Mikiveri tagi
Õhus
Mikk Mikiver
Autor-lavastaja
Kunstnik
Valguskunstnik
Priidu Adlas
Esietendus
21. september 2014
Vaba Laval
Stanislavski lemmikõpilane oli Maria Knebel. Knebeli lemmikõpilane oli Voldemar Panso. Panso lemmik oli Mikk Mikiver. Mikiveril Peeter Sauter. Ja edasi tuleb tühjus, sest Sauteril ühtegi õpilast pole.
Nende õpetaja õpetaja õpetaja õpetaja oli Konstantin Stalislavski,
aga neist ei saanud kunagi suuri näitlejaid ja lavastajaid.
Nendega lõppes Stanslavski lemmikõpilaste vereliin.
Neid ei kutsuta kunagi festivali kava kokku panema.
Nende diplomilavastused ei ei lennutanud neid sinitaevasse.
Ilmselt ei kirjutata neist suurte tähtedega isegi teatriajaloos.
Nad on lihtsalt üks 11. lend, Mikiveri lend.
Aga nad pole sellega leppinud.
Lavastus sündis Tartu Uue Teatri ja Vaba Lava koostöös
Pealtnäha traagiline süžee omandab lavastuses siiski pigem koomilise varjundi. Selle tipuks on Sauteri jabur soov lavastada uuesti teatrikooli 11. lennu diplomilavastus „Pilvede värvid”, mille Draamateater neilt omal ajal ära kiskus ja pani peaosadesse hoopis Ita Everi ja Rein Areni. „Kas mõnel kursusel on veel halvemini läinud kui meil?” küsib Sauter retooriliselt. Näidend paneb uskuma, et ei ole. Üldse domineerib näidendis 11. lennu lõpetajate, eriti Sauteri enda saatus, mitte selle juhataja Mikk Mikiveri isikulugu. Seegi seik, et lõpetamisaasta langes kokku George Orwelli ulmeromaani „1984” pealkirjaga, omandab lavastuses märgilise tähenduse.
— Veiko Märka, Eesti Päevaleht
Peeter Sauter ja Ülo Vihma mängisid laval „iseend“, rääkisid Mikk Mikiverist hemingwaylikult, paljugi jäi varjatuks. Mängisid säravalt – „Mikiveri tagi“ on seni tänavu üks parimaid lavastusi.
— Jürgen Rooste, kultuur.err.ee
Teostus märgib samuti teatavat juhuslikkust ja see sobib ju hästi. Sauter ja Vihma pole sätitud mängima mitte lavale, vaid tribüüni taha, sest nad on mingis mõttes juhuslikud karakterid, need, kellest ei saanud sellisel kujul asja, nemad kui eesti teatri ääremärkused, selle Rosencrantz ja Guildernstern. Ainus kord, räägib Sauter, kui ta suurele lavale oleks sattunud, oli ta hiilimas läbi pimeduse ja astus kogemata Ita Everile selga. Lavaline kokkupuude eesti teatri suure narratiiviga oli siinkohal selline.
— Janar Ala, Postimees
Kui sotsiaalministeerium plaanib eakate tööturule kaasamise programmiga jõudsamalt edasi minna, siis mõne aja pärast vaataksin XI lennu teatrist praeguseks kõrvale astunud näitlejaid mõnes lavastuses heal meelel veelgi.
— Tambet Kaugema, Sirp
fotod: Ivar Põllu, Gabriela Järvet



