7I3A1985

Jaanus Piirsalu/Postimees: Eesti teater üle 20 aasta Tšehhovi festivalil

Jaanus Piirsalu, Postimees, 8.05.2017

Moskva rahvusvahelisel Tšehhovi-nimelisel teatrifestivalil etendub üle 20 aasta lavastus Eestist. Selle au osaliseks sai Renate Keerdi «PURE MIND» Tartu Uues Teatris.

«Muidugi on see tunnustusena meeldiv, aga liiga üle ma seda ei tähtsustaks,» ütles vabakutseline koreograaf ja lavastaja Renate Keerd (38) Postimehele. «Oluline on anda head etendused ja eelkõige intrigeerib see, kas ja kuidas lavastus teises kultuuriruumis mõjub ja kõnetab.»

Lavastust «PURE MIND» mängitakse Moskvas Tšehhovi festivalil Rahvusteatri (Gosudarstvennõi teatr natsii) laval kahel korral (6. ja 7. juunil). Tegemist on Moskva ühe tugevama riikliku draamateatriga, mida juhib nüüdisaja üks kuulsamaid ja nomenklatuursemaid näitlejaid Jevgeni Mironov. Piletid Eesti lavastuse etendustele müüdi välja juba kuu aega tagasi.

Üle kahe aasta peetava Tšehhovi festivali liigitavad korraldajad samasse klassi koos Euroopa suurimate teatrifestivalide Avignoni ja Edinburghiga. Eesti lavastused on Tšehhovi festivalile pääsenud seni vaid korra, 1996. aastal. See-eest mängiti toonasel, järjekorras teisel Tšehhovi festivalil lausa kaht Eesti teatrite lavateost: Tallinna Linnateatri «Pianoola ehk mehaaniline klaver» (lavastaja Elmo Nüganen) ning Ugala «Kirsiaed» (lavastaja Kaarin Raid). Kaudselt oli Eestiga seotud ka järgmine festival 1998. aastal, mil Moskva G. Tovstonogovi nimeline Suur Draamateater mängis Nüganeni lavastatud Tom Stoppardi «Arkaadiat».

Keerdi sõnul ei oska ta hinnata, kas kutse Tšehhovi festivalilt on talle kui lavastajale suurim tunnustus. «Ma ei mõtle sellistes kategooriates,» lausus Keerd. «Olen oma lavastusi mänginud 15 riigis eri rahvusvahelistel festivalidel ega tõstaks ühtegi neist eraldi esile. Jah, muidugi, mõni festival on justkui elitaarsem ja publik teadlikum, aga reaalselt ja olemuslikult ei muuda see midagi: saalis istub ikka seesama lihast ja luust inimene. See võib kõlada kaunis klišeelikult, aga mulle on tõesti esmatähtis, et lavastus läheks inimestele korda. Siis süda laulab ja ma adun, et mu loomingul on mingi edasiviiv jõud.»

Varem on Renate Keerdi lavastusi Venemaal mängitud kolmel korral: kaks korda Moskvas ja üks kord Peterburis. «Selliseid hiigellillesülemeid nagu Venemaal pole kuskil mujal lavale saadetud!» meenutas lavastaja. «Nali naljaks, aga mul on tõesti väga positiivsed mälestused: publik oli intelligentne, vahetu ja väga kohal.»

Tšehhovi festivali pressiesindaja Tatjana Kassatkina sõnul valiti «PURE MIND» tänavusse programmi seetõttu, et teatriteos võitis 2015. aastal peapreemia Minski Noorte Teatri Foorumil. Foorumi juhendi järgi pääseb esimese preemia saaja Tšehhovi festivalile. Esmase valiku tegid Tšehhovi festivali kuraatorid juba Eesti Teatri Festivalil Draama 2014, pärast mida saigi «PURE MIND» kutse festivalile Minskisse. See kujutas endast 14 riigi noorema põlvkonna lavastajate n-ö platvormfestivali.

«PURE MIND» on sõnatu, liikumisel põhinev ja vaataja tunnetega eksperimenteeriv nüüdisaegne lavastus, mida on nimetatud ka füüsiliseks teatriks. «Väga naljakas ja lõpmatult liigutav,» kirjutas Moskva tuntuima üritusteportaali Afisha.ru teatrikriitik Aleksei Kisseljov.

«Arusaadavatel põhjustel seostatakse mind eelkõige füüsilise teatriga, aga ma heameelega ei läheks neis määratlusis nii spetsiifiliseks ega vaatleks seda teemat niivõrd läbi füüsilise teatri prisma,» rääkis Keerd oma teatritegemise kohta, nimetades oma tööd pigem lihtsalt nüüdisaegseks teatriks. «Tänapäeva teater ongi läinud oma väljendusvahendites järjest sümbiootilisemaks, kus piirid hakkavad aina rohkem hägustuma ja küsimus on pigem dominandis,» selgitas ta. «Traditsiooniline lineaarne narratiiv pole enam a priori draamalavastuse eeltingimus. Üha enam tundub, et rangelt saab eristada vaid klassikalist sõnateatrit ja kõike ülejäänut elik ühisnimetajaga nüüdisaegset teatrit.»

24. mail algava ning kuu aega kestva Tšehhovi festivali kava on üsna eklektiline. Tõmbenumbritest võiks välja tuua maailma elava teatrilegendi, 92-aastase Peter Brooki, hüpnootiliste illusioonide meistri Philippe Genty, kõrgtehnoloogilise teatri ässa Robert Lepage’i, kaasaegse tantsu ühe tuntuima artisti Akram Khani ning vene ühe omapärasema režissööri Anatoli Vassiljevi, kes toob üle kümne aasta ühe oma lavastuse kodumaale.

Brook toob Moskvasse uusversiooni oma legendaarsel india eeposel «Mahābhārata» põhinevast lavastusest. Kui 1985. aasta Avignoni teatrifestivalil Prantsusmaal mängiti seda Brooki lavastust üheksa tundi, siis Moskvas Pariisi teatri Bouffes du Nord esituses vältab lavastus veidi üle tunni.

renate 2016 märts

Renate Keerd

-Vabakutseline koreograaf ja lavastaja.

-Tema lavastusi on esitatud paljudel rahvusvahelistel teatri- ja tantsufestivalidel Euroopas, Skandinaavias ja Aasias.

-On kahel korral pälvinud Eesti sõltumatu tantsuauhinna Philip Morris Eesti kui aasta läbilööja ja aasta tegija.

-Lavastus «PURE MIND» sai 2015. aastal rahvusvahelisel teatrifestivalil Minskis festivali grand prix.

-Lavastuse «Põletatud väljade hurmaa» eest pälvis Keerd Tartu kultuurikandja laureaadi tiitli ja on ka Eesti teatri aastaauhindade 2016. aasta laureaat.

-2012. aastal asutas Renate Keerd füüsilise teatri trupi Kompanii Nii, millel on oma kindel põhituumik, kuid kus lavastustes teevad kaasa ka külalisesitajad. Renate Keerd on trupi kunstiline juht ja lavastaja.

