Eluaeg
Lavastus on valminud trupitööna
Kristel Maamägi
Inga Vares
Markus Robam
Andra Aaloe
Liis Viira
Kristi Mühling
Maarja Tõnisson
jpt
Valgus ja tehniline teostus
Graafiline disain
Produtsendid
Liisa Pool
LTÜ G9
Toetajad
EV Kultuuriministeerium
Tartu linn
Eesti Kultuurkapital
Eesti YMCA
Tartumaa Skautide ja Gaidide Malev
Nüüdismuusikafestival Afekt
Raamatupood "Sõna"
Eesti Teatri Festival Draama
Riigi Kinnisvara Aktsiaselts
Rahvusarhiiv
Trükimuuseum
Cramo
Karimek
Kemmerling
Esietendus
4. september 2016
Tartus
Kestus
156min
rännakuna
Lisainfo
Tegemist on osalusteatriga! Etenduse jooksul püsivalt istumine ei pruugi olla võimalik. Etenduses on võimalik piinlikesse olukordadesse astumist vältida. Etendus sisaldab viibimist muuhulgas ka tolmustes ruumides ja õues. Palume rõivastuda vastavalt ja võtta kaasa joogiveepudel, võimalusel pealamp.
Lugu viimasest suudlusest, porgandimahla maitsest, vannis fotosid ilmutavast isast, pojengide vaatenurgast, kahe triibu galeriist, mahajätmisest, jalgrattaga kukkumisest, laua alla joomisest, varastamisest, hobuste naerust, mälust, muusikast, isiklikest ja universaalsetest eludest
Esimene tilk oli õudne. Ma ei saanud aru, mis toimub. Kartsin, et maailm kukub kokku, voldib ennast sisse ja just sellest tilkumise kohast saab kõik alguse. Proovisin olla liikumatu ja mitte hingata, lootuses, et nõnda saan muutuste vastu võidelda ja senist reaalsust säilitada. Kartsin selles kaoses kaduma minna.
Lavastus sündis Tartu Uue Teatri ja Labürintteatriühenduse G9 koostöös
„Eluaeg” pakub kavaldamise ja ebamugavustunde asemel keskkonda, kus on turvaline süveneda mälestustesse, mida kolmetunnise etenduse jooksul pakutakse. Hoiatus: tekkida võib tugev nostalgiahoog. Eriti kehtib see tartlaste või Tartus elanud inimeste puhul.
— Keiu Virro, Eesti Päevaleht
“Eluaeg” jätkab õnnestunult eksperimentaalse, otsingulise suunitlusega osalusteatri laadi, kus etendus püsib ikka ja alati värske, tekitades suuri ootusi ja hulgaliselt ootamatusi.
— Piret Kuub, Tartu Postimees
Võid avastada, et teater leiab suuresti aset hoopis sinus eneses ning võib seal jätkuda veel mõnda aega pärast etenduspaigast eemaldumist.
— Annemari Parmakson, ERR-i kultuuriportaal
Sellest etendusest tekkis mõte, et igaühe elus on mingeid väga eriskummalisi hetki, mida ehk ise tähelegi ei pane, aga kui keegi juhib neile tähelepanu, siis tekib tänulik tunne, et elu võib olla nii imeline, huvitav, kaasahaarav. Kui me ainult ise laseme sel juhtuda.
— Ave Palm, kultuur.info blogi
fotod: Gabriela Järvet