PQ2023 ETERNITY

Eesti ekspositsiooniks 2023. aasta Praha Kvadriennaalil on Tartu Uue Teatri vabaõhulavastuse “Serafima+Bogdan” lavaruumist tõukuv kogemusruum, memoriaal “Eternity”. Selle ruumi peategelane on igavene võsa, mis pole kunagi kellegi poolt ega vastu, vaid mis kasvab ühtmoodi peale nii lillepeenrale kui lahinguväljale.

Lavastust mängisime Peipsi järve ääres vene vanausuliste külas tühjaks jäänud majaplatsil võsastunud sibulapeenardel. Publik istus samaaegselt kahel pool võsa ning näitlejad mängisid kord ühel Serafima lugu, kord teisel pool Bogdani lugu. Publiku jaoks olid õe-venna lood erinevad vaatused, mille vaatamise järjekorda sai ise valida. Vahe oli vaid selles, et esimest vaatust mängiti ajaliselt tagant ettepoole ja teist vaatust kronoloogiliselt. Aga see pole enam tähtis… Nüüd on alles ainult võsa.

Kogu heli jõudis publikuni kõrvaklappidega, kummagi lavapoole publikule erinev kanal, nii oli etendus küllatki vaikne ning ei seganud külaelu. Näitlejad vahetasid rolle ja kostüüme sealsamas võsas, mis oli ka tagalavaks. Nii et võsas toimus esimene ja teine vaatus korraga. Kisub keeruliseks? Nüüd ple enam vahet, nüüd on alles ainult võsa… Ekspositsiooni külastajal on võimalus kogeda seda lavamaailma eri vaatenurkadest, publikutsoonist, kesksest võsast ja linnulennult.

Ekspositsiooni pealkiri on “Eternity”. See on memoriaal kaduvusele. Inimesed tulevad ja lähevad, maju ehitatakse ja need lagunevad, peenraid rajatakse ja unustatakse, kõikjale kasvab võsa peale. Ka lavakujundus, mis rajati keset küla tühjal krundil võsastunud sibulapeenardele ning mis võõrustas kahe suve jooksul 30 etenduse jagu publikut ja tegelaste läbielamisi, muutub pärast lavastuse mahakandmist tagasi looduseks, võsa kasvab edasi ning tegelaste kannatustest on saanud ainult viirastused. Mahajäänud rekvisiidid kattuvad lehtedega, siis tuleb lumi ja viimaks kevadel kasvab kõik jälle rohtu, nagu poleks midagi juhtunudki. Ja küla jätkab oma elu. Memoriaali boksis on võimalik kogeda loodusesse rajatud kujunduse tagasi looduseks saamist pärast etenduste lõppemist – läbi kolme järgmise aastaaja.

Kolkja külas oli lavakujunduseks ka publikutsoon, mis sai ehitatud kohaliku külaarhitektuuri võtmes, nii et publik ei saanud aru, mis on teatri poolt rajatud ja mis oli kohapeal juba olemas. Ekspositsiooni kogemusruum ei peegelda Peipsiäärse küla etnograafilisi detaile, vaid sulandub kvadriennaali toimumispaigaks oleva endise lihaturu miljööga. Olgu siis see memoriaal mälestusmärgiks mitte ainult kõikidele kannatavatele teatrikangelastele, vaid ka kõigile traagiliselt surnud ja ärasöödud loomadele (ning nende sööjatele).