FESTIVAL

A. P. Tšehhovi nimeline rahvusvaheline teatrifestival
Venemaal Moskvas
24. mai – 20. juuli
http://chekhovfest.ru

«PURE MIND»

Autor, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Renate Keerd
Laval Liisa Tetsmann, Taavi Rei, Maarja Roolaht, Gerda-Anette Allikas, Imre Õunapuu
Tartu Uus Teater ja Kompanii Nii
Esietendus 27. septembril 2013
Minski «2nd Theatre Youth Forum» teatrifestivali peapreemia laureaat

LISALUGU

Eestist pärit lavastaja menu Suhhumis

Abhaasia pealinnas Suhhumis esietendus aprillis Tallinnast pärit Anton Kiseljuse lavastatud Aleksandr Volodini näidend «Viis õhtut», mis räägib tavaliste inimeste varjatud armastustunnetest.

Aasta tagasi Moskva GITISe teatrikooli lõpetanud Kiseljusele oli see teine lavastus pärast hiljuti Tallinna Vene Teatris välja tulnud «Preili Julied».

«Väga hästi tuli välja. Arvustused olid suurepärased, publik võttis väga hästi vastu,» kirjeldas Kiseljus lavastuse vastuvõttu Abhaasias, mis on maailmas üldiselt tunnustamata riik, mida peab oma territooriumiks Gruusia. Kiseljus on teadaolevalt esimene Eesti lavastaja, kes Abhaasias töötas. Ta lavastas Fazil Iskanderi nimelises Abhaasia riiklikus vene draamateatris.

Kohalikud teatrisõbrad on jõudnud juba nimetada Kiseljuse lavastust, milles mängivad peale kohalike ka näitlejad Venemaalt, üheks parimaks kohalikus teatris. Abhaasia vene draamateatri direktor Irakli Hintba nimetas lavastust suureks sündmuseks kohalikus teatrielus.

Järgmine lavastajatöö ootab Anton Kiseljust Lätis.

Postimees: Arvamusliider Madis-Ulf Regi päevik

Postimees, Madis-Ulf Regi, 6.05.2017

Ausal kodanikul, kelle hulka ma ka ennast põhjendatult arvan, on praegu kõige suurem mure, mida oma armsale Eestile sünnipäevaks kinkida, kirjutab arvamusliider Madis-Ulf Regi oma järjekordses päevikukatkes.

15. aprill

Sõber Raivo E. Tamm sai kätte Lutsu huumoripreemia. Lõpuks ometi. Mäletan, et viimati ühendas Raivo E. rahvast 1. aprillil, kui töötas ETV selle päeva diktorina. Ta pidi teadustama saateid, aga talle ei olnud antud saatekava! Sel päeval võisid end Raivo E-ga samastada kõik eestlased, kes tunnevad, et neid on elus millestki ilma jäetud: naisest, mehest, õnnest, andest, tunnustusest, kõigest. Ma tean, et niisuguseid inimesi on palju – mitu lauluväljakutäit.

16. aprill

Algas EV 100 tähistamine. Nagu piirsituatsioonides ikka, hoidsin teadlikult madalat profiili ja kuskile matkale ega lõkketulele ei läinud. Ei saa ennast kohe ära tappa, kui on öeldud, et kolm aastat on vaja vastu pidada. Kuni ka Tartu rahu saab 100.

Ausal kodanikul, kelle hulka ma ka ennast põhjendatult arvan, on praegu kõige suurem mure: mida oma armsale Eestile sünnipäevaks kinkida? Aastakümneid töömeheelu EV heaks on juba kingitud, aga see on liiga tavaline, selle on kinkinud kõik, kui nad just Herman Simmid ei ole. Hiljuti (24.II) lubasin presidendi kõne järgses eufoorias, et olen terve järgmise aasta parem inimene kui seni, ja olen seda lubadust ka pidanud. Aga see on normaalne. Mis oleks eriline? Sõita juubeliaastal maanteel 90 asemel pidulikult 100ga? Aga seda ma olen teinud igal aastal, nii nagu kõik. Või teha igal õhtul 100 grammi? See võib kokkuvõttes kalliks maksma minna. Kui kallis see kink peab üldse olema? Need, kelle kuupalk on vähemalt 3042 eurot, võivad kinkida juubilarile iga päev 100 eurot . Aga mina? Ei, peab veel mõtlema.

18. aprill

Vana kooliõde Siiri tegi «Ringvaates» naistest rääkides selle vea, et kasutas lopsakat rahvapärast kujundikeelt. Unustades ära, et naistele see üldiselt ei meeldi. Kardan, et Siiri satub nüüd ise verbaalse vasturünnaku alla.

24. aprill

Käisin Tammsaare tee tünnis uusi dokumente tellimas. Tegin kabiinis kolm fotot, pingutasin mis hirmus, et naeratada, aga kõik kolm tulid ühte nägu. Bareti unustasin ka ähmiga pähe, aga vastuvõtja õnneks ei märganud. Nii et ID-kaardi peale saan oma identiteedi ikka täies hiilguses.

27. aprill

Eesti Kirjanike Liidu liige Mihhail Veller esines täna Ehho Moskvõ otsesaates. Hakkas selgitama, miks on Le Peni võit parem kui tühisuse Macroni võit, ja mitte ainult Putinile, vaid ka Euroopale. Aga siis talle ei meeldinud, et saatejuht ei lasknud tal lakkamatult lõõritada, vaid püüdis teda küsimustega suunata. Kusjuures korduvalt. Veller pühkis mikrofoni laualt põrandale, viskas tassis olnud vedeliku (nais)saatejuhile näkku ja jooksis stuudiost minema. Ühesõnaga, jättis mulje, et veider mütoloogiline olend, kelle kohta venelased ütlevad «gorjatši estonski paren», siiski eksisteerib. Mulle kui veendunud härrasmehele jättis Velleri hüsteeria matsliku mulje. Samas olen varemgi näinud, kuidas Veller lahkub stuudiost sama vihaselt, kuid põhjendatult. Näiteks ei suutnud üks Vene saatejuht kuidagi uskuda, et Eesti kodanike komiteed pakkusid 1989. aastal kodakondsust kõikidele soovijatele. Veller vihastas ja tuli tulema – mis sa oinastega vaidled!

28. aprill

Sattusin Tallinna vanalinnas Tartu Uue Teatri etendusele «Baskin ehk nalja põhivormid». Kõik, millest aru sain, oli väga naljakas, millest ei saanud, oli lihtsalt naljakas. Katrin Pärn ja Janek Joost esitasid särava paroodiapopurrii arvutust hulgast näitlejatest: Panso, Järvet, Ever, Nõmmik, Põldroos – kõik mitte täpselt nagu originaalid, vaid nii, nagu paroodias peabki – paremad kui originaalid. Isegi Pedajas laulis paremini kui päris Pedajas. Mulle kui sügavalt sentimentaalsele inimesele meeldis eriti Baskini koer, ning kui Katrin Pärn ütles lõpuks, et nii head publikut kui täna ei ole neil veel olnud, tundsin ennast tõsiselt liigutatuna.

