriku kallal ning tõmbab sealt välja raamitud foto. Selle ümbriku olen ma ise talle toonud. Võiduka liigutusega riputab naine pildi seinale. See kujutab mind, kiri kinnitab. Pildil leinalint. Ma olen surnud.

Aga ei mingit valu, piina, lõhnavaid eritisi ega midagi sellist. Tartu iidse toomkiriku ruumijaotuse mões peaks see olema altaritagune. Keskajal võisid siin olla mõned kabelid väga rikastele annetajatele. Vaikne ja rahulik.

Me jookseme.

Ma leban surnukärul. Surilina all, see hõõrub ninaotsa ja otsaesist. Mind sõidutakse raamiga suurde ja valgesse ruumi. Mängib muusika. Jutlustaja loeb midagi, aga olen liiga ärevil, et ühtki sõna kuulda või meelde jäa. Tagareas on üksainus leinaja, aga mu peas on kiuslikud mõed – kui surnu tahab, siis võib ta ju suriraamil püsti tõusta ja näiteks jalgu kõigutada. Võiks ju olla leinajatel veidigi lõbusam. Tõusen ja kõlgutan.

Siis võingi raami pealt püsti tõusta, valgus muutub ja tutimütsides inglid lehvitavad mulle, enne kui ustest välja astun.

Etendus vaid ühele
See on etendus « Hingede öö», mis labürineatriühenduse G9, Tartu Uue Teatri ja Tartu Ülikooli muuseumi koostöös etendus Tartu vanas toomkirikus, nüüdses ülikooli muuseumis kahel aastavahetusel. Sel esmaspäeval mängiti viimast korda. Rohkem ei tule. Hoolimata sellest, et sotsiaalmeedias suutis see lavastus tekitada tõelist vaimustustormi ja nukraid piletita jäänuid oli hulgim, on sellega nüüd kõik. Või?

Henry Griin, üks dramaturge ja näitlejaid, igapäevaelus graafiline disainer: «Meile kirjutati, et tulen järgmisel nädalal Tartusse, kas te saaks teha lisaetenduse.»

Maret Tamme, samuti dramaturg ja näitleja, tavaelus vabakutseline stsenograaf ja lavastaja: «Kui meile kirjutab suurfirma, et maksab kinni selle miinuse, millest me saaks maksta kõigile palka ja tasuda muuseumirendi. Hooaja miinimumeelarve on 20 000 eurot.»

Kaija M Kalvet, «Hingede öös» tavaliselt leinava naise rollis, tavaelus teatri Must Kast lavastaja: «Nõuab erakordselt palju energiat, et anda ühe õhtu jooksul 40 etendust inimestele, kes on väga erinevad. See võib ka endale väga palju energiat anda, aga kui satuvad tulema inimesed, kes väga ei taha seda vaadata, siis võib väga palju energiat ka võa.»

Kuidas lavastada lavastamatut?
Karl Ristikivi romaan « Hingede öö» ilmus 1953. aastal ning on olnud Eesti koolides kohustuslik lugemisvara kui modernistliku romaani näidis. See, kuidas Ristikivi kirja pandud rännakut ühel vana-aastaõhtu viimasel tunnil Stockholmis asuvas Surnud Mehe majas tõlgendama peaks, on kirjandusteadlaste seas piikide murdmise aineks tänini.

Joosep Susi, endine ERRi spordireporter, nüüd kirjandusteaduse doktorant ja lektor, üks «Hingede öö» lavastamise algatajaid, pillab lausejupi: «Seda on peetud lavastamatuks raamatuks.»

Siiski on lavastatud. 1990ndatel tõi Priit Pedajas selle lavale Vanemuises, kasutades suure pöördlava kõiki võimalusi. Eelmisel kümnendil mängis Pärnu Endla väga väikeses saalis, püüdes luua selles ruumis muljet majast, mis keeruline nagu lõputu labürint ja kus trepp, mis näib viivat alla, võib viia hoopis üles.

See kolmas Eesti teatri «Hingede öö», mille mängimine just lõpetati, on täiesti erinev kõigest, mida tavaline teatrivaataja on harjunud nägema. Ei mingit puhvetit, saali ega lava.

Esiteks: iga vaataja siseneb majja peategelasena. Ta kohtab selle näidendi tegelasi, ehk vilksamisi ka mõnda teist vaatajat, kes on selle etenduse mõnes teises etapis. Mina suutsin koputada õlale ühele kõrvaklappidega neiule, et uurida, kus on kontsert. Nii oli riietehoidja mulle all öelnud – et kontsert on kohe algamas. Ma teadsin ka raamatust, et alguses peab mängitama Mozartit.

Aga kontserdiotsinguil suutsin ma punase vaibaga trepil ära eksida ja jõudsin mõõduka hilinemisega kohta, kus mind oodati – fotograafi juurde.














Iga kuue minuti tagant sisenes majja uus peategelane ning kokku sai sellest täiesti isiklikult ainult talle mõeldud etendusest osa vaid 40 inimest ühe õhtu jooksul.

See teeb kahe aastavahetuse peale pisut rohkem kui ühe Vanemuise teatri suure saali täis rahvast.

Aga melu, mida toomkirikus mängitu tekitas, lõi mulje, nagu oleks tegu millegi täiesti enneolematuga.

««Hingede öö» on Eestis paari viimase aasta õnnestunumaid lavastusi, mis läks mullegi sügavale ja kauaks hinge,» kirjutas Tartu Postimehe kultuurikriitik Raimu Hanson.

