Sirp: Eksistentsiaalsel labürindil on vaid üks väljapääs

Märten Rattasepp, Sirp,1.02.2019

Karl Ristikivi romaan on küll võetud Tartu Uue teatri ja Labürintteatriühenduse G9 „Hingede öö“ aluseks, ent tõlgitud kogemuse, läbielamise keelde.

Tartu Uue teatri ja Labürintteatri­ühenduse G9 „Hingede öö“, tegevdramaturgid Maret Tamme, Henry Griin, Kaija M. Kalvet ja Joosep Susi, vastutav lavastaja Maret Tamme, peahelilooja Juhan Vihterpal, esivalguskunstnikud Merili Laur ja Rene M. Tamm, vanemstsenograaf Keili Retter. Esietendus 27. XII 2018 Tartu ülikooli muuseumis.

Tartu Uue teatri ja Labürintteatriühenduse G9 (ja teiste) koostöös lavastatud „Hingede öö“ oli „ruumirännak ühele Karl Ristikivi romaani ainetel“. Vaataja kutsuti aastavahetusel ajutiselt surnud mehe majaks muundunud toomkirikusse, Tartu ülikooli muuseumi. Päev varem võttis ühendust Agnes Rohumaa, kes andis teada täpse alguskellaaja ning -koha. Oluline oli mitte hilineda, kuna etendusi anti tihedalt: õhtu jooksul 40 etendust, mis algasid iga kuue minuti tagant.

„Astu sisse lahtisest uksest,“ öeldi lavastuse kodulehe tutvustuses. Uks oli, muide, lukus, ent võti peidetud sinna, kuhu enamasti ikka – ilukirjanduses küllap rohkemgi kui päriselus. Võib-olla sellepärast, et pärast matialuse asukoha üldtuntuks saamist ei julgeta võtmeid seal enam hoida? Teisalt tekib siin juba esimene kahtlus: kas uks oli lukus kõigile külastajatele? Erines ju alguskoht; erinesid näitlejad, keda ruumirännaku kestel sai kohata (vahetati rolle ja asukohti); erines ka iga inimene, kes rännakule sattudes võttis kaasa oma sisemaailma ja kogemuspagasi.

Võõras, üksi ja hilinenud. Ristikivi romaan on küll võetud lavastuse aluseks, ent tõlgitud kogemuse, läbielamise keelde. Selle asemel et ajada taga tekstitruudust, üritati vaataja kaasata romaani tunnetusse, luua teoses kirjeldatuga sarnanev kogemus. Originaalteose täpne mäletamine või (üle)lugemine ei olnud seepärast otseselt vajalik. Mõne tuntud teose kohandamise puhul ongi proovikiviks, et tulemus toimiks iseseisvana ning oleks arusaadav ka neile, kes ei ole originaaliga kursis. Lavastuse efektsus toimis romaani eksistentsialistliku tuuma ümberkandumises vaatajale, kes, kaotanud teatrile omase passiivse vaatajarolli ning saades ise osalejaks-kogejaks, ei sattunud seetõttu siiski ebameeldivasse kimbatusse. See on osalusteatris oluline, kuna kaasa haarata ei ole kerge ja see võib ebaõnnestuda.

Surnud mehe majja sattunu tunneb end võõrana, olgugi et näitlejad pidevalt suhtlevad temaga. Luuakse tunne, et just sina, osaleja, oledki olnud kontserdiõhtule alati oodatud. Ootushorisont nihkus – teatrisse minnes oodatakse mõnd huvitavat kogemust, kuid on harjumatu olla ise niivõrd pingsalt oodatud (vastastikune ootuste kuhjumine). Kiiresti aga selgus, et ollakse juba väga hilinenud, ja seda hilinemistunnet süvendati iga hetkega – oled oodatud, kuid aina ja kestvalt hiljaks jäämas. Kuhu? Selgineb seegi.

