SIILI POOMINE

On asju, mis on nii tõsised, et nende üle pole paslik naerda. Aga on ka asju, mille üle ei tohi naermata jätta, mis kasvavad naermata jätmise korral suurteks, tõsisteks, ähvardavateks jubedusteks. Sellisteks, mis halvavad mõistuse ja tunded ja panevad uskuma, et lõpp on ligi. Kuidas aru saada, mille üle peab naerma, mille üle peab lausa sundima end naerma, ja mille üle nalja teha… lihtsalt ei tasuks?

Õudsed, jäledad mõtted hiilivad ligi nagu siilid udus. Okastega, suured, kohutavad loomad. Mida teha, et udu kaoks ja siil muutuks jälle vaguraks omaette podisevaks loomakeseks? Kas see on üldse võimalik?

"Siili poomine" on lavastus, mida meil just praegu vaja on. Mitte sellepärast, et tegemist oleks teatrikunsti tippteosega, et see muudaks kuidagi maailma või vaatajat, nii et miski poleks enam endine. Vaid vastupidisel põhjusel: lavastus lammutab kergendust toova kergemeelsusega kõiki müüre, mida ebakindlad ajad on vaimu ümber püstitanud. Saadab need südamerahuga pikalt ja võtab pinge maha.
Põim Kama / Postimees

Lavastus püstitab eluolulisi küsimusi: kas huumor on relv, eskapism või vaimulodevus? Milline huumor on lubatud? Lavastuse põdrad soovivad inimestele selgeks teha, et nali on läinud liiga kaugele. „Siili poomine” on okkaline teatriamps.
Tanel Jan Palgi / Eesti Päevaleht

Tartu Uue Teatri "Siili poomine" on vaatemäng, kuuldemäng ja mõttemäng. Eredaimad mälupildid: teravdatud tähelepanu enda ja ülejäänud publiku suhtes, kui püüan aru saada, kas ma tahan riskantse nalja peale naerda või mitte, ja küsimus, kuivõrd ma juhindun selle valiku tegemisel hoopis ümbritsevate inimeste võimalikust arvamusest; absoluutne harmooniatunne, kui saan aru, et lavale ilmunud veidralt ebamäärase liikumisega tegelased on põdrad, ja äkitselt ongi nad pealaest jalatallani kõige põdramad põdrad, keda mina põdravõhikuna ette oskan kujutada; vastupandamatu lummus iga kord, kui hulk anonüümseid kollaseid mehikesi end vähegi liigutab, nii et mis siis veel paljust rääkida. "Siili poomine" tõstatab ajakohaseid küsimusi. Ja paneb mõtlema uusi mõtteid.
Saara Liis Jõerand, üldkeeleteaduste magistrant

Arvustused, intervjuud, uudislõigud

fotod: Gabriela Urm / trupifoto: Henry Griin
maal: Mall Nukke