STEREO

Kuid kui paneme kõrvaklapid pähe, saame teistest inimestest eralduda. Või saada kokku hingesugulastega, kes kuulavad just samal ajal sama muusikat teises maailma otsas.
Meil kõigil on oma lemmiklugu. Kahjuks kestab see harva üle 3 minuti. See alles algas, kuid juba lõpeb. Midagi jääb alles, mingi tunne või mälestus, aga see pole enam see. Ja kõik need mälestused aina kuhjuvad. See kõik pole enam see. Aga mis see siis on ja kuidas edasi elada?

Lavastuse loomise jaoks ei ehitatud ühtegi uut asja, ei õmmeldud ühtegi uut kostüümi ning ei toodud lavale ühtegi emotsiooni, mida pole varem Uues Teatris läbi elatud. Kõik esemed, kostüümid ja emotsioonid on pärit 14 aasta jooksul Tartu Uues Teatris esietendunud Ivar ja Kristiina Põllu lavastustest. Nii et omamoodi retrospektiiv juubelihooaja alguses. Ainult näitlejad on uued, nende jaoks on need esemed ja kostüümid esmakordsed. Ja nendega koos on võimalus kõigist neist vanadest asjadest ja nendega seotud mälestustest lahti lasta. 

Katrin Tegova/Eesti Ekspress: Nii on „Stereo“ samaaegselt ood ilusatele hetkedele ja mälestusi tekitavatele esemetele ning samas ka hoiatus. Liiga palju asju enda ümber kuhjates võime lämbuda, hukkuda mälestuste kuhja all, kaotada sideme olevikuga, oskuse mõelda tulevikule.

Kerli Jõgi/Tartu Postimees: Ivar ja Kristiina Põllu uuslavastus «Stereo» on Tartu Uue Teatri iga tõelise fänni unistus. Nagu ekskursioon kostüümi- ja rekvisiidilattu, kus peaaegu iga ese on kui mõne varasema lavastuse taasleitud mälestus.

Kristiina Põllu/Eesti Päevaleht:  Meie lavastustes on laval läbivalt n-ö tukkuv inimene, kes läheb oma sisseküntud vagu pidi. „Stereo“ näitab, kuidas me ei saa omavahel õieti kontaktigi, sest meil on mälestused, ettekujutused, arvamused, suhtumised, hoiakud. Ripume vana küljes, mis ei lase meil vabalt hingata ega liikuda. Klammerdume ja kiindume, ise märkamata, kuidas see meid piirab ja kitsendab meie võimalusi.

Arvustused, intervjuud, uudislõigud fotod: Gabriela Urm