Illusioonid

See on lavastus täiskasvanud inimestele, kes on näinud, katsunud, maitsnud ja tundnud elu, armastust ja pettumusi. See on kohtumine inimesega.  
Pavel Zobnin näitas eskiisi Ivan Võrõpajevi näidendist „Illusioonid“ esimeses kaasaegse dramaturgia laboratooriumis Vene Teatris oktoobris 2013. Ideed hinnati kõrgelt ja valmis lavastus, mida mängitakse kahes variandis: Tartu Uue Teatri näitlejatega eesti keeles ja Vene Teatri näitlejatega vene keeles. Tõestamaks, et Võrõpajevi jutustatud lugu armastusest ja valest võib juhtuda igaühega meist, teeb lavastaja meist kõigist etenduse osalised. Edasi areneb lugu aastakümnete, saatuste, petmiste ja pettumuste põimumises. Lavastus ei süüdista ega kaitse kedagi, sest see, mis toimub armastuses, võib olla ükskõik mis, ainult mitte kohtuistung.

Lavastus sündis Vene Teatri ja Tartu Uue Teatri koostöös

Ivan Võrõpajev on vene näitleja, lavastaja, näitekirjanik ja režissöör. Ta on saanud mitmeid auhindu, nagu Kuldne Mask (lavastus „Hapnik“), festivali Kinotavr žürii eridiplom ja 63. Veneetsia Filmifestivali sõltumatu noortežürii auhind Kuldlõvipoeg (film „Eufooria“).

Pavel Zobnin on lõpetanud GITISe (professor S. Ženovatši kursus). Tema lavastajatööde hulgas on Tennessee Williamsi „Klaasist loomaaed“ Omski Draamateatris, Vampilovi „Möödunud suvel Tšulimskis“ Kemerovo Oblasti Draamateatris, Shakespeare’i „Perikles“ teatris Severnaja Stsena (Novõi Urengoi), Benjamin Frieli „Tõlkijad“ Prokopjevo Draamateatris.

Armastuse võidukäik Tartu Uues Teatris jätkub. Lisaks mõni aeg tagasi esietendunud «Zebrale» on mängukavva lisandunud Vene Teatriga koostöös sündinud «Illusioonid». Moskva lavastaja Pavel Zobnini minimalistlik ja äärmiselt kontseptualistlik lavatükk võimendab maksimumini vene kaasaegse dramaturgi Ivan Võrõpajevi teksti külluslikkust ja ilu.
— Põim Kama, Postimees

Paarisuhtes ei januneta meie ajal kujutlustes enam niivõrd emotsionaalse toe ja vaimse heaolu järele. Paarisuhe pakub neid asju ehk rohkem kui varasematel aegadel, see ongi meie ajal üks paarisuhte mõte. Asjaolu, et lihalikest ihadest ning moodsast vahelduse ja uudsuse janust tõukunud fantaasiaid ja tegusid tuleb sobitada perekondliku või püsisuhtesisese tasakaalupüüdega, ei tee nüüdisaegseid ihavõrrandeid kergemaks. Seda enam tuleb nende seadmise ja tasakaalustamise kunsti tõsiselt võtta ja omandada püüda. Niisuguse ihamehaanikaga „Illusioonides” tegeletaksegi, püüdes tuua vaataja ette hoiatavalt ja silmiavavalt seda õhkõrna piiri, millest üle astudes võib kujuneda väikestest joovastavatest keeluga mängivatest fantaasiatest ja saladustest, mida mõttemängudena pole enamasti mõtet üle tähtsustada, suur ja rumal valu.
— Valle-Sten Maiste, Sirp