Mängivad Viljandi Kultuuriakadeemia VII ja V lennu teatrilennu lõpetanud
MAIRI JÕGI
MERILIN KIRBITS
MAARIKA MESIPUU
KATI ONG
LIISA TAUL

piletid müügil piletimaailmas ja piletilevis

Autor-lavastaja HELEN REKKOR
Mis pealkiri see veel selline on?
Theised – võõrad; alamkadaka-saksa keeles.
Tehised – automaadid; anagrammina
The ised – suurde plaani toodud „isiksused“
The he-said – „aga see tyyp ütles ju nii“-elaja; uus-inglise keeles

„Papist peldik ja lõputu lugu“
Konstrueeritud kõnelusi.
Esmaspäev, 1. märts 2010

Ilmusin alla baari kohvijahile
Leti taga askeldas põllu

Ohoh, teil on proov või?
Ei, ma niisama passin saalis, kuulan mussi ja mõtlen

Kuidas teil läheb?
Hästi läheb. Või noh, ma ei tea. Eile oli näiteks üleriigiline lavapoiste sissemagamispäev. Tegelikku proovivõimalust saime mingi kolmpool tundi

Noh, peaasi, et te ise õnnelikud olete
Aju justkui on… et saab millegi kallal nokitseda, midagi konstrueerida. Aga kui sa küsid seda, kas mind teeb õnnelikuks see tunne, millega vaatajad saalist lahkuvad…

Kui sa selle peale lootma jääd, et keegi sind pärast etendust tänab…
Ei, ma ei mõelnud seda nii, vaid hoopis vastupidi. Selles suhtes, et me oleme jah hasardis ja hästi põnev on, aga kui sa mõtled nii, et peaasi, et me ise õnnelikud oleme, kui kogu ettevõtmise üks tõlgendamisvõimalusi on kõik on nagunii putsis, tapke ära ennast, noh see muidugi ei tee. Selle eest põlengi ma juba põrgus. Sest – tõsi – kes on üldse lubanud minul, harimatul matsitaril selliseid teemasid torkida kui ma tegelikult ju lahendusi pakkuda ei oska? See on moraalne kuritegu ja maha peaks lastama sellise asja eest. Samas, maha peaks lastama ka kõik need kuradi neo-dekadendid, kes on küll võimelised suurt pilti nägema, ent on kas liiga laisad, mugavad, jõuetud või hirmunud, et kuskilt otsast käed külge panna.
Mina oma vähese aruga ei suudagi mõista, kas oleks tõesti liiga suur pingutus kokku koguda oma ala spetsialistid ja ära teha see, et välja raalida, mida peaks igaüks meist tegema, et kogu see krempel, mida me emakeseks maaks kutsume, kummuli ei kukuks. Aga selle asemel näen ma… nojah, näiteks kas osataks seletada, miks ma täiesti vastu tahtmist pean kursis olema, kas supermodelli-valdek ostab poest saia või leiba. On selle eest otseselt vastutajaid või on see pime juhus?
Nii et, jah, mul käib orwelliparakas peal küll.

Minu oscarikõne:
TÄNAN
• Genklubi, kes on organism, mis toodab head
• Ivarit, kes küsib õigeid küsimusi
• Maarjat, kes lahendab probleeme
• Allanit, kes tuleb vastu
• Taavit, kes ei ütle ei
• Jumalapoegi Jakobit ja Markust, kes andsid endast parima ja tegelikult üleüldse kogu seda Tartu creme de la creme´i seltskonda
• Karu, kes kõnnib mu ees ja kõrval ja kellelt ma panin tuuri varjuteatri-võtte
• Oma relvaõdesid, kes mängivad välja ÜKSKÕIK mille

Esietendus 27.05.2009
Taasesietendus 03.03.2010