Anu Jürisson: "Urmas Vadi pani oma õpetaja Rudolf Allaberdi näidendisse"

Pärnu Postimees, 02.05.2012

Tartu Uus teater astub homme Endlas üles äsja lavale jõudnud lavastusega “Rudolf Allaberdi testament”, milles mängivad nii näidendi autor kui lavastaja Urmas Vadi ja Pärnu Endla teatri näitleja Piret Laurimaa kahekesi.


“Rudolf Allaberdi testament” on viimane osa Vadi Tartu Uues teatris etendunud isikunäidendite triloogiast. Eelmised olid “Peeter Volkonski viimane suudlus” ja “Rein Pakk otsib naist”. Nüüd Rudolf Allabert, kes oli tudengipäevil nii Vadi kui Laurimaa õppejõud.

Vadi sulest pärineb muu seas Endlas väga edukalt mängitud “Ballettmeister”, mis seob omavahel põnevikužanri, Eesti rahvatantsutraditsiooni, Eesti ajaloo ja president Konstantin Pätsi ühes oma vastuolulise saatusega.

Vastab Urmas Vadi.

Teater on tavaliselt pigem abstraktne. Näitlejad mängivad tegelasi, kelle nimi ei seostu siinsamas meie kõrval ja samas ajas elava inimesega, nad kehastavad kirjaniku välja mõeldud tegelasi või ajaloolisi (anti)kangelasi.

Kõnealuses näidendite triloogias kirjutate konkreetsetest Eesti inimestest, kelles pole pealtnäha midagi ebaharilikku, mis neist kirjutama sunniks. (Jah, elulooraamatuid on ilmunud küll Eestis nagu seeni pärast vihma.) Miks just neist ja eelkõige, miks Allaberdist?

Need konkreetsed näitlejad ja inimesed on mulle, jah, olulised olnud ja iga looga on need põhjused erinevad. Allabert oli minu õppejõud ülikoolis ja kui ma mõtlen selle peale, et mida ma teen – kirjutan näidendeid ja lavastan –, on ikka väga suur osa sellest tegevusest temast tõukunud.

Kui edasi mõelda, kas see on pelgalt käsitöö või maailmavaateline pärand, läheb teema väga keeruliseks ja ma ei oskagi sellele enam vastata. Mulle endale tundub, et selle koha peal ongi õigem jutustada hoopiski üks lugu.

Kogu selle dokumentaalsuse ja eluloolisuse juures, mis nüüd meie kultuuris on maad võtnud, on väga oluline, kes seda lugu jutustab. Ehk siis, isegi, kui see lugu on väga konkreetselt Rudolf Allaberdist, on see niisama palju rääkijate, Pireti ja minu lugu.

Kui keegi lähedane sureb … On tavaline, et alles siis märgatakse ja mõistetakse, et midagi väga olulist jäi sellele inimesele ütlemata või temalt küsimata.

Temast näidendi kirjutamine on omalaadne võimalus talle need sõnad järele hüüda, suhelda inimesega, keda enam pole. Video ja heli annab sellele kummalise reaalsuse mõõtme.

Jah, mind on see näitleja elu järjest rohkem huvitama hakanud. See kaduvus on ikka väga jube. Ja see, et sa lähed kellegi ette, teised vaatavad ja sina teed midagi, on juba iseenesest midagi imelikku. Ja siis läheb üks inimpõlv mööda ja sind polegi enam olemas.

Muidugi peaks rääkima siinkohal mingitest laiematest rütmidest ja võngetest, kus kõik on kõigega seotud. Aga see lavastus on tõesti meie võimalus mängida läbi Allaberdiga tema viimane osa.

Ja see on mind alati huvitanud, et kui saaks ajalise mõõtme kaotada ja panna kokku oma ideaalse trupi elavatest ja juba surnud näitlejatest. Et kuidas näiteks võiks mängida koos Heino Mandri ja Ain Lutsepp.

Asi vist on selles, et saan ise järjest vanemaks, mõtlen enda kaduvuse peale ja sellele, mida ma oma elus üldse teen.

Mida Allabert unes nägi?

Ta nägi, et peab minema lavale ja on paljas. Aga ta ei teadnud, mis näidend see on, kelle osa ta peab mängima, teksti pole peas – täielik must auk. Aga peale kõige muu olid tal oma unenäos proteesid kadunud.

Ta helistas mulle, kui oli juba pensionile jäänud, rääkis sellest unenäost ja arvas, et ma võiksin sellest näidendi kirjutada. Aga mul läks vahepeal meelest ära, mis nali see tema proteesidega oli olnud. Ja kui ta suri, hakkasin mõtlema, et peaks selle näidendi ikka ära kirjutama, kuigi see hambanali mulle enam meelde ei tulnudki.

Milline oli Allabert õppejõu, inimesena?

Me proovime sellele lavastusega riivamisi vastata ja seda lugu jutustada. Etendus kestab poolteist tundi ja lühemalt vastata kuidagi ei saa. Paari lausega kohe mitte kuidagi.

Teie näidend räägib sellest, kuidas elada õigesti, kuidas püsida elus. Selmet jääda üksi nagu Allabert, tunnustatud ja armastatud näitleja, jäi. Milline on teie enda elu õigesti elamise valem?

Ei tea. Ja ma pole kindel, kas mina näiteks elan õigesti. Eks sellest küsimusest ole meie lugu paljuski kantud.

Mina ei oska teiste inimeste kohta midagi öelda, võib-olla on kellelegi elu õnn kolm kasutatud bemarit, kellelegi võib-olla raamatukogu, jalutuskäigud metsas koeraga või kolm neegripoissi, ma ei tea. Võin aga öelda, mis mul endal praegu mõttes on.

See on teatav dilemma: kas olla normaalne pereisa, olla oma lastega või kirjutada-lavastada. Kuhu see rakurss seada? Sest aega on nii palju, nagu teda on.

On see esimene lavastus, kus teete kaasa näitlejana?

See kõlab ehk ülbelt, aga mulle polegi see oluline, kuidas mina laval paistan. Sest ega ma seal kedagi mängi nagu Piretki, oleme seal ikka need, kes me oleme, ja ajame ühte asja.

Aga muidugi on see raske. See mõte iseenesest – minna lavale – tekitab paanikat. Kuid kui seal juba olla, siis enam ei mõtlegi sellele. Ent seda kõike oli võimalik teha seetõttu, et mul olid kõrval Kerli Jõgi kunstniku ja Külli Tüli helirežissöörina, usaldan neid 100 protsenti.

Nüüd tunnen ka Piretit ja ütlen tema kohta sama. Selle tiimiga võib täiesti vabalt luurele minna. Olgu lõpetuseks selline vana kooli lausekatke, sest see läheb meie lavastuse olekuga kokku.

 

Kuna Rudolf Allabert

oli nii filmi- kui teatrinäitleja ning õppejõud, tulevadki tema õpilane Urmas Vadi ja Piret Laurimaa nüüd, et mängida läbi viimane Allaberdi näidend. Sest seda näidendit ja lavastust on Allabert oodanud.

Allabert helistas Vadile ja rääkis oma unenäost ja arvas, et sellest võiks näidendi kirjutada. Aga Vadi ei kirjutanud ega kirjutanud ega kirjutanudki. Eelmisel kevadel Allabert suri. Aga sellest pole midagi, sest see lavastus, mida ta ootas, tuleb. Ja enamgi: Allabert ise sulandub lavastusse ja teeb oma viimase rolli.

Jaga

Vaata lisaks