Tartu Postimees: Etenduse vaataja satub surnud mehe majja

 Tartu Postimees, Raimu Hanson, 27.12.2018

Mis on teater? Tühi ruum, mis on nimetatud lavaks ja milles on vähemalt kaks inimest: üks läheb läbi selle tühja ruumi ja teine vaatab teda. Nii on määratlenud teatrit inglise lavastaja Peter Brook. Tavaliselt on vaatajaid rohkem kui üks, sest etendus ühele on priiskamine. Toomel esietendub täna «Hingede öö», mis aga just ongi tehtud ühele vaatajale.

Lavastus on valminud labürintteatriühenduse G9, Tartu Uue Teatri ja Tartu ülikooli muuseumi ühise tööna, trupis on ka teatri Must Kast näitlejaid. Tegijate määratlusel on tulemuseks ruumirännak ühele isikule Karl Ristikivi romaani ainetel TÜ muuseumis.

Enne jõulupühi kutsus trupp huvilisi proovidesse, et etenduste aegu ei tekiks tõrkeid ja kõik sujuks. Järgnevad read ongi sugenenud pärast üht sellist läbimängu. Ja pärast romaani taaslugemist.

Uks on poikvel

Ruumirännakule eelneb pileti ostmine. Seepeale saabub piletiomanikule hiljemalt etenduseelsel päeval sõnum, milles Agnes Rohumaa kutsub «Hingede öö» asjus teda kohtama kuhugi toomkiriku lähedale, näiteks Inglisillale või tenniseväljaku kõrvale Rabarberi kohviku ette.

Kindlaks määratud ajal saabub kohtumispaika keegi, kes on õigupoolest kirjakandja, ja saadab ootaja toomkiriku varemetes tegutseva muuseumi tagaukseni. Uks on poikvel, etendus käib. Pimeduses paistab lumel valgustriip, kõrvu kandub muusika, tõenäoliselt Mozart.

Agnes Rohumaa on Ristikivi «Hingede öös» tähtis isik. Nimelt lõpetab autor sellele prouale saadetud kirjaga romaani esimese osa «Surnud mehe maja» ning jagab selles selgitusi, miks on ta kirjutanud romaani, millel «puudub täiesti keskne probleem ja sündmustik, intriigist rääkimata».

Romaani esimene lause annab teada, et minategelane jutustab loo, mis algas vana-aastaõhtul.

Esimese peatüki lõpus on laused, mis tulevad etenduse vaatajale tuttavad ette. Minategelane näeb ootamatult ühest majast risti üle tänava lõikavat valgusjuga. Samas hakkab ta kuulma nõrka muusikat, mis tuleb selle maja uksest.

Lavastuse «Hingede öö» tegijad on võtnud Ristikivi romaani küll aluseks, kuid tõlkinud selle teatrikeelde mitte sõna-sõnalt, vaid umbes sedaviisi, nagu tõlgitakse luuletusi ühest keelest teise. Tunne on täpsusest tähtsam.

Vaataja on üsna üksi

Vaataja tunneb ennast üsna üksi, justkui võõrana, kuigi ta ei jää peaaegu hetkekski üksinda. Alatasa saadab teda keegi järgmistesse stseenidesse, viib ühest koridorist ja kambrist teise, juhatab treppidest üles ja alla. Paar korda tuleb lausa joosta, kusjuures kohati on ümberringi pimedus või hämarus.

Ja kuigi ruumirännak on tehtud ühele, on neid rännakuid igal etendusõhtul kavandatud 40. Iga kuue minuti järel algab uus etendus ühele.

Vaataja peab olema valmis kaasa mängima. Seda enam, et ta ongi kogu loo peategelane. Küllap on trupp valmis ka etenduseks sellise inimesega, kes ei taha sõnagi sekka öelda, kuid palju huvitavamalt möödub ühtejärge tund ja veerand vaatajale siis, kui ta astub näitlejatega dialoogi.

Kohati unenäoliseks reaalsuseks muutuvas etenduses ehk liikumises ühest stseenist teise, teisest ruumist kolmandasse tuleb valmis olla ka surmaga silmitsi seismiseks. Ikkagi surnud mehe maja! Ent ehmatusena see ei mõju, südant seisma ei tarreta, pigem vastupidi – lavastatud on nõnda, et surma tunnetamine mõjub südantsoojendavalt. Nagu kogu «Hingede öö

Ettevalmistusi ei pea lavastuse vaatamiseks tegema. Kellel romaan lugemata, saab seda teha hiljemgi ning niiviisi saab mõtteis taas lavastust läbi elada.

Võtmed

Ja nõnda nagu Ristikivi annab lugejale Agnes Rohumaa kirjas justkui võtme oma romaani tagamaade avamiseks, jagab trupp võtmeid suhtlusvõrgustikus (facebook.com/labyrintg9). Nendega võib tutvuda nii enne kui ka pärast etendust.

Üks seletusvideo (labyrintg9.art/2018/12/11) on eriti pikk – pisut rohkem kui 55 minutit. Sellesse on lavastatud saade, milles saatejuhi Agnes Rohumaa (tal on vuntsid!) küsimustele vastab lavastuse «abidramaturg, taskuideoloog ja kumudisainer Henry Griin».

Koostöös valminud lavastusse on suurima osa andnud G9. See ühendus on viis aastat tagasi loodudki selleks, et viljeleda interaktiivset, kohapõhist ja kontekstile suunatud teatrit.

Ühenduse etenduste vaataja on ka «Hingede ööle» eelnenud lavastustes muutunud kuulajaks, nuusutajaks, katsujaks, maitsjaks ja mõtlevaks tegutsejaks.

Täna esietenduv «Hingede öö» on G9 üheksas lavastus. Neist on kahasse Tartu Uue Teatriga valminud seni «Eluaeg» (2016), «Mõtteaines» (2014) ja «Heleaines» (2014). Eesti teatri aastaauhindade jagamisel märtsis 2015 sai G9 etenduskunstide ühisauhinna kahe viimati nimetatud lavastuse eest. Auhinnahõnguline tundub ka Ristikivi romaani aineline ruumirännak.

Vaata lisaks

Registreeri