Mälestus-märgid

Kas need märgid, hetked ja teod, mis meist tulevastele põlvedele jäävad, on väärt igavest mälestust, nagu öeldakse? Kas on üldse õigust, mis ka järgmisel hetkel kehtiks? Kas monumendid, mida me endale ja teistele püstitame, on ikka õige asja eest või lihtsalt õigustavad meie ja teiste möödujate tegusid? Ja mida me üldse päriselt mäletame ja mida lihtsalt usume või oleme omaks võtnud?

Filosoofiline tuur laevaga Narva jõel piki piiri, vastanduste, eemaldatud ja taastatud monumentide ning mitte ainult Wagneri muusikaga.

Narva-Jõesuus mälestuste mõtestamine on tahes-tahmata laetud ettevõtmine. Mälupoliitika surub end siin mahajäetud hoonete seinapragudest igatpidi sisse. Kuivõrd on seda teemat lavastuses oodata? Või on see miski, mida peab enda sees ise lahendama?

Me lähtume ikkagi sellest, mis on siin piirijõe mõlemal kaldal. Või mida me eeldame seal olevat. Mida me välja loeme sellest.

Sellega seondub ka välisretriidi kerge koloniaalsus. Tuleme ju eemalt, nagu enamik Narva-Jõesuu külalisi. Tuleme hetkeks, elame end eri tasanditel sisse. Mul on küll oma tuba ja voodi, aga päris pikalt olin seal ikka ainult magamiskotiga, ei raatsinud linagi hankida, sest tükk aega oli tunne, et ma ju pole siin päriselt. Kas me loome siin midagi püsivat või juba see soov ise oleks vägivaldse alatooniga?

Paratamatult, ka magamiskotiga, korraks, satud kohaga ikkagi ühendusse ja toodate koos mälestusi, ilmselt ka mõned pildid ja juhtumised, mida näidata või rääkida. Siit pole palju minna, et tuleks juba legendid ja mälestumärgid. Tagasitulekud. Teiste toomine sinna, kus oled varem ise olnud.

Kas lavastus on kuidagi seotud möödunud aastal Linnateatris esietendunud „Tunde-märkidega?“ Lisaks sellele, et lavastaja ja kunstnik on samad, on pealkirja kuju ka väga sarnane...

See on kindlasti seotud, teema on omal moel sama, ehkki kahte teksti või lavastust kõrvutades on seda sarnasust raske märgata. Tegeleme mäluga jah. Märkidest, mis meis on ja mida me jätame. Jälgedest ja nende lugemisest ja kordamisest.

Miks just Wagner?

Wagner on lahe ja ta voolab sama sügavalt ja kindlalt nagu Narva jõgi.

— Vestlesid Johanna Rannik ja Ivar Põllu