Alvar Loog
Sirp 17.12.2010
Tartu Uue teatri „Sisaliku tee” on õnnestunud ristisõda suure hulga praeguste väärtuste vastu.
Tartu Uue teatri „Sisaliku tee”, autor ja lavastaja Ivar Põllu, kunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik Taavi Toom. Mängivad Katrin Pärn, Kristel Leesmend ja Nero Urke. Esietendus 11. XI Genialistide klubis.
Selguse huvides alustan endast. Siinse teatriarvustuse kontekstis võiks lugeja teada, et olen juba vanem inimene, selline elusügises varakeskealine, kes vaadanud oma elus rohkem teatrit, kui vaimsele ja füüsilisele tervisele kasulik. Ning ma olen hakanud – vaikselt, ent vististi pöördumatult – sellest värgist ära väsima. Umbes nii, nagu inimene võiks ära väsida merele vaatamisest. Mingite nüüdseks juba aastaid kestnud õnnetute juhuste kokkulangemisena satun vaid väga harvade eranditega ikka ja jälle nägema just selliseid lavastusi, mis ei puuduta mind ei emotsionaalselt ega esteetiliselt. Tunnen end eesti sõnateatris kui heteromees gay-saunas, ehkki saun ise (resp. teater) paelub mind puhta potentsiaalsusena jätkuvalt väga.
Läbipaistvuse huvides peaks nüüd püüdma leida neile mitte meeldinud teatritöödele mingi ühisnimetaja. Suurelt üldistades olen väsinud nii dramaturgiast kui ka lavastustest, mis maanduvad alati elegantselt, ent ettearvatult jalgadele. Hiljemalt viimases stseenis, enamasti aga juba proloogi ajal. Sest seda nõuavad „hea” dramaturgia ning „professionaalse” režiikunsti kirjutamata reeglid; žanri majanduslikku jätkusuutlikkust toestav ühiskondlik leping, mille järgimine andis Eesti teatritele mullusel eelarveaastal 873 802 külastust (ehk keskeltläbi 2400 külastust päevas). Peale pileti lunastamise, õigeks ajaks viisakas riietuses kohaletuleku ning vaikselt lõpuni istumise ei nõua see leping oma teiselt osapoolelt – publikult – midagi. Fair enough, nagu ühes importkeeles öeldakse.
Jätkugu see pihtimuseks kujunenud arvustus veel ühe ülestunnistusega (mida ei saada mõistagi patukahetsus, küll aga mõned muud kahetsused): olen seda lepingut viimastel hooaegadel üha sagedamini rikkunud, kõndides esimesel viisakat väljumist võimaldaval hetkel (enamasti esimesel vaheajal) minema. Miks? Sest teater on oma lepingupoolest liiga punktipealt kinni pidanud. Ent mulle meeldib mõelda, et teater ei ole ideaalis oma pakutava „teenuse” iseloomu poolest nagu pank, raviasutus või kindlustusfirma. Mõistagi ei oota ega eelda ma, et teater rikuks seda lepingut kogu aeg ning üksnes rikkumise enese pärast (mis oleks formaalselt uus leping; paljud ajudeta avangardistid ongi juba aastakümneid püüdnud enese ja publiku vahel midagi sellist sisse seada), vaid et seda rikutaks nii peenelt, et ma ei saagi alati aru, kuidas ja miks – või koguni kas seda üldse tehakse, ning istuksin vähemalt lõpuni; sest ei või ju teada, mis veel tuleb. Ühe lausega: tahan teatrit, mis oleks dramaturgiliselt ja/või lavastuslikult mu ootustest ning eeldustest pidevalt vähemalt ühe sammu ees. Nii harva, kui seda kohtan, kaob kohe ka merelevaatamise tunne.