Selline siis alguspunkt: võõras, üksi (sõltumata sellest, et peaaegu alati saadab keegi ühest stseenist teise) ja hilinenud (vaja kiirustada mööda labürintlikke treppe ja kambreid, ühest hämarast koridorist teise). Kummastav üksildus säilib isegi siis, kui märgata, et oma seikluse ajal möödutakse põgusalt teistest teatrikülastajatest, kes läbimas oma versiooni teatrirännakust (seepärast ka nood kuus minutit etenduste vahel). Muidugi kui juhtub, et neid tuhinas üldse tähele jõutakse panna. Üksiolek keset teisi, kes samamoodi üksildaselt uitavad – kõlab küll eksistentsialistlikult.

Lavastus ei pannud kordagi tundma ebameeldivat kohmetust, kuna rännakut kandis trupi loodud seikluslik meeleolu ja parajalt lihvitud turvatunne – võimalus võtta end vabalt, lasta vaheldusrikkal tempol end kanda, mitte muretseda tagajärgede pärast (kes ikka näeks ja teaks, peale näitleja?). Sihilikult kimbatustunnet loovad stseenid tundusid hoopistükkis meeldivalt humoorikad. Selline mugavuse-ebamugavuse piiriala on osalusteatri puhul vajalik. Aktiivne kaasaminek ei olnud muidugi kohustuslik, lavastus toimis ka distantseerunud vaatlejale.

Teatril on omadus luua ja mõjutada selliseid afektiseisundeid, mis tõukavad nüansirikkamalt mõtlema. Eks too võõritusefekt, nihestuse võimaldaja on üks tuntumaid, kuid sellega kõik ei piirdu. Kui ka mõni emotsioon mõjub alguses tugevalt, vaibub selle toime kiiresti, asendudes analüütilisema mõtteprotsessiga. Tõuge, mis loob võimaluse, ehk isegi vajaduse, selgitada ning tõlgendada oma reaktsioonide tagamaid, reflekteerida. Neuropsühholoogiast on teada, kuidas inimene pole emotsioonideta võimeline korralikult funktsioneerima ega otsuseid langetama. Puhas ratsionaalsus on väljamõeldis, halvimal juhul enesepettus. Kujutelm ja illusioon. Inimese mõistus kasvab kehast välja. Puhast vaimu pole. Sestap tuleb aeg-ajalt kasuks viia end tavapärasuse status quo’d häirivasse seisundisse, väljapoole mugavustsooni. Tavamõistus on lohakas ja pealiskaudne, seda tasub raputada.

Õlitatud masin. „Hingede öö“ oli struktureeritud hämmastava osavusega, nii et külastaja jõuaks labürinti võimalikult kontrollitult läbida. Juhuslikkusele leidus niivõrd kompleksses ettevõtmises vähe ruumi. Stseenide järgnevus oli kalibreeritud ka teemade ja tonaalsuse eduka vaheldumise võtmes. Jõudmine ühest kummalisest kogemusest teise oli ajastatud paraja täpsusega, demonstreerides lavastustrupi meisterlikkust, isegi hulljulgust. Võrgustik on selle kohta vähe öelda, tegemist oli ikka hästi õlitatud masinaga.

Kes mõnel haruldasel hingetõmbehetkel jõudis ringi vaadata, stseene jälgida või järele mõelda, võis tajuda alternatiivvõimalusi erisugusteks lahendusteks. Kui vaid oleks öelnud või käitunud teisiti. Või tõepoolest, hoopis vaikinud, kuna vahel on vakatus sügavam ja tähenduslikum kui vadin. Struktuuritervikut muidugi ümber lükata ei saanuks, ent too situatsioonide ümbermängimise võimalikkus lõi palju avatuma tunde. Kui sellele liita tõik, et trupil leidus nii mõnelegi stseenile mitu variatsiooni (ühekordne rändaja kõike ei näinud), muutub iga „Hingede öö“ etendus tõeliseks kihiliseks unikaalsuseks.

