Tartu Uus Teater Lai 37 / uusteater.ee

ELUAEG / Labürintteatriühendus G9 + Tartu Uus Teater

Mängivad
PIRET SIMSON
MAARJA MITT
SIIM ANGERPIKK
KRISTEL MAAMÄGI
KEILI RETTER
INGA VARES
KRISTO KRUUSMAN
MARI MÄGI
MARKUS ROBAM
ANDRA AALOE
HENRY GRIIN
LIIS VIIRA
JUHAN VIHTERPAL
KRISTI MÜHLING
MAARJA TÕNISSON
jpt

Esimene tilk oli õudne. Ma ei saanud aru, mis toimub. Kartsin, et maailm kukub kokku, voldib ennast sisse ja just sellest tilkumise kohast saab kõik alguse. Proovisin olla liikumatu ja mitte hingata, lootuses, et nõnda saan muutuste vastu võidelda ja senist reaalsust säilitada. Kartsin selles kaoses kaduma minna.

‘Eluaeg’ on lugu viimasest suudlusest, porgandimahla maitsest, vannis fotosid ilmutavast isast, pojengide vaatenurgast, kahe triibu galeriist, mahajätmisest, jalgrattaga kukkumisest, laua alla joomisest, varastamisest, hobuste naerust, mälust, muusikast, isiklikest ja universaalsetest eludest.

Tähelepanu, tegemist on osalusteatriga! Etenduse jooksul püsivalt istumine ei pruugi olla võimalik. Etenduses on võimalik piinlikesse olukordadesse astumist vältida. Etendus sisaldab viibimist muuhulgas ka tolmustes ruumides ja õues. Palume rõivastuda vastavalt ja võtta kaasa joogiveepudel, võimalusel pealamp.

Piret Kuub (Tartu Postimees): Kuigi palju on juhuslikku, läbib etendust mõtteline telg ja seda hoitakse hästi raamides. Pidevalt viidatakse ja suunatakse publikut mõtlema sellistele teemadele nagu mälestus, mahajäetus, teekond, sina ise. Ka reaalne autosõit lavastuses on pigem mõtteline, unistuslik reis, seotud vaataja enda soovide ja vajadustega. “Eluaeg” jätkab õnnestunult eksperimentaalse, otsingulise suunitlusega osalusteatri laadi, kus etendus püsib ikka ja alati värske, tekitades suuri ootusi ja hulgaliselt ootamatusi.

Annemari Parmakson (ERR-i kultuuriportaal): Lavastuse aineseks näivad olevat mälestused: terved eluperioodid, pikemad lood ja lühemad seigad, ähmased assotsiatiivsed seosed, mineviku udupildid. Ühest küljest satub osaleja niiviisi hulga teiste inimeste mälumaterjali keskele. Teisalt jällegi viivad sealt igalt poolt seosed teda aina sügavamale iseenda meenutustesse. Seejuures põimuvad nii “Eluaja” peamises füüsilises toimumispaigas kui ehk ka osaleja mõtteis isiklikud mälestused teiste räägitud lugudega, unistuste ja uitmõtetega, raamatuist loetuga, nii et kohati ei olegi enam võimalik ühtesid teistest eristada. Sellised vigurlikud mängud mäluga. Võid avastada, et teater leiab suuresti aset hoopis sinus eneses ning võib seal jätkuda veel mõnda aega pärast etenduspaigast eemaldumist.

Juhana von Bagh (Draama festivali blogi): Mulle meeldis oskuslikult ehitatud struktuur ja viis, kuidas publiku eest hoolitseti ning publikut juhatati. Lavastus oli dramaturgiliselt hästi teostatud ja väga meeleline ning üpris isiklik kogemus. Huvitav oli see, kuidas võimalikud teemad anti publikule alguses ette ning üsna kavalal moel tegid sa valikud ise – kogu mäng oli võrdlemisi emotsionaalne ning juhuslikkus muutus oluliseks kogemuse kujundajaks. Tajusin teatavat tervenemist läbi lapsepõlve lugude ja koosolemise.

Keiu Virro (Eesti Päevaleht): „Eluaeg” pakub kavaldamise ja ebamugavustunde asemel keskkonda, kus on turvaline süveneda mälestustesse, mida kolmetunnise etenduse jooksul pakutakse. Hoiatus: tekkida võib tugev nostalgiahoog. Eriti kehtib see tartlaste või Tartus elanud inimeste puhul.

Ave Palm (kultuur.info blogi): Tahtmata liiga palju ära rääkida, mis täpselt juhtus, kus käidi ja kuhu jõuti, ütlen vaid, et see on väärt ise läbi käimist ja kogemist. Sellest etendusest tekkis mõte, et igaühe elus on mingeid väga eriskummalisi hetki, mida ehk ise tähelegi ei pane, aga kui keegi juhib neile tähelepanu, siis tekib tänulik tunne, et elu võib olla nii imeline, huvitav, kaasahaarav. Kui me ainult ise laseme sel juhtuda.

triip2

triip2

Fotod: Gabriela Liivamägi ja Henry Griin

triip2

Kommenteerimine on suletud.