Ja tuli meelde, kuidas Eino Baskin ütles seda iga kord juba teise vaatuse alguses: «Me vaheajal näitlejatega arutasime, ja kõik ütlesid, et nii head publikut kui täna…» Jne. Jah, ka lihtne inimene saalis vajab tunnustust.

Kõike seda vaadates sain aru, et ajakirjandus on mind järjekordselt petnud. Jätnud mulje, et eesti teatri praegune põhiprobleem on ühe noore näitleja konflikt oma koduteatriga. Ei ole! Eesti teatris on ka puhast mängurõõmu ja tahtmist seda publikuga jagada.

29. aprill

Metsik tuisk ja torm. Jälgisin inimtühjas Nõva rannas lainete mängu, kuigi nähtavus lähenes nullile. Järsku nägin, et eemalt mööda veepiiri keegi tuleb, ja vist naine. Hakkasin mõtlema, kas peaksin «tere» ütlema. Et ühest küljest nagu oli sihuke teretamise kampaania. Aga siis hakkasin mõtlema, et mis see naine minust arvab, kui ma teda kõnetan, ja äkki on kampaania ka juba läbi – siis jään topelt lolliks. Otsustasin, et ei ütle.

Aga kui see Aphrodite, vatjovka seljas ja kummikud jalas, minuni jõudis, ütles ta ise mulle ootamatult: «Jõudu!», ja läks tagasi vaatamata edasi. Pomisesin kampaanianõuete kohaselt: «Tere.» Huvitav, mida ta minust tahtis?

30. aprill

Isegi pealtnäha mõistlikud inimesed küsivad, miks ma Facebookis ei ole, miks ma kirjutan päevikut. Kui nad veel teaksid, et ma kirjutan pliiatsiga ruudulisse kladesse, nad ei ütleks mulle vist enam teregi. Täna pidin pool tundi seletama ajakirjanik P-le, et Facebook, nii nagu mina seda mõistan, on sõprade ja sõpruskondade omavaheline suhtlusruum. Ja et minul on piinlik lugeda võõraid kirju. Sellepärast ärgu pangu oma lehte Facebookist võetud «uudiseid»!

Ma ei taha lugeda ajalehest või portaalist, et poliitik J. peab poliitik S-i idioodiks, kui ma juba niigi tean, et kõik poliitikud peavad kõiki teisi poliitikuid idiootideks. Milleks reostada targa lugeja inforuumi mõttetute üksikfaktidega! Milleks meisterdada Facebookist leitud vihje põhjal kvaliteetajakirjandusse sõnum, et keegi poliitik ootab «perelisa»? Ma saan ju aru, et selle «uudise» ainus eesmärk on luua poliitiku erakonnale soodsat tausta. P. tegi minu jutu peale ainult mök-mök-mök. Ma olin nii vihane – käsi praegu veel väriseb.

1. mai

Kergejõustikurekordid kaotatakse ära. Vaesed mälumängurid! Jälle üks tarbetu plokk tuleb ajust kustutada. Alles see oli, kui tõstmise rekorditega tehti sama julmalt 1:0. Kas tõstmine on nüüd puhtam?

2. mai

Sõber Jüri ütles riigikogus väga selgelt, et sõjalist ohtu Eestile täna ei ole. Seda tahaks peaministri suust kuulda iga päev. Ja kohe varahommikul, et saaks õhtuni rahulikult elada ja olla.

3. mai

Vastasmaja Serafim küsis, kuidas mulle meeldib ansambli Naised Köögis laul Puhja naisest. Ma polnud kuulnudki sihukesest laulust! Nüüd kuulasin üle – «Aasta ema», väga ilus laul, kuula või laulupeol!

Olen ammu öelnud: selleks et muulastes meie ühiskonna vastu natukenegi huvi tekitada, peaksid eestlased muutma selle elavamaks ja atraktiivsemaks. Serafimi-sugused on kohe nuuskimas, kui natukenegi skandaali haistavad. Ja nii nad lõimuvadki, ilma et ise arugi saaksid. Aitäh, Siiri!

DSC03562

Veiko Märka/Sirp: Hääled sinu südames

Veiko Märka, Sirp, 5.05.2017

Vaimuhaigustega kokku puutunud inimesed tunnevad väljendit „hääled peas“. Aleksander Eelmaal on hääled südames.

Tartu Uue teatri „Sümfoonia ühele. Allegro con moto“, lavastaja ja muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, dramaturg Donald Tomberg, kunstnik Henry Griin. Mängib Aleksander Eelmaa. Esietendus 21. IV Tartu Uue teatri proovisaalis.

„Sümfoonia ühele“ keskmes on raadio kui väga erilise meediumi mõju inimese psüühikale. Eelkõige on näidendis tegemist Eesti Raadio kui kultuurimälu jäädvustaja ajaloo kaardistamisega dramaturgiliste vahendite abil. Ainus laval viibiv tegelane Johannes Krapp (Aleksander Eelmaa) saab etenduse käigus 90aastaseks ning kuulab raadiost sellekohaseid õnnitlusi. Enam-vähem sama vana on ka Eesti ringhääling. Peategelase nime valik on nii selge sihikuga, et tundub natuke ülearune seda täpsustadagi: esiteks seos maailma ühe kuulsama mononäidendiga, Samuel Becketti „Krappi viimase lindiga“, teiseks „krapp“ kui kõnekeelne sõna raadio kohta.

„Sümfoonia ühele“ on juba kolmas Aleksander Eelmaaga seotud viimase aja lavastus, mille keskmes pole niivõrd karakterid või süžee, vaid emotsio­naalselt tugevasti võimendatud hääled. Pealkirjad räägivad iseenda eest: „Tasandikkude helinad“ Saueaugu teatritalus ja „Hääled“ Esna mõisas. Esimeses oli Eelmaa lavastaja, teises meespeaosaline (lavastas Lembit Peterson Theatrumist). Kõigis kolmes suunavad pealtnäha ilma juhtiva inimmõistuse organisee­rimiseta tekkinud helid inimeste eksistentsi – mõjutavad neid rohkem, kui elus ette tuleb. Vaimuhaigustega kokku puutunud inimesed tunnevad väljendit „hääled peas“. Eelmaal on hääled südames. Kui mõni meie teatriuurija kalambuuritseda armastaks, võiks ta teda nüüd õigusega nimetada Eesti kõige häälekamaks näitlejaks.

