Kultuuriuudised: Ardo Ran Varres: Tartu Uues Teatris on võimalik ootamatutel ideedel sirguda

AK Kultuuriuudised, 21.04.2017

21. aprillil esietendub Tartu Uues Teatris Ardo Ran Varrese helidest ja heliloojatest kõnelev debüütlavastus “Sümfoonia ühele”, mis põhineb Eesti Rahvaluule arhiivi ja Eesti Rahvusrhinghäälingu arhiivi helisalvestistel.

Ardo Ran Varres selgitas “Aktuaalses kaameras”, et “Sümfoonia ühele” näol on tegemist monolavastusega, kus peategelase nimi on Johannes Krapp. “Kes tunneb teatriajalugu, see teab, et Beckettil on kuulus näidend “Krappi viimane lint”, kus härra Krapp kuulab lindilt iseennast noorena,” selgitas ta ja lisas, et Tartu Uue Teatri laval on härra Krapp ja raadio. “See on nagu parafraseering sellele näidendile.”

“Ma olen väga õnnelik ja rõõmus, et see lavastus sünnib Tartu Uues Teatris,” sõnas lavastaja ja kinnitas, et Uues Teatris on võimalus sellistel värsketel ja ootamatutel ideedel sirguda. “Samuti olen ma ääretult rõõmus, et Aleksander Eelmaa võttis selle väljakutse vastu.”

Lavastus “Sümfoonia ühele” esietendub Tartu Uues Teatris 21. aprillil.

Sass_sümfoonia

Tartu Postimees: Näitleja mängib helidega sümfooniat

Raimu Hanson, Tartu Postimees, 20.04.2017

Tartu Uus Teater on teatanud, et Ardo Ran Varrese debüütlavastus «Sümfoonia ühele. Allegro con moto» on üles ehitatud kui muusikateos. Teisipäeval läbimängu vaadates tekkis küsimusi, millele idee autor ja lavastuse muusikaline kujundaja enne järgmist läbimängu sama teatri kohvikus vastas.

Kumb oli selle lavastuse loomisel enne olemas, helid või sõnad?

Selles lavastuses on mulle hästi oluline vorm. Tükk on sündinud nii, et kõigepealt olid helid. Olen aastaid mõelnud, kuidas panna kokku sõnateater ja helid ehk muusika niimoodi, et need oleksid sümbioosis ja üks ei saaks ilma teiseta hakkama. See ongi selle eksperimendi mõte.

«Sümfooniat ühele» võib käsitleda kui heliteost, see on niimoodi komponeeritud. See kõik on vormikatsetus, mis aga ei tohi olla fookuses. See on vaid üks võimalus, kuidas jõuda lõpptulemuseni, mis oli just praegu läbimängus näha.

Vaatajate ees on ainult üks näitleja, Aleksander Eelmaa. Tema kehastatud Johannes Krapp kuulab ümbritsevaid helisid ja suhtleb vana raadio vahendusel oma minevikuga. Kuidas need helid kogunesid ja tervikuks kujunesid?

Kõik need raadiosaadete fragmendid ja signatuurid ning loodushääled, mida ma olen ise salvestanud, kuulasin läbi, valmistasin ette ja pöördusin alles siis dramaturgi poole, et lugu kirjutama hakata. Sedapidi see sündis.

«Sümfoonia ühele» koosneb viiest osast, millel on itaaliakeelsed tempomääratlused. Mõni osa on aeglasem ja kurvem, teine kiirem ja lõbusam – nagu sümfoonilises teoses ikka.

Olen kasutanud kollaažitehnikat. Tänapäevane muusikateos võib olla kirjutatud mis iganes instrumentidele, ka näiteks raadiole, näitlejale ja kollaažitehnikas helidele.

Nii et «Sümfooniat ühele» võib vaadelda kahtepidi: kui täitsa tavalist monolavastust või kui heliteost, mis koosneb väga paljudest osadest, kaasa arvatud näitleja tekst ja mäng.

Kuulsin läbimängus paljusid tuttavaid raadiohääli ja ammuste saadete katkeid. Kas need on pärit Eesti Raadio fonoteegist?

Jaa, see tükk sünnib koostöös rahvusringhäälinguga, mis sai eelmisel aastal 90-aastaseks. Sel puhul oli veebilehele välja pandud hästi palju vanu raadiosaateid. Ma kuulasin need peaaegu kõik läbi, valisin neist lõike ja kombineerisin neid koos dramaturgiga. Saime sealt lihtsalt hästi palju infot ja ka selliseid lõike, mida me kasutame lavastuses.

Kes on see nüüd juba teist korda selles intervjuus mainitud dramaturg?

Dramaturg on Donald Tomberg, kes on ka tuntud filmikriitik. Äsja tuli tal Rakvere teatris suure eduga välja «Gravitatsioon».

Ta on kirjutanud absurdihuumori raamatu «Kazimir, Vladimir ja teised». Sealt sain impulsi, et just tema võiks aidata mind dramaturgia loomisel. Sellele raamatule ilmus hiljuti ka järg. («Kazimir, Vladimir ja teised» tuli trükist 2010, «Veel kord Kazimirist, Vladimirist ja teistest» ilmus 2015 – RH.)

Ta on õppinud Eesti humanitaarinstituudis teatrit ja on olnud ka Aleksander Eelmaa õpilane. Nii et kui ta kirjutas näidendit, siis ta teadis, kellele ja kuidas kirjutada.

Seda oli läbimängu ajal tunda. Eelmaale väga suupärane ja olemuslikult tabatud tekst. Eks ju?

Jah.