Lavastuse üks eesmärke oli panna vaataja tundma piiripealsust – kui ei saada enam aru, kas ollakse siin- või sealpool, teatris või tegelikkuses. Reaalsus või unenägu? Elus või surnud? Minevik või tulevik? Ristikivi romaani tuumküsimused sai ise ühel või teisel tasandil läbi kogeda. Kaasnenud avatuse ja võimalikkuste pingevälja taju ainult süvendas piiripealsuse tunnet. Isegi pärast etendust kodu poole jalutades ei saanud ma sellest kummastusest lahti, mõtlesin korduvalt, kas see või teine ümbritsenu oli päris või ikka veel lavastuse osa. Kas olen kindel, et etendus sai läbi? Ehk ei pannud viimast tähenduslikku möödujat tähelegi?

Ilmselt ei saa selliseid lavastusi tänapäeval nimetada enam eksperimentaalseks. Kõikvõimalikke keerukaid rändamisi tehakse juba aastaid, vormi- ja žanrimäng on tavaline. Meenus isegi 2014. aastal Tartu linnaruumifestivalil „UIT“ nähtud Paolo Zuccotti ja Jan Hajdelak Hustáki interaktiivne lavastus „Taking Turns“ („Kordamööda“), mille hämaras labürindis seiklemine, täpne ajastamine, tehnilised lahendused jm kummitasid mind „Hingede öö“ ajal. Oli hoopis meeldiv taas tõdeda nüüdisteatri võimaluste mitmekülgsust. Pean ka tunnistama, et ei suuda enam ammu tavalist sõnateatrit vaadata: paeluma hakkab teater alles siis, kui töötatakse ruumi või liikumise või tajudega.

Näost näkku vastamisi. Nii modernistlik võttestik kui ka eksistentsialism (filosoofiana, mõtteviisina, kogemusena) on tänapäeval tuttavad nähtused. Sartre ja Camus pigem koolikirjandus. Eksistentsialistlikel küsimustel ei ole ilmselt enam uuenduslikku ja üllatavat mõju, nende üle on küllap igaüks mõtisklenud. „Hingede öö“ lõi aga meeldiva pingehetke, viies rändaja näost näkku nende küsimustega vastamisi. Oma peas nokitsemise või kirjandusteose (filmi, sarja) passiivne vastuvõtt oli asendatud konkreetse, vahetu läbielamisega. Mis juhtub, kui sattuda kesk kummastavat, kontrolli alt väljunud unenäolist segadust ja joosta eksinuna eksistentsiaalses labürindis neile küsimustele lõpuks vastates? Oma sõnadega öeldes. On need enam nii veenvad?

Ristikivi lõpetas kirjaga Agnes Rohumaale romaani esimese osa „Surnud mehe maja“, jagades seal selgitusi, miks ta oli kirjutanud teose, millel „puudub täiesti keskne probleem ja sündmustik, intriigist rääkimata“. Sellesarnast kirja sai lugeda etenduse algushetkil. Tõesti, kas peab olema tähendus, probleem, mõni sõnum?

Kriitiku roll paneb kogetut paratamatult kirjeldama konkreetse, selge, tajutava, piiratud narratiivina, tähendusliku tervikuna. Mõnes mõttes ette teada läbikukkumine. Etenduse unikaalsus loob osalejale tähenduslikult omapärase, isikliku ja sügava elamuse. Igas uues stseenis toimib segadusekübe nagu mõistatus, mida vaja lahendada – kuidas? Kas nobedalt dekodeerida ja ümber paikneda, et aina teiseneva koodiga haakuda? Mis kood on üldse sellises sündmustikuta jadas? Koodi lagunemine ise? Määratlus ei taha kuidagi toimida, hakkan hoopis mõtlema, kas arvustuse enda võimalusi, piire ja vormi oleks kuidagi võimalik uuendada.

Muuseas, soovisite selgitust pealkirjale? Et mis väljapääs? Jaa, olge lahked – kui sisse pääseb „lahtisest uksest“, siis välja pääseb mõistagi aknast.


Vaata lisaks

Registreeri