Kõige trafaretsemad raadiost kostvad väljendid muutuvad „Sümfoonias“ lausa maagiliseks. Tundub, et need ei jõua laual kõhutavasse vanasse kogukasse krappi mitte konkreetsest stuudiost füüsikaliste parameetritega kirjeldatavate eetrilainete transleerimise kaudu, vaid otsekui jumaliku ettemääratuse läbi. (Teatrisaalis asi niimoodi muidugi ongi.) Üksik vana mees vajab hääli, ta igatseb neid kuulda otse religioosse hardumusega ning see igatsus teebki helid maagiliseks.

Kuna nimetatud kolm näidendit moodustavad oma häältekesksusega tervikliku ja pideva keti, on „Sümfooniat“ eraldi lahti mõtestada üsna pingutav. Mis sellest, et tegu on monolavastusega, mis kestab alla poolteise tunni ja kus õigupoolest midagi muud ei juhtu peale selle, et raadio hakkab suhteliselt ootamatult rääkima ja jääb siis vait. Raadio räägib mitme (kavalehe andmeil kolmeteistkümne) häälega, eri ajastutel ja sekka ka musitseerib. Näitlejal on aga ainult üks hääl reaalajas, mistõttu kujuneb esimesest laval koguni dominant. Väga harva saab mõnes eesti teatrilavastuses elava inimese asemel näha peaosalisena asja, nüüd see aga just nii on („Heliarhiiv – see ei ole naljaasi“). Veel enam: Johannes Krapi tasakaalutu, üksildane ja äbarik karakter jätab ta ka puhtfüüsiliselt väikese tähega krapi varju. Raadio seevastu on muutumatult soliidne ja mõistatuslik, hoolimata sellest, kas ta teeb häält või vaikib. Johannesel on raadiosõltuvus, raadiol seevastu pole esimese olemasolust sooja ega külma.

Alasti hääl on tunduvalt rohkem alasti ja orgaanilisem kui alasti inimene. „Sümfoonias“ näidatakse seda alastiolekut ootamatu ja sugestiivse jõuga („Noodid kohe nagu segasid teda“, „Lõokese laul on kui hümn oma kallimale“). Inimkõne info edastajana on näidendis tagaplaanil. Isegi fraas „Reis Tallinn-Tartu väljub kümne minuti pärast viiendalt teelt. Uvažajemõje passažirõ …“, mis Balti jaamas täidab kahtlemata just seda funktsiooni, mõjub lavastuses nagu Juhan Liivi luuletus. Sellisedki elus pigem negatiivseid emotsioone sisendavad helitekitajad nagu herilane ja metronoom on leidnud kunstipärase käsitluse.

Raadio pole lavastuses kaugeltki ainus häälemaagiaga seotud objekt. Siin esineb ka Eesti looderanniku laulev liiv („See on nukker nutt, ega see ei olegi laul“). Suurt tähelepanu on pööratud heliloojatele, eesti klassikutele Rudolf Tobiasele ja Eduard Ojale, kes ei loonud oma muusikat ju otseselt mitte raadio tarvis. Ameerika Hääl – seegi oli palju rohkem kui paljas raadiosaade. Ka selline tähelepanek, et prantsuse keeles on isegi sõimamine ilus, kuulub ju häälemaagia alla. Lavastaja on läinud koguni niikaugele, et kirjutab kavalehes „Alguses oli heli“, aga see on küll liialdus. Alguses olid taevas ja maa, maa oli tühi ja paljas ning jumala vaim hõljus vete kohal. Ja alles siis hakkas jumal häälitsema.

„Sümfoonias“ ei mõtestata mitte ainult Eesti kultuuriloo viimast 90 aastat, vaid minnakse heli jälgimisega palju kaugemale. David Otto Wirkhaus pani eesti mehed laulma, sest just laul väljendas kõige paremini eesti tunnet. Häälega on juhtunud üpris mõistatuslikke asju: millised vahevariandid tuli läbi teha näiteks saksa kirikulaulu real „Singt’s alle froh“, enne kui sellest sai heleda jaalega Vargamäe Krõõda „Sink sale proo“? Üldse: faktirikkus ja kunstiline mõju on „Sümfoonias“ hästi tasakaalustatud. Kahju ainult, et kõike seda on nii vähe. Teemat võiks vahendada tunduvalt mõjukamalt ja eelkõige teatraalsemas vormis.

Lavastusel on õnnestunud puänt – üldistav, kuid terav: katkend Tõnu Õnnepalu intervjuust ERRi „Ööülikoolile“, kus ta jutustab oma suvemaja vanast raadiost, mis aastakümneid vait oli, siis järsku ootamatult rääkima hakkas ning uuesti vait jäi. Just häälte kui psühholoogilise mõjutaja väljatoomine on selle emotsioonidest ja süžeepööretest vaese lavastuse kandev liin. Jutu sisust ei tee juttu ei Õnnepalu ega Eelmaa.

Lavastuse peamine, ehkki mitte kogumuljet mõjutav puudus on narratiivi liigne keskendatus mõnele ajaloofaktile, näiteks Estonia teatri (mille keldrikorrusel asus rahvusringhääling) pommitamisele 1944. aasta märtsis Nõukogude armee poolt. Kas või seetõttu, et nimetatud fakt ei kahjustanud sisuliselt häälte edastamise järjepidevust, jätkati lihtsalt teises kohas. Ehkki, ka pommitamisega kaasnevad väga huvitavad hääled, nagu vahendab tänapäevane meedia meile kas või Süüriast.

DSC03467

Mario Pulver/Sirp: Krappi viimane vint

Sirp, Mario Pulver, 5.05.2017

Viisaka inimesena ei ütle Krapp, kes on süüdi ja mida teha, pigem laulab ta eleegiat ühe ajastu hääbumisele, õhtumaa loojumisele.

Tartu Uue teatri „Sümfoonia ühele. Allegro con moto“, lavastaja ja muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, dramaturg Donald Tomberg, kunstnik Henry Griin. Mängib Aleksander Eelmaa. Esietendus 21. IV Tartu Uue teatri proovisaalis.

Tartu Uus teater (TUT) on pikka aega viljelnud stiili, mille epiteedid asetavad TUTi Venni diagrammil kahe suure sõõri, „eestluse“ ja „analüüsi“ keskele. Just nimelt seal keskel püsides on TUT (või selle egiidi all etendunud lavastused) olnud kõige tugevam(ad). Niipea kui teater hakkab tasakaalupunktil kõikuma ja kaldub kas eestluse või analüüsi poole, asub hääbuma ka sisestusjõud. Ometi pole küsimus kunagi tehnilises teostuses või näitlejameisterlikkuses, asi on pigem peenhäälestuses, millega võib instrumendi käänata nii lobeda funki kui ka hingestatud klassika poole. Minu arvates on TUT muhedam, kui majast kaigub funki, sellist hingekeeltel mõnuga prõmmivat rütmi, mis paneb eestlase jalad tatsuma. Kui asi läheb rohkem nostalgilis-arheoloogiliseks, on oht kaotada ära see analüütiline pool, mis on muidu rosinaks rahvapärases kakukeses.