Tartu Uue teatri „Sisaliku tee” (autor-lavastaja Ivar Põllu) lõi mu ootustel ja eeldustel jalad alt juba enne etenduse algust. Või täpsem oleks öelda: enne selle ametlikku algust. Genialistide klubi saali sisenedes sattusin ühe hetkega keset matusetalitust: minu ees oli avatud kirstus laip (Nero Urke) ning kaks leinariideis ärasaatjat (Katrin Pärn ja Kristel Leesmend), kelle vahelt istekohtadele minnes publikul aeglase rongkäiguna läbi tuli jalutada. Teater valgus nii ajalises kui ka ruumilises mõttes üle oma piiride, muutus külastajale täiesti käegakatsutavalt füüsiliseks. Põllu ja kompanii oli endale kindlustanud minu tähelepanu. Ent, nagu kohe selgus, polnud sellega veel mõnda aega midagi peale hakata, sest ka siis, kui saalis viimaks tuled kustutati, jätkus sarga ümber seesama staatiline stseen. Veel kümme pikka minutit kabelimuusikat, sekka mõned harvad ohked leinajatelt. Seejärel tõusis laip üles ja teatas hamletliku monoloogi käigus, et talle aitab, et ta on „otsustanud peatada info pealeandmise”. Kogu edasine lavastus ise seisnes aga suurel määral tiheda teksti pealeandmises.
Ivar Põllu kirjutatud „Sisaliku tee”, mille tegevus toimub justkui kuskil reaalsuse kulisside taga (kunstnik Kristiina Põllu), on kuraditosin sketšilaadset stseeni, mis klassikalise dramaturgia kaanonite kohaselt omavahel suhteliselt või täiesti ühismõõdutud. Mingit läbivat süžeed siin pole. Mosaiiksus sünnitab suurema plaani, ent samas ka intellektuaalset ja emotsionaalset segadust. On see taotluslik või mitte, mine võta kinni.
„Sisaliku tee” sisu on XXI sajandi klassivõitlus, kus „Kapitali” jms asemel on üheks baastekstiks „Matrix” ning kõik selle väiksema sci-fi sisaldusega sugulasteosed. See on pilt maailmast, kus majandusliku, sotsiaalse ning religioosse rõhumise on paljuski välja vahetanud sümboolne orjus. Alandatute ning solvatute asemel on nüüd manipuleeritud ja ajupestud; tuleriidal põletatute ning represseeritute asemel heaoluühiskonna mõnudest vaimselt magama uinutatud. Ent see on raske võitlus, sest vastasel puudub nii nimi kui ka nägu. Peaaegu igaüks, kes ikka ja jälle tunneb, kuidas „needus rõhub”, on küllap mõnel selgel hetkel vandenõuteooriaid, kapitalismiviha, ksenofoobiat jm kõrvale heites pidanud eneselt küsima: kas ma rõhun end ise?
Näo, nime ja aadressiga kolonisaatori vastu on vähemalt taktikaliselt lihtne: kui demokraatiat ei ole ning diplomaatia ei toimi, aitab alati pommivöö. Kui just ei saa praktilisi eesmärke saavutada, siis vähemalt omaenese sügelevaid käsi ning kõhklusi rahustada. Sümboolse orjuse sümptomite puhul soovitan kõigil (enne standardlahendusena käibel enesetappu või sageli ka sellele eelnevat anonüümset veresauna mõnes rahvarohkes kaubandus- või haridusasutuses) pöörduda loomingulise eneseväljenduse poole, mida Põllu ja kompanii ongi teinud.
„Sisaliku tee” on õnnestunud ristisõda suure hulga praeguste väärtuste vastu, mille me inimestena sotsiaalsesse keskkonda sündides otsekui stardipaketi ning püsitarkvarana tasuta kaasa saame, ent millest (täielik) vabanemine on peaaegu sama võimatu kui veel mõne aasta eest mobiilivõrgus sideoperaatori vahetamine sooviga telefoninumber samaks jätta. See lavastus otsib eneseküllase inimidentiteedi, eksistentsiaalse kodurahu ning õnne võimalikkuse vaimseid ja sotsiaalseid eeltingimusi maailmas, kus meil on inimestena kalduvus mõtelda võõraid mõtteid, tunda võõraid tundeid ning vaadata kõigele (sh iseendale) läbi võõraste silmade.
