Kultuuriportaali seekordses teatriaasta ülevaates heidavad 14 teatrikriitikut ja -spetsialisti pilgu sellele, mis viimase 12 kuu jooksul publiku ette jõudis, ning üritavad sealt igaüks välja tuua kolm kõige meelejäävamat lavastust. Mõned piirdusid kolme lavastusega, teised tegid laiema kokkuvõtte, kuid spetsialistide hinnangute põhjal joonistuvad välja seekordse teatriaasta jõujooned.
Kokku tõid vastajad välja 56 lavastust, mis neile sellest aastast enim meelde on jäänud. Kõige enam mainimisi sai Tartu Uue Teatri suvelavastust "Tapty 1985. Laskumine orgu". Sellele järgnevad Von Krahli teatri ja Elektron.arti koostööd valminud Elle Viiese "Enigma", Endla teatri "Julia, Julia", lavakunstikooli 32. lennu tudengite suvine "Tähemõrsja", aasta lõpus Eesti Draamateatris esietendunud "Caligula" ja Von Krahli "Nälg".
Teatriaasta ülevaates osalesid Madis Kolk, Andrus Karnau, Steven-Hristo Evestus, Kärt Kelder, Karmo Mende, Jelena Skulskaja, Sven Karja, Christofer Kivipalu, Emel-Elizabeth Tuulik, Madli Pesti, Greeta Võsu, Kaspar Gräzin, Pille-Riin Purje ja Tiia Sippol.
Lavastus "Tapty1985. Laskumine orgu" toodi välja järgmistes märkimistes:
Andrus Karnau
Personaalse teatriaasta kõige olulisem peatükk oli reis Vilniusse festivalile Sirenos, mille programmi pani kokku Klaipeda teatri lavastaja Naubertas Jasinskas. Festivalil nähtud üheksast lavastusest kolm püsivad veel ilmselt pikka aega isikliku edetabeli tipukohtadel. Laura Kutkaitė lavastus "Tremolo" ning koreograaf Agnietė Lisičkinaitė kaks tööd: Vilniuse lavakooli õpilastega tehtud "Rave of Riot" ja "Clap and Slap", kus ta ka ise laval koos Igor Shugaleeviga.*
Eesti teatriaasta subjektiivsele sõelale jäid kokku 11 lavastust. Suures saalis Eesti Draamateatri "Ükskord Liibanonis", Tallinna Linnateatri "Krum" ja Pärnu Endla "Julia, Julia!".
Väikeses saalis Von Krahli "Nälg", Südalinna teatri "Ma jätsin Ukraina", R.A.A.A.M.i ja Ukraina Krivne teatri ühistöö "Kes ma olen?", Vaba Lava "Sisekliima", Rakvere teatri "Elevantmees" ja Tallinna Linnateatri "Viimne liivlane".
Kaks suvelavastust "Arkaadia teel. Metsavenna pruudi lugu" Soontaga vallamajas ja "Tapty985. Laskumine orgu" Emajõe ääres linnapargis.
Kui nüüd 11 hulgast valida kolm, siis esiteks Endla "Julia, Julia!" lavastaja Laura Jaanholdi kindlameelsuse ja oskuse eest suur lava täita ning peaosatäitja Carita Vaikjärve vapruse eest. Näidendi autor olgu ka nimetatud – Jari Juutinen.
Riste Sofie Kääri ja Elo Valneri "Nälg" Von Krahlis suuresti samade omaduste eest ehk tegijate vapruse ja julguse pärast. Nii üks kui ka teine lavastus tabasid midagi, mis püsib õhus, millest me kõik tahaks rääkida, aga ei julge ega oska.
Kolmandana osas olen kimbatuses, sest kangesti tahaks valida Urmas Lennuki metsavenna pruudi loo, ennekõike näitlejate Terje Pennie ja Jaune Kimmeli rollide pärast, aga Ivar Põllu mammutteos Tartus Emajõe ääres oli nii mastaapne ja põhjalik, et temast mööda vaadata ei ole võimalik. Nii koledalt kui Tartu Uus teater tõlgendas Hando Runneli ja Priit Pedajase "Punaste õhtute purpurit", pole keegi teine söandanud. Kriibitud karusus oli nii lauludes kui ka laval pargipuude all osaliselt teeseldud ja osalt ehtne. Kui meenutan Maarja Jakobsoni ja Helgur Rosenthali rolle metsavennatükis mänginud Jaune Kimmeli ja Terje Pennie loodud tegelastega, siis neis oli midagi üpris sarnast. Nad tabasid täpselt eelmise Vene okupatsiooniaja hirmude all vankuvat inimest, kelle igapäevakäike mõjutavad endiselt kusagil laanes lamavad metsavendade luud.
