Mängu ilu

Miks me võistleme? Mida tähendab võit ja mida kaotus, tunnustus ja tühisus hommikusöögilauas, vahetult pärast esimest suudlust, elu viimasel sünnipäeval? Miks me tahame olla parimad ja kardame kaotusi? Kas on üldse midagi, mida ei ole võimalik vaadata võistlusena? Näiteks lusikaga söömist või nohusse jäämist?

Kes me oleks, kui puuduks igasugune võistlusmoment?
Öeldakse, et mängu ilu on suur väärtus, aga kas ta on seda ka siis, kui peab pidevalt kaotama? Või kui ainult võitma?

Lavastus on duell, kus selguvad võitja, kaotaja ja see, mis jääb nende vahele.

„Kõnealuse lavastuse suurim väärtus on universaalsus. „Mängu ilu“ on sobilik vaatamiseks igas vanuses teatrikülastajale: seda saab süvaanalüüsida ja koorida kiht-kihilt lahti, kuid nauditav on ka lihtne vaatamiskogemus. — Hanna Marrandi, Postimees

Nii vinged, näljased, uued, noored teatritegijad teevad no lihtsalt ülimalt suurt rõõmu! See on kahtlemata minu lemmik viimase lavakalennu lõpetajate esimestest suurte teatrite tegemistest! — Danzumees