Samas pole tavapärase empaatiaga, millele teater on ikka esmajoones rõhunud, „Sisaliku tee” puhul eriti midagi teha. Väga palju auru läheb saalis istudes selle peale, kuidas teksti tihedates irooniapadrikutes teed leida, mõtte ja tundega iga stseeni lõpuks oma teadvuses senistest väärtushinnangutest koduseks dekoreeritud turvalisele lagendikule tagasi jõuda. Iroonia taga tundus siin olevat tõsine idealism ning seisundite kirjeldamise varjus neid praktikas muuta prooviv positiivne programm – ainult ma ei saanudki aru, milles see viimane täpselt seisnes. Terves mõistuses, mis on mõõdukalt skeptiline ka omaenese skeptilisuse suhtes? Žanriliselt liigitaksin „Sisaliku tee” essee-lavastuseks. Ivar Põllu oli hoolitsenud selle eest, et teater tekstile eriti ette ei jääks. Ja õigesti hoolitses. Sest tekst oli hea, ei vajanud eriti teatrit (loe: teatraalsust). Kui jätta välja efektselt lahendatud ava- ja lõpustseen, koosnes lavastus peamiselt staatilise režiiga monoloogidest. Ka dialoogide puhul oli peaaegu alati tegu kahe monoloogiga. Ning selles mõttes riimub „Sisaliku tee” nii sisus kui ka vormis Tartu Uues teatris aastake varem esietendunud lavastusega „IDentiteet” (autor Mart Aas, lavastaja H. H. Sankowski).
Ka kolmest näitlejast kaks olid samad. Neid kõiki ühendab teatav „metsiku” oreool. Eelkõige Nero Urke, kes kannab oma füüsises ja hääles justkui küsimärgina mingit suurt saladust, mida tema silmad nagu samal ajal pidevalt reeta püüaksid. Sellisena on ta Ivar Põllu karisid ja koolmekohti täis teksti jaoks ideaalne meedium. Katrin Pärn on mind alati võlunud eelkõige oma lavapresentsi ja kirurgilise täpsusega – ning võlus ka seekord. Kõrva järgi otsustades puudus minu ammune lemmik Kristel Leesmend Panso-kooli päevil süstemaatiliselt lavakõne tundidest – see annab talle vahepeal selgelt teisenenud teatrisituatsioonis suure konkurentsieelise mängida kammerlikus keskkonnas liigse teatraalsuseta inimmõõtmelisi karaktereid. „Sisaliku tees” moodustasid need kolm väga erineva tausta ja tehnikaga näitlejat dünaamilise ansambli.
Juba proloogis kõrgusekartmatu äratõuke teinud „Sisaliku tee” ei maandunud ühegi pildi lõpus puhtalt jalgadele ning keeldus ka lavastuse finaalis kuidagi või kuhugi kukkumast. Nii sisus kui ka vormis jäi siin palju asju õhku. Nende langemine kestab protsessina loodetavasti vaatajate mõtteis ja kujutlustes edasi. Mina pole seda mosaiiki siiani täielikult kokku saanud (eeldamata, et see on üldse kokkupandav). „Sisaliku tee” oli üle tüki aja üks selline lavastus, mille puhul tuli mul saalis kohati õhust ning hiljem vestibüüli vestlusringis sõnadest puudu; eriti kui soovisin oma muljeid harjumuspärase ökonoomiaga kuidagi paari hinnangulisse lihtlausesse kokku võtta.
Nii dramaturgiliselt kui ka lavastuslikult sõnateatri geneetikat muuta püüdev „Sisaliku tee” ei lase end nii lihtsalt millekski taandada, tal pole (veel) eksimatult äratuntavaid tõutunnuseid – vaataja ei tea, kunas või kuidas ta hammustab/ hammustas, kui üldse. Siit ka kirjelduskeele puudulikkus, mis pani mind negatsioonides rääkimise ja esseistliku eneseveenmise kaudu rikkuma päris mitut teatriarvustuse ühiskondlikku lepingut.
Ma hoidusin hinnangutest, sest mul puudus võimalus varasematele kogemustele toetudes piisavalt üldistada. Ja see on minu silmis kõige ilusam asi, mis kriitikuga tema töös – mis pakub paraku aastate kuludes keskeltläbi järjest vähem võimalusi positiivselt imestada – üldse juhtuda saab.