"Tapty1985. Laskumine orgu" ikkagi oli lõppeva aasta kõige tähtsam lavastus. Näidend (Põllu kaasdramaturg oli Katrin Ruus) ja muusika on isegi olulisemad kui lavastus ise. Kitsale pingile külg külje kõrvale surutuna jäi lavastus üheplaaniliseks, olles kui lõputu kirjandus- ja muusikaajalootund. Ometi oli Tartule nii omasesse lavastusse peidetud midagi, mis ei lase lahti veel mitu kuud hiljem. Praegugi tuleb meelde Kirill Havanski mängitud Andrus Ansip ja siis stseen, kus Justamendi pillimehe käest küsitakse, olgu ta Jaan Elgula või Toomas Lunge või pigem kahe ühiskuju, et miks te kantrimuusikat mängite.
Steven-Hristo Evestus
Tartu Uus Teater "Tapty 1985. Laskumine orgu" Lavastaja Ivar Põllu, dramaturgid Ivar Põllu ja Katrin Ruus
Kindlasti on tegemist 2025. aasta ühe õnnestunuma lavastuse ja leidlikuma teostusega. Tartu Uue Teatri poolt ellu kutsutud suurvorm haarab ja kõnetab tagantjärgi alati absurdi kalduva olemise ja identiteedi mõtestamise ning neid saatvate igavikuliste otsingute kujutamisega. Mäluriismetelt üle aja ulatuv lavastus eristub mängukoha valikuga Tartu tuiksoonel ja lavastuse ülesehituse (sh vaatajakogemuse) struktuuriga. See kõik kokku annab lavastusele ainuomase ajastuhõngu ja tänapäevase aktuaalsuse.
Etendajate tugevus peitub meeskonnatöös (sealhulgas unustatud ridade ja viiside elule puhumises) eesotsas Maarja Johanna Mägi, Maarja Jakobsoni, Juhan Sooni, Kirill Havanski ja teistega.
Teater Nuutrum "Süütu" Lavastaja ja dramatiseerija Priit Põldma, autorid Madis Kõis ja Sulev Keedus
Vanas Tapa raudteejaamas 2025. aasta suvel etendunud lavastuse õnnestumise määrasid lisaks kohale nii tegija kui ka teema. Sõnateatri žanri kuuluv lavastus avab unustatud, kuid olulise ajalookillu ingerisoomlaste üleelamistest ja läheneb sellele inimliku toimetuleku mehhanismide kirjeldamise kaudu. Lavastus mõjub kogu külge poogitud ja sunnitult omaks võetud ballastist vabanemisega lootustandvalt, tekitades erinevaid vaatepunkte süüst ja haavatavusest. "Süütu" vaatamiskogemus on eelkõige puhastava ja tundeskaalat klaariva toimega.
Priit Põldma teine suurem lavastajatöö annab kinnitust noorema põlvkonna dramaturgi ja lavastaja üha tundlikumast ja nõudlikumast lähenemisest inimese ja teda mõjutava keskkonna kujutamisel. Lavastuses tõusevad esile Grete Jürgensoni, Lee Trei ja Sander Roosimägi sooritused.
Mõlemad lavastused seovad sõnalist ja füüsilist teatrit, mis juhivad mõlema vahendeid balansseeritud viisil kasutades tähenduste ja seoste mõist(ata)misele ja tõlgendamisvõimaluste tajumisele. Vaataja peas tekitatakse nii liikumise kui sõnaga hulk seoseid ja lühiseid. Kuna mõlemad lavastused kannavad endas peidetud koodide avastamise ja tabamise ülesannet, on nad seeläbi oma intensiivsuses ja kohalolus suunatud hetkele ja publikule. Mõlemad lavastused saavutavad seeläbi sildadena tugevad mõjuväljad, mis eksisteerivad sama elusalt ka kogemise järgselt. Lisaks on nii "Pantheonis" (Teele Pärn, Kaie Mihkelson, Kristina Preimann, Juhan Ulfsak ja Mart Kangro) kui "Enigmas" (Maryn-Liis Rüütelmaa ja Edgar Vunš) laval erineva taustaga vahendaja ja edastaja rolli täitvad etendajad, kelle intensiivne ja tundlik kohalolu määrab vaatajaga peetava dialoogi õnnestumise ja hilisema jätkumise.
Karmo Mende
Südalinna teater "Jumalad" Lavastaja Elmo Nüganen, autor Marius Ivaškevičius
Nägin selle lavastuse eestikeelset versiooni. Tänu tegijatele! Kasutan ühe meesvaataja kommentaari, mida ta etenduse järel taskurätti otsides ütles: "Ma ei osanud midagi sellist oodata!" Ei osanud minagi. Kindlasti enim puudutanud lavastus sellel hooajal.
Tartu Uus Teater "Tapty 1985. Laskumine orgu" Lavastaja Ivar Põllu, dramaturgid Ivar Põllu ja Katrin Ruus
Lavastus lummas juba kohavalikuga. Park nagu katedraal. Täielik nostalgialaks. Päris õige suveteater vabas õhus. Vähesed julgevad seda viimasel ajal kasutada. Suurepärane kontseptsioon ja teostus. Kuidas te küll oskate!?