Ardo Ran Varrese lavastatud „Sümfoonia ühele. Allegro con moto“ on ühemeheorkester ja see orkester on Aleksander Eelmaa kehastuses iseenesest suurepärane. Eelmaa on selline näitleja, et kui ta lavale ilmub, on mul juba hea olla. Tema jäägitus ja kirg-line kõ-ne-le-mine haarab kaasa ning käivitab empaatia ka siis, kui ma ei pruugi nõustuda sellega, millest ta kõneleb. Sellest ka ebakõla. Kui tavaliselt süveneb TUT meditatiivselt eestlase hinge ning silmitseb ja vaatleb seda seestpoolt, justkui peegeldust rahvuskehandi sisepinnal, siis „Sümfoonia ühele“ üritab pealtnäha häälestada publikut Eelmaa dirigeerimisel Nende vastu. Need Nemad, keda Meie siia ei taha, on ühest küljest küll nimetud võõrad – Eelmaa ei võta härrasmehena minu mäletamist mööda kordagi nende rahvuste või uskude nimetusi suu sisse –, kuid muezzin’i kutse palvele või märksõnad „NKVD“ ja „küüditamine“ ei jäta suurt kahtlust, kellest on jutt. Need on need Nemad, kes on rikkunud ja vaenanud eestlust juba eelmistel sajanditel. Nüüd tekib veel kuri kahtlus, et kui me kohe ei tegutse, on tulevik lisaks araabiakeelne.

Eelmaa kehastatud Johannes Krapp on ärev, meeleheitel, pahur, kartlik. Piduliku sündmuse tähistamiseks lauda istudes paneb ta käed viivuks kokku, et öelda enne einestamist tänupalve, aga ei julge – kas ühiskond ei luba? Tahaks ilmselt öelda välja, et kas te siis tõesti ei näe, kuhu me suundume, aga ei julge – kas riik ei luba? Krapp elab mälestustes, tema silmad tõmbuvad niiskeks nende suurkujude peale, kes julgesid. Kes tsaari­ajal või nõukogude perioodil tagusid Eesti rauda, kuni see kuumenes. Kes olid kõik ju religioossed (tähendab, kristlikud) inimesed, nagu ta rõhutab. Krapp on šoki äärel ajaloo ingel, kes taganeb vaarudes kuhugi määramatusse tulevikku ja näeb ahastuses, et kõik tema ümber laguneb. Kõik see, mis on olnud hea, puhas ja õilis, tõeline vaimuaristo­kraatia. Viisaka inimesena ei ütle Krapp, kes on süüdi ja mida teha, pigem laulab ta eleegiat ühe ajastu hääbumisele, õhtumaa loojumisele. See on sarnane Stefan Zweigi järelhüüdega, ka tema meenutas vaimuhiiglasi, kes oskasid poognate kaupa öelda peast luulet ja komponeerisid sundimatult sümfooniaid.

Ainult et Zweigi järel maailm ei lõppenud, kultuur samuti mitte. Veelgi enam, mõned hakkasid väitma, et neid rangete klassikaliste vormidega marmornarratiive pole kunagi eriti olnudki. Et tõde on relatiivne ja sõltub suuresti vastava ajastu hegemooniast. Seda juttu on muidugi kuuldud palju ja nii mõnegi uusmodernisti arust nõrkemiseni. Aga pole muret, postmodernism saabki „Sümfoonias ühele“ oma koosa kätte. Appi tulevad nii Aristoteles kui ka ajalugu. Ometi on mingi kuri iva sellest hirmsast relatiivsusõpetusest jäänud ühiskonda idanema. Ei kõla enam tänapäeval läbinisti usutavalt see, et enne oli kõik hea, nüüd aga on kõik üks sodi, nagu Krapp meelepahaga ütleb.

See kuldajastu mandumine korratuseks, kus head kultuuri enam pole ja iga patt on lubatud, sobib TUTi lavale ainult seetõttu, et Eelmaa esitab veenvalt ühe vana mehe nostalgiat ja hirmu tuleviku ees. Väga tahaks, et see piirduks selle konkreetse tegelasega, sest oleks kurb, kui TUT keeraks edaspidi – kas või egiidi all esinenud külaliste kaudu – vindi veel ühe korra peale ja laiendaks visiooni üleüldisemalt. Suunaks selle absoluudi tagasituleku, tõe ja õiguse restauratsiooni kõigisse rahvusliku kõlaga lavastustesse. Siis on küll oht, et käib krõks, keeratakse üle ja libisetakse rahvuskonservatismi. Ärgem unustagem, et ka Pätsu peopesadest tuli aaloesalvi, nagu hoiatab Andrus Kivirähk. Ühel hetkel pole see enam naljakas.

Sass_sümfoonia

Põim Kama/Postimees: Sümfoonia ühele. Pidu sinus eneses.

Postimees, 01.05.2017

Gianni Rodari lasteraamatus «Sinine nool» ütleb vana indiaanipealik: «Selleks, et kuulda, tuleb vait olla.» Vaikusest ärkavad uued helid. Avatud aknast hoovab tuppa tasast linnulaulu. Tuul sahistab puuokstes. Kohvivesi pahiseb kannus. Kusagil haugub koer. Vaikuses tõusevad teadvusse hääled minevikust, mälestused, pildid, killud. Ilm avardub, aja ja ruumi piirid kaovad. Vaikuses ja üksinduses, vorstivõileiva ja kuuma kohviga turgutatult, asub vana mees rännakule läbi meele ja mälu. Jätka lugemist

DSC00888

Danzumees: Praktiline Eesti ajalugu – Tartu Uus Teater

Danzemehe ajaveeb, 30. aprill 2017

Nagu ma FBs juba kohe pärast etenduse nägemist jõudsin õhata: “Praktiline Eesti Ajalugu – suure tõenäosusega parim asi, mida 2017 Eesti teatrites vaadata! Publik karjub tüki lõppedes “veel kord”, millal viimati seda teatritüki lõppedes kuulsite? Näitlejad plaksutatakse seisvate ovatsioonidega 5 korda lavale tagasi. Toidust, viinast, pereväärtustest, eestlastest ja eestlusest… Hea muusika saatel ja isegi lihapraadimisõpetusega!
PS. Taldrikulakkumine on lubatud :)”

Saalist lahkudes olid emotsioonid ülevad ja vaimustus niiii suur, et oleks tahtnud kohe, et kõik seda lahedat asja saaksid näha-kuulda-kogeda… Ja nüüd kus juba natuke aega Emajõgi on jõudnud oma vett merepoole voolata, ei ole tegelikult need emotsioonid kuhugile kadunud, ega lahtunud! Kohe kui sellele teatrielamusele tagasi mõtlen, tuleb muie näole ja… Maarjad ja Tambet ja Robert ja Ann ja Odd Hugo tulevad meelde ja Kukerpillid hakkavad peas laulma ja… noh… kõht läheb ka natuke tühjaks :)

