Kremli ööbikud

Siinsamas Eestis, kaugel Narvas on Joala tänav, kus kunagi mürises Kreenholmi manufaktuur. Sealsamas Eesti ja Venemaa vahel kuivanud jõesängis on saar, millest mõlemal pool voolab kaks korda aastas unustuse jõgi – Narva kosk.

See tehas on parim paik, kus jutustada lugu NSV Liidu mürisevast muusikatööstusest ning selle särava tähe Jaak Joala vastuolulisest saatusest. See on parim paik, kus lasta kõlada Joala poolt surematuks lauldud lugudel ning lasta end kaasa kiskuda ansambli “Radar” rütmidest.

Kuid see lugu pole mitte ainult Joalast. See on üldistus tervest plejaadist Eesti muusikutest, omamoodi kremli ööbikutest, kes nõukoguliku meelelahutustööstuse masinavärki töös hoidsid ja kuulsust nautisid.

See on lugu kuulsusest, kurbusest ja tüdimusest.
See on lugu Jaak Joalast läbi tema karjääri sõlmpunktide, noorest bändimehest üleliidulise superstaarini ja noore eesti muusikamaastiku kujundajani.
See on lugu kuulsuse ihast ja oskusest seda kanda.
See on lugu Jaak Joalast läbi tema poolt lauldud laulude sõnade.

Loo keskmes on üks päev Jaak Joala elust 1987. aastal,
mõned aastad enne suurelt lavalt lahkumist.
Sel päeval annab ta ühes tundmatuks jääda soovivas nõukogude linnas 7 kontserti.
Repertuaar ja samuti publik on suhteliselt sama.
Tegevus toimub küll ühe päeva jooksul,
kuid mälupiltidena liigub ta pidevalt oma minevikku ja tulevikku,
otsides vastuseid uitmõtetele – miks ma praegu siin laval olen ja misasi see on, mida ma siin teen? Mitmes laul see on? Mitmes kontsert see on? Kas see ongi see kuulsus, millest ma unistasin?
On aasta 1987 ning kaugel Eestis, kodumaal, on samal ajal tõusmas laulev revolutsioon. 

Tunnustus

Algupärase dramaturgia auhinna nominent Ivar Põllu
Eesti Teatri Auhinnad 2019