ANDREAS AADELI UUSLAVASTUS

Lühidalt:
Poeetilisemalt: 
Lõpuks, pärast pikka teed läbi aina pimedamaks muutuvas tarbetute asjade metsas, pärast laastavaid piknikke ja rüselemisi ja puhkamisi kasulike asjade samblal, jõuame metsalagendikule, kus pole ei puid ega sammalt. Kasvab mingi madal taimestik, mida me ei tunne.
Aga me oleme julged ja me sammume üle nendegi taimede lagendiku keskele, ümberringi tume tundmatute asjade mets, pime ookean täis tundmatuid eluvorme, kellele meie oleme kasutud ja kes meilegi on vaid huvitavad.
Ja siis järsku, korraks, aga siiski, ei vaata enam meie seda metsa, me ei suhtu temasse, me ei ihale ega vihka, vaid see mets vaatab meid. Hetkeks me pole enam asjade peremehed, kes neid loovad ja lammutavad, vaid lihtsad hobueeslid, kes ajavad ringi kaevuratast, et pimedast maapõuest lõputust allikast uusi asju välja tõmmata. Teadmata miks, kellele ja mis see kaasa toob.
Õnneks see tunne ei kesta kaua.