Kui me teatrikaaslasega Tartu suunas sõitsime ja teades, et see õhtune tükk saab olema umbes midagi sellist, kus Eesti ajalugu jutustatakse läbi toidu ja Kukerpillide muusika, siis arutasime, et milliseid Kukerpillide laule me üldse mäletame… Lapsepõlves neid ju lasti ikka palju tihedamalt… tavaliselt maal vanaema ja vanaisa juures millegipärast eriti – ETV saates Viljaveski ja mingis Sulev Nõmmiku shows, Reklaamiklubis  ja keegi ikka tellis neid ka eesti raadiokanalitelt. Ent kui tahtsin nimetada mõnda laulu – pea oli tühi ja ainuke mis meelde tuli on see “Isa, ära palun joo purju ennast.. .jälle kui kord pühad saabumas… too emale sa lilli parem linnast… sest pisaraid on valus vaadata”. Teatrikaaslane ei suutnud ühegi laulu sõnu meenutada, aga mingi “autosõidulaul” oli igatahes… aga ta “ütleb kui see tuleb tükis”… No ja loomulikult need mõlemad on seal ilusti sees, lisaks “kui naine armastab meest, kõik tööd teeb ära ta eest”, “tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt”…. ja terve trobikond Kukerpillide igihaljaid hitte… aga need on kõik integreeritud jutustuste ja lugudega, seega igal laulul on absoluutselt oma koht ja tähendus ja osa Eesti ajaloos. Mõnedele on tehtud nii ägedad ja lahedad seaded veel peale kauba ning kes oleks võinud arvata, et Kukerpillid sobivad kui rusikas silmaauku, et üht teatrielamust muuta nii positiivseks, hoogsaks ja lahedaks. No minule kui vanale Kukerpillide austajale eriti, aga nagu mu teatrikaaslane ütles: “Hämmastav kuidas võib nii koledatest lauludest ja õudsast muusikast teha nii lahe lavastus?!”

Ent muusika pole kaugeltki mitte põhipoint või noh igatahes mitte ainuke saatja justkui sketšilike jutukeste ja stseenide teekonnal alates kaljujoonistest, läbi erinevate, meie maad valitsenud võimude ja arusaamade ning kultuuriarengu kuni Euroopa Liiduni ja tänapäevani välja. Lisaks muusikale tehti laval ka süüa! Ja no hea toit on ju kõige kiirem tee südamesse :) Tegelikult ju toit huvitab meid kõiki ja selles mõttes käib selle valmistamine ju inimestega käsikäes inimajaloo algusest peale, sest alati oleme me toitu pidanud “valmistama”, sellest ei saa ei üle ega ümber… No ja kesvamärjuke (ja eks muud joogid ka) tekitab teatrivaatajates samuti alati elevust ning see kõik on kavalalt üheks sümbioosiks seotud lavastaja-autor Ivar Põllu poolt!

Lavaline liikumine on nii sujuv ja isegi huvitav, sest tegelased vahelduvad ja muutuvad peosast kõrvalossa või muusikaga saatjaks ja seal tagasi põhifookusesse mõnes teises väikerollis voolavalt. Ja kõik tegelased on praktiliselt kogu aeg laval. Ja sinna vahele siis on pikitud see toidutegemine – Ann Ideon tegelikult praktiliselt terve see aeg kokkab juba järgmist asja ning võtab siis sõnajärje õigetel hetkedel jälle üle ning toidusöömine on samuti kogu loostiku sisse istutatud. Lausa imeliselt hästi lavastatud! Kasutatud on ka kõikvõimalikke lavastuslikke trikke, mis muudavad kogu loojutustuse põnevamaks (kaljujooniste joonistamine, pea laual, toitude serveerimised, mixides 70ndates muusikadokumentaalidest tuttavat vormingut, kus vaheldumisi teadustaja ütleb laulu alguses vastavalt võimu keelele millest lauldakse jne jne jne). Ning kõik see on vürtsistatud mahlakate naljadega a la naabrimees tuleb naabrinaisele öösel külla kui tollel on oma mees kodus öeldes siis tollele: “Sul naisel tuli põles… mõtlesin, et astun läbi ja kustutan ära”… :)

Ja no rollid on armsad, hoogsad ja neid on kõikidel palju. Nõuab ju iga ajastu omalaadset käitumisvormingut, eriti kui mõelda näiteks eelmise sajandi algusaastatele või nõukaajale… Selles mõttes oligi eriline maiuspala umbes esimese vabariigiaegne lugu Theodorist ja Paulist ja sellest kuidas nad kinos käisid. Tambet Seling ja Robert Annus on sellised linnavurled, nagu Piibeleht ja Westman… Tambet Seling saab eriliselt oma näitlejaoskustega hiilata, meistriklass kuidas sügavalt traagikast, hämmingust, kurbusest teha hüppeid koomikasse – huumoorikaks ja siis jälle kelmikaks kuni Jim Carreyliku nägudetegemiseni välja, aga kõike seda saadab kõikide poolt selline postiivne hoog ja energia, et hoia piip ja prillid. Robert Annus on tuttavalt terava nng puhta diktsiooniga. Teatav kelmikus on tema tüpaaži juba sisse kodeeritud ning tema ja Tambeti muusikalise taustaga oleme vist kõik juba ammu tuttavad, aga et Maarjad laulavad ja mängivad pilli, ning tõeliselt mängivad muusikuid! Mõlemad veavad nii laulja kui pillimängijana täiesti usutavalt välja, eriti Maarja Mitt :) Maarja Jakobson võiks rohkem saada selliseid koomilisemaid rolle kus ta saaks näidata oma laia ampluaad… oma punaste juustega oleks ta päris sobilik isegi Pipiks, kuigi tavaliselt teda hoopis teistsugustesse rollidesse suunatakse. Selle rolliga ta igatahes kompab tavapäraste piirimail ja sealt väljaspool. Ja tüdrukute mänguhoog ei jää ka grammigi alla poiste ägedusele. Jäi mulje, et Ann Ideon võiks ka vabalt näitlejaks hakata, sest tema jutustamisoskus ning tegutsemine laval ei ole ei alamängitud ega liialdatud, vaid täpselt lavale ning just sellele tükile ideaalselt paigas. Isegi amatöörnäitlejad ei ole tavaliselt nii orgaanilised laval… Ta on ilmselt eraelus oma tutvusringkonnas ka iga seltskonna säravaim täht. Keegi kohvikujärjekorras rääkis kellelegi, et Annil olevatki oma firma, mille kaudu käib inimestele rääkimas söögitegemisest või siis õpetamas seda… Ja Odd Hugo mehed on küll peamiselt pillide ja lauluga saatmas kuid kasutatakse ka loo osalistena vajadusel ära…

Meeldejäävaid stseene on hulgi ja kogu see atmosfäär, mis omamoodi sobib veel eriti sellesse Tartu Uue Teatri saali. Lisaks juba mainitutele tuleb laksust meelde ka vahvliküpsetamine ning see teatrikaaslase Tartusse sõidul meenutatud “autosõidulaul”, mis on ühtlasi ka “Karburaatorilaul” ning ühtlasti ka “Isa ära joo purju ennast” lauluga kaasnev lugu :) Ja presidendi vastuvõtu toidud ning eriti see kuidas need olid serveeritud! Wow! :)

Kindlasti tuleb esile tõsta ja Kristiina Põllu kostüüme – see moodustas väga ilusa kollektsioon ning oma värvide ja materjalide poolest kuidagi nagu täpp i peal sellele tükile. Mitte, et ma spetsialist oleksin, aga minu ilumeelele isegi jalanõud olid väga ilusad ja sobivad kogu kollektsiooniga.

