Tartu Uus Teater

Kaarel Ird (1909 – 1986) on Eesti teatriajaloo vastuoluliseim mees. Pätt ja kommunist, lavastaja ja teatriehitaja, kelleta poleks Tartu linn ja Vanemuise teater sellised, nagu me neid tunneme.

Ird, K. on mees, kes töötas aastaid maalrina, osales mitmes teatris, mis kinni pandi, kirjutas vabadussõja-ainelise näidendi, osales küüditamises, põletas hävituspataljonide koosseisus maju ja sildu, osales Tartu sõjajärgses ümberjagamises ja Vanemuise teatri ülesehitamises, oli surmani tulihingeline kommunist ning mõnegi arvates õige eesti mees, läks eluloojakul kõigiga tülli ja suri vaimses üksinduses hullumajas.

Lavastus on tragöödia mehest, kes ei kahtle ega kõhkle kunagi ning kelle suurim mure on see, et ta ei jõua kõike ise ära teha. Lavastus on täiesti mittenostalgiline sissevaade kommunistlikku lähiminevikku. Huumorimeeleta ekskommunistidele mittesoovitatav!

Etendus on 2 vaatuses ja kestab 3 tundi

Esietendus 18.03.2010 Genialistide Klubis

“IRD, K.” on teine osa Tartu Uues Teatris valmivast Tartu 20. sajandi teatriloo-ainelisest triloogiast “Armastus, teater, hullus ja surm”.
Esimese lavastuse (ENDSPIEL, 2008 Pärmivabrikus) peategelaseks on hingearst ja kirjanik Vaino Vahing.
Teise lavastuse (IRD, K., 2010 Genialistide Klubis) peatetgelaseks on lavastaja Kaarel Ird, kes juhtis peaaegu kogu nõukogude-aja (vaheaegadega 1940 – 1986) Vanemuise teatrit.
Kolmanda osa (tööpealkirjaga VANEMUISE BIITLID) valmimine on planeeritud Tartu Uue Teatri 4. hooaega (2011/2012).

Jaak Allik (Postimees): Näitleja Nero Urke töö peategelase füüsilise osajoonise loomisel ja ka süüvimisel Irdi psüühika keerdkäikudesse väärib valdavalt vaid kiidusõnu.
Teised näitlejad loovad lavastuses terve galerii eredaid tegelaskujusid. Eriti jäävad meelde Katrin Pärna inimlik ja kaval Epp Kaidu ning küüditamise läbielanud, kuid Irdi ometi austav talumemm, Maarja Jakobsoni lavakoristaja ja Irdi armunud kirjaneitsi, Robert Annuse sõnatult äratuntav Mati Unt ja kommunismi-vaimustuses reporter Urmas Ott, Juss Haasma vodevillikeigar Bob ja Irdi hullumajja sõidutanud autojuht-parteijuht.
Kõrgmeisterlikkust demonstreeris Evald Aavik, suutes erinevate vahenditega luua koondkujud nii operetivaimustuses mõnulevast sõjaeelsest Vanemuisest kui ka kommunistlikust kultuuribürokraatiast.

Madis Kolk (Sirp): On sümpaatne, et Ivar Põllu pole oma „Ird, K.” näidendi ja lavastusega alistunud üsna tõenäolisele esmatasandi kiusatusele hakata müütilise kangelase mõõtmeisse avardunud ajaloolist isikut kohe omatahtsi „tõlgendama” ja „värskendama”, vaid on alustanud püüdest teda mõista ning ajalooandmeile elu sisse puhuda. Ometi ei ole Irdi isik kogu oma vastuolulisuses, teda mäletajate mälestusis ja teda mitte kunagi tundunute eelarvamusis selleks just lihtne materjal.

Teatriliidu aastapreemiad 2010 laureaadid:
parim meespeaosatäitja – Nero Urke lavastusest “Ird, K.”
parim algupärand – Ivar Põllu “Ird, K.”
nomineeritud olid ka Katrin Pärn (parim naispeaosatäitja lavastusest “Ird, K.” ning Ivar Põllu (parim lavastaja, “Ird, K.”)

“Ird, K.” esindas Eestit rahvusvahelisel Balti Teatrisügise festivalil Riias, kus pälvis auhindu:
Meesnäitleja auhind Nero Urkele Ird, K. kehastamise eest ning kontseptsiooni ja muusikalise kujunduse auhind autor-lavastaja Ivar Põllule.