«See on parim asi, mida ma olen teatris kogenud,» ütles Alissija-Elisabet Jevtjukova, kes vaatas aasta jooksul Kinoteatri palvel ära kõik Eesti uuslavastused ja kellest tehti dokumentaalfilm «Aasta täis draamat».

Teatraal Jaak Allik, kes viimasel etendusel näitlejate arvates väga täpselt üritas kella jälgida, sest kuus minutit tiksus: «Päris põnev ning suure fantaasia ja pühendumusega tehtud lugu. Põhiline häda oli tempo, intervall kuus minutit oli ilmselt valitud liiga tihe.»

Joosep Susi ütleb, et rääkis Maret Tammele «Hingede öö» lavastamisest juba kümme aastat tagasi. Ta luges raamatut igal aastal uuesti ning aina kindlamalt tekkis tunne, et ainus võimalus seda lavastada on rännakteatrina. Kus Ristikivi segaduses peategelane on teatrivaataja, kelle segadus on ilmselt veel suurem.

Keskmes on matused
Ülikooli muuseum kui Surnud Mehe maja tuli kõne alla Uues Teatris, kui proovid juba käisid. Suur osa stseene oli valmis, kuid suur ja keeruline treppidega maja pakkus võimalusi, kuidas seda öist rännakut veel põnevamaks teha.

Muuseumi keskmes on suur valge saal. «See oli selge, et keskmes on matused,» ütleb Susi.

Kuidas aga panna vaataja eri kohtade vahel liikuma, kuidas mahtuda ajaraami, sest iga kuue minuti pärast pidi täpselt samas kohas olema juba uus peategelane/vaataja.

Muresid oli rohkemgi. Ei saanud eeldada, et inimesed suudavad Ristikivi «Hingede öö» peategelase teksti rääkida. Ei saanud ju olla kindel, et kõik vaatajad üldse selle raamatu lahti on võtnud või sellest midagi mäletada suudavad.

Nii jäid lavastust tehes sõelale põhiküsimused.

Õhtusöögilaud. Oleme just tõstnud klaasi, kui mu kõrvalistuja mind müksab ja küsib, kas olen kuulnud kallist kadunukesest.

Aga me ei saa kauem jätkata, sest saabub daam, kelle käepigistus on erakordselt külm nagu surnul. Aga võib-olla mulle vaid tundub nii. Kuidas ta selle käe küll nii külmaks on saanud?

Ta kutsub mind kapi taha, et küsida, kas ma usun elu pärast surma. «Kas on üldse võimalik elu, kui armastus on surnud?» Ma ei mäleta, mida talle vastan, meelde jäävad põlevad küünlad ja vesiselt helkivad silmad selle daami näos. Ta on mulle nii lähedal.

Laura Niils, vabakutseline näitleja, kes «Hingede öös» inimesi kapi taha pihtima viis: «Ma olen ääretult palju inimesi viinud kapi taha. Linnas kõndides ma enam ei suuda eristada, milliste inimestega ma võib-olla käisin seal kapi taga.»

Aga tal on ka statistika: umbes pooled inimesed usuvad, et on olemas elu pärast surma, pooled mitte. Samas on vaheala, kuhu jäävad need, kelle jaoks on küsimus selles, kuidas elu või surma täpselt defineerida.

Leinavat daami mänginud Kaija M Kalvet ütleb, et n-ö inimene tänavalt ainult talle mõeldud etenduse peaosas oli päris suur väljakutse.

«See on normaalne, kui sa oled tagasihoidlik ega taha suhelda. Kui inimene on tulnud sellises meeleolus. Meie etendajatena oleme siin majas viis tundi nagu avatud raamatud, et suuta suhelda kõikide nende inimestega, vastavalt sellele, millisena nad tulevad, ja viia selle raames läbi oma stseen,» rääkis ta. «Kui inimesed tulevad ega taha sinuga tegemist teha, nad keelduvad uskumast, et see on mingi mäng. Neil puudub see kerge mänguline tahe või tahe läbi elada, nad eitavad või hakkavad rääkima mingitest imelikest asjadest või hakkavad testima, kas nad saavad sind rollist välja viia.» Õnneks oli selliseid vähe.

Joosep Susi täiendab, et juba proove tehes oli esimene asi, milles trupp kokku leppis: peategelane, s.t teatrivaataja ei saa kunagi teha midagi valesti. Tal peab olema mugav, ükskõik, kuidas ta käitub.

Me räägime veel, kuidas nad kõikide teatrivaatajate tausta guugeldasid, sest koristaja piiripunktis tegi inimesele eeheite, mis seostus tema reaalse eluga. Üks bändimees sai pragada, et miks see viimane plaat just selline ilmus. Tõlkijalt nõuti, kus on Prousti tõlge. Kirurgile midagi tema tööga seonduvat.

Ja sellest, kuidas peategelane/vaataja oli majas pidevalt jälgimisel, sest kui juba alguses, Olle voodiveerel oli selge, et inimene on nutma puhkemas, siis liikus majas signaal, et teda tuleb edaspidi püüda toetada.

Vaid üks inimene jäis etenduse pooleli pärast iseenda matuste läbimist. Ütles, et oli alles hiljaaegu lähedase matnud.

Kõik, teatriime on lahtunud. Näitetrupp läheb koristama. Ülikooli muuseumi trepilt nühivad nad maha teipi, mis hoidis kinni punast vaipa.

Ma püüan uksest välja murda, aga see ei õnnestu. Tõukan uuesti, siis avanevad ukse mõlemad pooled. Uste taga on koreograaf Mari Mägi, kelles tunnen ära ingli, kes mu suriraami tõukas ja mulle lehvitas. Tundub, et see kõik kestab. Ja jääbki kestma.