Andres Laasik: Rein Pakku kisub kosmiline ilu

Eesti Päevaleht 9.04.2011

Tartu Uue Teatri laval käivad Rein Pakk ja Helena Merzin justkui iseendana, jutustades lugu ühest armastusest. Inimesed vaatavad seda.

Väga tähtis on saada üle eelarvamusest. Kui Rein Paku nimega seostub tavainimesele tavaliselt mingi igav targutamine televisioonis, siis Tartu Uue Teatri lavastuses avaneb publiku ees uus ja ootamatu Rein Pakk. Täiesti huvitav, dramaatiline ja kunstilõhnaline.

Naiivne on aga see, kes võtab teatritükki „Rein Pakk otsib naist” elutõena. Teosel on mõned elulised piirjooned, oleks paslik selle kohta öelda. Aga näitemäng ise on nagu Urmas Vadi omad ikka – üks luiskelugu. Ja seejuures on Vadi looming veel selline, et mine võta kinni, kus on tõde ja kus sinna juurde mõeldud lugu. „Rein Pakk otsib naist” on selles mõttes eriline, et vahet tõe ja fiktsiooni vahel on eriti raske teha.

Tükk hakkab peale moel, mis tuletab meelde vene näitekirjaniku Jevgeni Griškovetsi laadi. Eestis on selle kohta väärt näide Theatrumis lavastatud „Linn”. See on tegelase pihtimuslik jutustus, kus kokteiliks on segatud kõnekad eludetailid, tundmused alateadvuse piirimailt ja siiras igatsus parema elu järele. Aga Vadi dramaturgia lisab sellele peagi lennukaks mineva narratiivi kahe noore inimese kohtumisest, kus on absurdsel moel koos uued vastuolud, võimas tragikoomiline konks.

Narratiivi astub nüüd videoprojektor, mis hakkab pildis jutustama Rein Paku ja Helena Merzini esimesest ja järgmistest kohtumistest. See lavastuse element on hästi tähtis ja kõnekas. Ei mingit värvilist videot, hoopis mustvalged fotod. Ja tulemuseks on ootamatu ning mõjuv efekt. Värvilise elu moodi liikuva pildi asemel tekib müstiline mustvalge maailm, kus kõik on nihkes ja liialdatud. Tekib järgmine seeria müüdist „Kaunitar ja koletis”, kus tegelasteks on needsamad Pakk ja Merzin, kes eeslaval ekraani pildiloole häält juurde teevad.

Kuidas seda fotodest kokku pandud pildirida kutsuda? Nimetuse läbiseedimise teevad tegijad lihtsamaks mõnes kohas, kus pildivahetus kiiremaks läheb. Nii tekib illusioon filmist, mis näitab punnpõskse Paku ja filmidiiva ilmega Merzini suudlust. Fotorida on animatsioon, mis käivitab kahe kaadri vahelise rea inimese kujutluspildis. Ja vaataja vallapäästetud fantaasias tekkinud kujundid on ikka võimsamad kui need, mis ta nina ette on lükatud. Fotosessiooni kaudu leitud Pakk ja Merzin on mahukamad, kui nad reaalselt lihast ja luust näitlejatena oleksid. Nad on saanud müüdiks.

„Rein Pakk otsib naist” on lugu inimest haaravast tõmbest ilu ja parema elu poole. Teema on väga üldinimlik ja mõistetav. Vadi oskab siia tuua ka väikselt poliitilise mõõtme, lülitades mängu paksu rahakoti – seega ka võimu ja inimliku sõltuvuse küsimused. Ainest järelemõtlemiseks on küllaga.

Kui millegi kallal norida, siis on see näitlejatöö mõningane monotoonsus. Kohatised tõusud annavad märku, et osatäitjatest annaks suuremat intensiivsust välja pigistada, puudutamaks publikut veelgi tõhusamalt. Lavastuses on olemas tubli varu olla emotsionaalsem, ilma et asi läilaks läheks.