Mann und Licht

Hetk, mida ei saa enam luua – on see traagika või mitte? Kui kaugele läheb inimene, peletamaks tunnet, et iga päev möödub hallis vaakumis ning et iga valgus on ere ja külm? Kui mõte millestki või kellestki helgest pakub sooja, siis on see nende või meie endi teene? Või äkki on kõik palju lihtsam, kui arvame. Mitte pooltühi, vaid pooltäis. Või isegi ääreni.

…ja siis nad tantsisid.
Läbi öö.
Läbi aja.
Läbi öö.
Läbi aja.
Nagu polekski aega.
On vaid nemad.
Ja kõik see olnud.
Ja olemata…

Armastusest.
Mis oli.
Või võis juhtuda, et oli.