VAT teater "Kullervo" Autor ja lavastaja Aare Toikka
Eelkõige meenub Pääru Oja mäng: milline kohalolek ja intensiivsus! Teiseks kujundlik keel, mis rääkis rohkem kui sõnadega seletada võib. Suurepärane lavastaja ja kunstniku koostöö.
Teater Vanemuine "Palavik" Lavastaja Tiit Palu, autor-dramaturg Priit Põldma
Suurepärane ansamblimäng ja kunstnikutöö. Mul on tegijate üle väga hea meel!
Greeta Võsu
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias 32. lend "Tähemõrsja" Lavastajad Anne Türnpu ja Ingmar Jõela, autor Anne Türnpu
Lisaks sellele, et on kevadel lõpetava lavaka kursuse parim lavastus, õigustab nõudlik vorm (rännaklavastus päikesetõusu taustal) end. Sellises seisundis on vaataja eriti vastuvõtlik unenäolisele, ent samas nii käegakatsutavalt sügavale emotsionaalsele kogemusele.
Tartu Uus Teater "TAPTY 1985. Laskumine orgu" Lavastaja Ivar Põllu, dramaturgid Ivar Põllu ja Katrin Ruus
Muuhulgas kõigile, kes on Tartus kord elanud, ja tunnevad selle kummalise hingusega linna vastu igatsust; samas meenutab, miks ehk lahkuti. Vapustav muusikaline kujundus.
Eesti Draamateater "Caligula" Lavastaja Hendrik Toompere seenior, autor Albert Camus
Tõnis. Niinemets. Jälle!
Kaspar Gräzin
Tartu Uus Teater "TAPTY 1985. Laskumine orgu" Lavastaja Ivar Põllu, dramaturgid Ivar Põllu ja Katrin Ruus
Lavastus, mis loob briljantselt õhustikku. See kehtestab oma atmosfääri ning kutsub publikut enesesse uinuma. Tehniliselt vapustav teostus tekstis, laval ja heli-valguspuldis. Kummitama jäävad viisijupid ning mõttekillud.
Must Kast "Stseenid ühest abielust Ingmar Bergmani tekstile ja ühest spordivõistlusest John Cage'i muusikale" Lavastaja Peeter Volkonski, autor Ingmar Bergman
Lavastus, mis paneb mõtlema: aga miks mitte? Lavateos, mille sünniks oli vajalik lavastaja julgus ja oskus unistada. Ühendada omavahel Bergmani "Stseenid ühest abielust", mitmevõistlus ja John Cage'i muusika on hullumeelne. Ning just sellist hullumeelsust tahaks veelgi rohkem teatris näha!
Tallinna Linnateater "Õpetatud naised" Lavastaja Priit Strandberg, autor Molière
Priit Strandbergi järjekordne õnnestunud klassikatõlgendus. Vaimukas, maitsekas ja tekstitruu lavastus, mida toetavad suurepärased näitlejasooritused. Klassika elab!
Tiia Sippol
Panin kirja kolmed elamusgrupid sellest aastast.
Ühisesse gruppi tõstaksin lavastustest teravad ja eredad Eesti Draamateatri "Eneseabiõpiku" ja "Kuningas Ubu" ning nende taustale samuti Semperi ja Ojasoo "Meister ja Margarita" Riia Dailes Teatris (kavas küll varasemast, kuid minul aprillis nähtud). Kõigis olid nii tekst, visuaal kui keha korraga nii suure kujundi kui ka väikse detaili teenistuses. Tervikud, milles ka pealtvaatajaks olemine on füüsiliselt tajutav, terav ja ere.
Sõna ja selle tähenduse loomise ja taasloomise võluv mäng, milles viibimine tekitab tohutu tänu- ja kuuluvustunde, avab mõtted ja uued seosed "Enigma" (Von Krahl ja Elektron.arti koostöö) ja "Pantheoni" (Von Krahli ja Kanuti Gildi Saali koostöö) lavastustes, ning mälu ja mälestuste loomine kogu oma meelevaldsuses, vaatenurkade muutmise ja uueks loomisega Tartu Uue Teatri lavastuses "Tapty 1985. Laskumine orgu".
Ootamatuste ja üllatavate sattumiste rühma liidaksin: Vanemuise "Kuningas Arthuri" totaalse täiuse, detailsuse, soojuse ja ekstravagantse pillerkaariga suure õuduse ootuses, samuti Estonia balletiartistide loomingulise portree kõige erinevamas mitmekesisuses kevadisel "Koreograafide õhtul" ning eripärase vaatenurga eest olen tänulik Kumu auditooriumis toimunud "Kirjanduslikule kohtule", kus tänasest vaatepunktist elustati "Mäeküla piimamehe" tegelased raha ja abielusuhete teemadel.
teatriaasta ülevaade avadati ERRi kultuuriportaalis 28.12.2025