Tükk ise on kui suur meelelahutus ja ülelend meie ajaloost, aga samas on see üks pusletükk eestluse tunnetamiseks, tundmiseks, et mina olen ka osa sellest eestlaste kambast ja kuigi on olnud nii raskemaid kui kergemaid aegu, siis me elame praeguses ajas ja näeme asju just selle mätta otsast kus me praegu oleme nii mõnigi minilugu tekitas just selle mätta otsast äratundmist või ka mõtteaineid ja meenutusi, kus kohast me ikkagi tuleme ning peaasi, et on muusikat, teatrit, meelelahutust ning natuke süüa ja juua ja võimalust siiski ka kõige üle naerda… siis on ju kõik hästi :)

Hinnang: 5 (ikka ja jälle mõtlen, et Ivar Põllu on umbes sama vana kui ma isegi – 70ndate laps ja sellepärast veel eriti puudutab tema teatrikeel mind. Ta räägib asjadest tihti nii, nagu mind huvitab. Ta tuleb samast ajast, on läbinud sama ajalise teekonna, samade mõjutajatega. Ent selle lavastuse ja dramaturgia puhul ületab see isegi selle, sest see on meie eestlaste lugu ja pildikesed vanusest hoolimata teemadest, mis peakski meid eestlaseid kõiki puudutama ja korda minema. Tükk on nii meelelahutuslik, et neid tõsisemaid asju ja taustu tegelikult ei olegi vaja läbi mõelda, sest kaasaelamine tuleb iseenesest. Oleme ju siiski natuke ummamuudu ja see on nii lahe… see on nii oma… Näitlejad ja muusika on vahendid selle loo elustumiseks ning see kõik tervikuna on nii mõnusa elamuse pakkuv, et tekkis tunne, et just selliste tükkide pärast ma teatris käingi. Väljuda sealt ja tunda, et olen saanud elamusevõrra rikkamaks ja saan kanda seda oma südames ning soovitada kõigile seda väga julgelt… see teebki Eesti teatrist nii hea ja tugeva, et ikka ja jälle tehakse asju ka natuke teistmoodi ja see on ka hea. Ja siis see üllatab sind ja paneb sind sõnu murdma, et tahad ja eelistad ainult psühholoogilist sügavat draamat… ei, kui on hästi tehtud, siis võib olla ka teistmoodi! Tehke endale teene ja mingi teatrisse seda vaatama… hea tuju ja vinge elamus on garanteeritud!)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka kasutatud fotod):

Praktiline Eesti Ajalugu

Laval ANN IDEON (KööK)
MAARJA MITT
MAARJA JAKOBSON
ROBERT ANNUS (Eesti Draamateater)
TAMBET SELING (Endla)
RANDO KRUUS (Odd Hugo)
OLIVER VARE (Odd Hugo)

Toidukunstnik ANN IDEON (KööK)
Muusikajuhid RANDO KRUUS ja OLIVER VARE (Odd Hugo)
Autor-lavastaja IVAR PÕLLU
Kostüümikunstnik KRISTIINA PÕLLU
Valguskunstnik RENE LIIVAMÄGI (Ugala)

Esietendus Tartu Uues Teatris Lai 37
23. veebruar 2017
Etendus on kahes vaatuses ja kestab 2h 30min
Tähelepanu! Laval keedetakse, praetakse, süüakse, juuakse, suitsetatakse, lauldakse ja mängitakse pilli.

Uuel ajastul vajavad inimesed mitte sõdade ja maniakkide, vaid õnne, ellujäämise ja praktiliste tarkuste ajalugu. On viimane aeg hakata väärtustama seda, mis on meid läbi paksu ja vedela siia välja toonud. Kõigel on alati olnud oma praktiline põhjus. Igal kombel ja traditsioonil, mida me truult järgime, on oma asine algus. Kõik, mis on “alati nii olnud” ning milles ei tohi kahelda, on kord saanud alguse, ning enamasti väga selgelt praktilisest vajadusest. Missugune on meie minapilt, meie mõttemaailm, meie söögilaud ja siht, on ikka sõltunud väga asistest põhjustest ja praktilistest olukordadest. Me oleme alati olnud need, mida me sööme ja tahtnud saada millekski muuks, mida me veel söönud pole. See on kahevaatuseline muusikaline teraapia, praktiline ekskursioon eestlaseks söömisesse, eestlaseks rääkimisse ja eestlaseks laulmisesse – läbi kulinaaria, kaljujooniste ja Kukerpillide laulude.

Miks just Kukerpillid? Sest nende repertuaariks on rahvalaulud ja algupärandid, milles on sees kogu eestlasena elus ja maailmas püsimise teadus. See on suur tarkus, rüütatud arusaadavasse ja söödavasse vormi. Nende lauludes on sees “nagu asjad on”, praktiliselt, nagu räägiks seda viguriga vanaisa, kes teab kõike, aga ei hakka sellega viisakusest kelkima, sest see võiks varjutada tema õpetuse vastuvõtmist.

Lavastus on kahes vaatuses ning sisaldab väga palju muusikat, toidulõhnu, liikuvaid pilte ning ilmselt ka huumorit. Siiski publikut ümber ei paigutata, ei toideta ega kiusata. Kes tunneb end ette petetuna, sellele võib lohutuseks lisada, et vaheajal töötab puhvet ja saab ka jalutada.

Publikumärk: Ardo Ran Varrese lavastajadebüüt Tartu Uues Teatris

Kuku Raadio, Liis Laidmets, 29.04.2017

Aprilli viimases Publikumärgis tuleb juttu Ardo Ran Varrese lavastajadebüüdist Tartu Uues Teatris, lähiajaloo mänguasjade näitusest Tartu Mänguasjamuuseumis, festivalist Mailaul, Aleksander Suumanni 90. sünniaastapäeva tähistamisest ning väärtuslikest pillidest Eesti Pillifondis.

Lavastusest “Sümfoonia ühele” on juttu saateminutitel 11.20 – 19. 53.

(Saatejuht on Liis Laidmets.)

