Andres Laasik: Renate Valme andis vaatajale tüki pureda

Eesti Päevaleht, 29.10.2013

Tublilt alustaval Valme füüsilise teatri trupil Kompanii Nii pole veel loorbereid, millele mugavalt lesima jääda. 

Vabakutselise koreograafi ja lavastaja Renate Valme füüsilise teatri trupi Kompanii Nii koos Tartu Uue Teatriga loodud tükk „Pure mind” on vaimukas ja läbimõeldud teos, mis ei tähenda, et selle kallal norida ei saa.

Teravmeelsusega hiilgava pealkirjaga teose esitajateks on viis noort inimest, kelle lavaline valmisolek eeldab nende akadeemilise stuudiumi ajal hea portsu tantsutundide läbimist. Lihtsamate rütmistatud tantsuliste numbrite juures keegi hätta ei jäänud. Karakteriloomise oskusest rääkis number, mis lõbusalt moedemonstratsiooni parodeeris.

Kasvuruumi veel on

Ent esituse üle väga suure rahulolu tundmiseks põhjust pole. Mis see Kompanii Nii lipukirjaks võetud „füüsiline teater” on, tahaks loota, et mitte halb tants, nagu vahel etendust vaadates tundus. Tantsu raamidesse mitte mahtuvat liikumist on tantsust raskem mõtestada ja trupil on siin oma tehnilise ettevalmistuse lihvimisel veel kasvuruumi.

Valme kokkupandud „Pure mind” on kontseptuaalne kunst, kus on vaimumäng mõistete ja nähtuste vormida. Mõttelendu on küllaga, mõttelennu teostust vähem. Mõni asi jäigi deklaratiivseks „vaadake, mis ma välja mõtlesin”, ilma et esitus ise publikut kaasa elama paneks.

Autori, lavastaja, kunstniku ja muusikalise kujundajana esinenud Valme tõestas täielikult oma rikkalikku talenti, kuid kas poleks olnud parem kaasata eri erialainimesi, et mitmekesisema tulemuseni jõuda.

Kui tehakse suuri narratiive eitavat postmodernistlikku teatrit, võib osav libretist olla kulla hinnaga. Liiga suure tüki kahmamise kaasnähtusena sündis lavaliste karakterite vaesus. Kõik viis osatäitjat said inimese kehastamise ülesanded, mis üksteisest väga palju ei erinenud. Maailm on mitmekesisem, kui see teosest „Pure mind” paistab.

Numbritest kokku pandud kaval võivad olla väärt kunstitaotlused, kuid need taotlused saavad laval hõredaks teostuseks, kui teose teemad ja käsitluse ajaraam üksteisele ei vasta. Lavastus on muidugi värske, lõbus ja vaimukas, kuid kuna see venitati poolteise tunni peale, ka üsna
tüütuvõitu.

Lavastuse kobavas olemuses on oma pluss, seal on nähtav avatud otsingulisus. Kompanii Nii pakutud lavastuse lööklauset „kõik on võimalik” saab kohandada selle teatri enda arengule.