club paradise

Kahel korral päevas loome mahajäetud Mereranna puhkekodu diskoteeki "Paradise" ruumi, kus peokülalised saavad silmaklappide, muusika ja etendajate kaasabil kogeda kollektiivse pimeduse mehhanisme ja avaliku üksinduse poeesiat. "club paradise" annab võimaluse end otsida, tajuda ja mõtestada ruumis, kus toimub pidu, mida keegi ei näe.

Klubis olles tahaks vahel, et kõigil oleks silmaklapid ees. Vabastaks tajutavalt — ja peale vaadates tundub, et päris paljusid teisi ka. Blind disco. Kuidas siis ruumi tajuksime? Võibolla koguneks tajumisi ühte peonurka samamoodi tantsivad inimesed. Äkki oleks meil pimepidudel suurem usaldus selle vastu, kui keegi kõnetab või puudutab või midagi pakub, sest kui kasvõi üks meeltest on hõivatud, teravduvad teadupärast teised. Võibolla teravduks siis usaldus teiste vastu ka. Usaldus, pimesi. Julgus läheneda kellelegi uuele ja rääkida temaga sama avatult kui räägitakse suitsunurgas või vetsujärjekorras. Aga see avatus tekiks siis juba tükk maad varem. Või äkki ei aitagi mõnel õhtul miski selle üksindustunde vastu, mis rahvast täis peol tekib. Me ju ei tunne üksteist. Kas see lohutab või tõmbab krampi? Kuidas tajuda ennast ja teist anonüümses ruumis? Huvitav, kas puldi taga seisev inimene mõtleb sellele kõigele. Mõtleb, kuidas olla tänase peo jumal.