Kultuuriuudised: Ardo Ran Varres: Tartu Uues Teatris on võimalik ootamatutel ideedel sirguda

AK Kultuuriuudised, 21.04.2017

21. aprillil esietendub Tartu Uues Teatris Ardo Ran Varrese helidest ja heliloojatest kõnelev debüütlavastus “Sümfoonia ühele”, mis põhineb Eesti Rahvaluule arhiivi ja Eesti Rahvusrhinghäälingu arhiivi helisalvestistel.

Ardo Ran Varres selgitas “Aktuaalses kaameras”, et “Sümfoonia ühele” näol on tegemist monolavastusega, kus peategelase nimi on Johannes Krapp. “Kes tunneb teatriajalugu, see teab, et Beckettil on kuulus näidend “Krappi viimane lint”, kus härra Krapp kuulab lindilt iseennast noorena,” selgitas ta ja lisas, et Tartu Uue Teatri laval on härra Krapp ja raadio. “See on nagu parafraseering sellele näidendile.”

“Ma olen väga õnnelik ja rõõmus, et see lavastus sünnib Tartu Uues Teatris,” sõnas lavastaja ja kinnitas, et Uues Teatris on võimalus sellistel värsketel ja ootamatutel ideedel sirguda. “Samuti olen ma ääretult rõõmus, et Aleksander Eelmaa võttis selle väljakutse vastu.”

Lavastus “Sümfoonia ühele” esietendub Tartu Uues Teatris 21. aprillil.

Sass_sümfoonia

Tartu Postimees: Näitleja mängib helidega sümfooniat

Raimu Hanson, Tartu Postimees, 20.04.2017

Tartu Uus Teater on teatanud, et Ardo Ran Varrese debüütlavastus «Sümfoonia ühele. Allegro con moto» on üles ehitatud kui muusikateos. Teisipäeval läbimängu vaadates tekkis küsimusi, millele idee autor ja lavastuse muusikaline kujundaja enne järgmist läbimängu sama teatri kohvikus vastas.

Kumb oli selle lavastuse loomisel enne olemas, helid või sõnad?

Selles lavastuses on mulle hästi oluline vorm. Tükk on sündinud nii, et kõigepealt olid helid. Olen aastaid mõelnud, kuidas panna kokku sõnateater ja helid ehk muusika niimoodi, et need oleksid sümbioosis ja üks ei saaks ilma teiseta hakkama. See ongi selle eksperimendi mõte.

«Sümfooniat ühele» võib käsitleda kui heliteost, see on niimoodi komponeeritud. See kõik on vormikatsetus, mis aga ei tohi olla fookuses. See on vaid üks võimalus, kuidas jõuda lõpptulemuseni, mis oli just praegu läbimängus näha.

Vaatajate ees on ainult üks näitleja, Aleksander Eelmaa. Tema kehastatud Johannes Krapp kuulab ümbritsevaid helisid ja suhtleb vana raadio vahendusel oma minevikuga. Kuidas need helid kogunesid ja tervikuks kujunesid?

Kõik need raadiosaadete fragmendid ja signatuurid ning loodushääled, mida ma olen ise salvestanud, kuulasin läbi, valmistasin ette ja pöördusin alles siis dramaturgi poole, et lugu kirjutama hakata. Sedapidi see sündis.

«Sümfoonia ühele» koosneb viiest osast, millel on itaaliakeelsed tempomääratlused. Mõni osa on aeglasem ja kurvem, teine kiirem ja lõbusam – nagu sümfoonilises teoses ikka.

Olen kasutanud kollaažitehnikat. Tänapäevane muusikateos võib olla kirjutatud mis iganes instrumentidele, ka näiteks raadiole, näitlejale ja kollaažitehnikas helidele.

Nii et «Sümfooniat ühele» võib vaadelda kahtepidi: kui täitsa tavalist monolavastust või kui heliteost, mis koosneb väga paljudest osadest, kaasa arvatud näitleja tekst ja mäng.

Kuulsin läbimängus paljusid tuttavaid raadiohääli ja ammuste saadete katkeid. Kas need on pärit Eesti Raadio fonoteegist?

Jaa, see tükk sünnib koostöös rahvusringhäälinguga, mis sai eelmisel aastal 90-aastaseks. Sel puhul oli veebilehele välja pandud hästi palju vanu raadiosaateid. Ma kuulasin need peaaegu kõik läbi, valisin neist lõike ja kombineerisin neid koos dramaturgiga. Saime sealt lihtsalt hästi palju infot ja ka selliseid lõike, mida me kasutame lavastuses.

Kes on see nüüd juba teist korda selles intervjuus mainitud dramaturg?

Dramaturg on Donald Tomberg, kes on ka tuntud filmikriitik. Äsja tuli tal Rakvere teatris suure eduga välja «Gravitatsioon».

Ta on kirjutanud absurdihuumori raamatu «Kazimir, Vladimir ja teised». Sealt sain impulsi, et just tema võiks aidata mind dramaturgia loomisel. Sellele raamatule ilmus hiljuti ka järg. («Kazimir, Vladimir ja teised» tuli trükist 2010, «Veel kord Kazimirist, Vladimirist ja teistest» ilmus 2015 – RH.)

Ta on õppinud Eesti humanitaarinstituudis teatrit ja on olnud ka Aleksander Eelmaa õpilane. Nii et kui ta kirjutas näidendit, siis ta teadis, kellele ja kuidas kirjutada.

Seda oli läbimängu ajal tunda. Eelmaale väga suupärane ja olemuslikult tabatud tekst. Eks ju?

Jah.

Kas Johannes Krapp, kes on raadiost ja mujalt tulevate helidega vaatajate ees ühtejärge peaaegu poolteist tundi, on olnud oma elus lähedalt seotud muusikaga?

Oleme mõelnud nii, et ta on endine helirežissöör. Ta on väga palju salvestanud ja kuulanud muusikat ning on ka helitehniliselt väga pädev.

Sain läbimängust hea elamuse. Lisaks sellele sain rohkesti uusi teadmisi – kohati ka vanade teadmiste värskendust – eesti kultuuriloost ja eriti muusikaajaloost. Kas teadmiste jagamine oli üks lavastamise eesmärke?

Selles mõttes mitte, et see ei ole mingi loengupidamine. Aga kui olin lugenud tohutus koguses elulooraamatuid ja kuulanud vanu saateid, avastasin ühel hetkel, millises pimeduses ma olen olnud. Et ah soo, see oli nii! Ja vaata, sellest ei ole üldse räägitud! Ja kuidas see ja see ja see on omavahel seoses! Tundsin ajaloos kaevamisest suurt avastamisrõõmu ja tahtsin seda jagada.

Esietendus

  • Tartu Uue Teatri (Lai 37) teise korruse saalis esietendub 21. aprillil «Sümfoonia ühele. Allegro con moto».
  • Lavastaja ja muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres.
  • Dramaturg Donald Tomberg.
  • Vaatajate ees on Aleksander Eelmaa.
  • Hääled raadios Garmen Tabori jt esituses.
  • Kunstnik Henry Griin.