Kas Johannes Krapp, kes on raadiost ja mujalt tulevate helidega vaatajate ees ühtejärge peaaegu poolteist tundi, on olnud oma elus lähedalt seotud muusikaga?

Oleme mõelnud nii, et ta on endine helirežissöör. Ta on väga palju salvestanud ja kuulanud muusikat ning on ka helitehniliselt väga pädev.

Sain läbimängust hea elamuse. Lisaks sellele sain rohkesti uusi teadmisi – kohati ka vanade teadmiste värskendust – eesti kultuuriloost ja eriti muusikaajaloost. Kas teadmiste jagamine oli üks lavastamise eesmärke?

Selles mõttes mitte, et see ei ole mingi loengupidamine. Aga kui olin lugenud tohutus koguses elulooraamatuid ja kuulanud vanu saateid, avastasin ühel hetkel, millises pimeduses ma olen olnud. Et ah soo, see oli nii! Ja vaata, sellest ei ole üldse räägitud! Ja kuidas see ja see ja see on omavahel seoses! Tundsin ajaloos kaevamisest suurt avastamisrõõmu ja tahtsin seda jagada.

Esietendus

  • Tartu Uue Teatri (Lai 37) teise korruse saalis esietendub 21. aprillil «Sümfoonia ühele. Allegro con moto».
  • Lavastaja ja muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres.
  • Dramaturg Donald Tomberg.
  • Vaatajate ees on Aleksander Eelmaa.
  • Hääled raadios Garmen Tabori jt esituses.
  • Kunstnik Henry Griin.
DSC00888

Ott Karulin: Suured munejad ja Lembitu pea

Ott Karulin, Sirp, 7.04.2017

Kui žanriks on valitud lustimäng Kukerpillide lauludega, on nii kerged kalambuurid kui ka satiir näitlejate mängus ootuspärane.

Tartu Uue teatri „Praktiline Eesti ajalugu“, autor ja lavastaja Ivar Põllu, kostüümikunstnik Kristiina Põllu, toidukunstnik Ann Ideon, valguskunstnik Rene Liivamägi, muusikajuhid Rando Kruus ja Oliver Vare. Mängivad Maarja Mitt, Maarja Jakobson, Robert Annus, Tambet Seling, Rando Kruus, Oliver Vare ja Ann Ideon. Esietendus 23. II Tartu Uues teatris.

Kuidas see nüüd siis ikkagi läks niimoodi? Alguses ju täitsa oli: veest sai õige pea välja tuldud kuivale maale, kus küll, jah, oli alguses raske, „viljatu kudemine“, aga innovatsioon ei lasknud end kaua oodata ja „varsti munes iga teine“. Oh, kus siis alles tehti piu ja tehti pau (ja kui veel turule tuli inimene – ja tuli!), aga praeguseks on järel ainult piu-piu ja „tahan lennata – aga mitte eriti kõrgelt“.

Ivar Põllu kirjutatud ja lavastatud „Praktiline Eesti ajalugu“ alustab sisus bravuurikalt, kuigi väljenduses tagasihoidlikult imestades: „Kuidas on see juhtunud / Et mina / Olen jõudnud siia / Nii kaugele / Nii kõrgele / Mina / Inimene / Kuidas ma olen end üles töötanud / Tippu / Toitumisahela kõrgeimale pulgale,“ mõtiskleb kokk (Ann Ideon) avamonoloogis ja lubab: „Kohe jutustan teile …“ Edasi tõepoolest ka jutustatakse, vähemalt Lembitu lavaletuleku ja ristisõdadeni. Seejärel unustab dramaturg valitud võtte justkui ära ja pöördub ettenäitamise poole. Peaaegu alati toimuvad need stseenid söögilaua ümber, aga kui juba kokk ja pliit on laval, siis polegi põhjust tegevuspaiga otsinguil köögist liiga kaugele ukerdada. Jutustavad peamiselt naised (lisaks Ideonile Maarja Mitt ja Maarja Jakobson) – ja mitte sugugi seetõttu, et naise koht on köögis („Kui naine armastab meest …,“ eks ole). Otse vastupidi, mehed ise on need, kes peavad loomisest olulisemaks teha teel koerustükke („Hoian kõik endale!“) ja saavad selle eest ka tublisti emmelt kiita („Sa oled ilusasti kõik oma pudru ära söönud“). Või siis ägisevad („Olen vana ja väsinud mees“) ja süüdistavad niisama („Sigaretid ja viinad ja kirglised naised / Mu elu kõik tuksi on keeranud nad“) ning luuletavad läbi öö.

Minajutustusest loobumisel on ilmselt praktiline põhjus, soov varieerida lavastuse rütmi. Selle kaasnähe on seegi, et alguses kehtestatud kollektiivne identiteet (mina, inimene, võimaldab samastuda igal vaatajal) lahustub tegelaste vahel ning tegijast saab tehtav, eestvedajast solgutatu. Iseenesest ei erinegi see palju meie põlistunud ajalookäsitlusest, mille kohaselt on eestlased küll tublid võõrvõimu ärakannatajad (700 aastat orjapõlve), aga oma loo seadjatena paratamatult kammitsais. Seega on lavastaja valik ajalooliselt korrektne, kui ka dramaturgiliselt kaheldav ja ajalootõlgendusena pretensioonita. Viimasest on eriti kahju, sest pealkirjaski kasutatud praktilise ajaloo mõiste annab justkui lootust, et jutustatakse kuidagi teisiti, tegelikult – ja et see tegelikkus on pigem liialdatud kunstitõde, kui see lugu juba ajalooraamatust lavale on toodud.

See ei tähenda siiski, et Põllu tekst poleks nauditav, sest üksjagu kalambuure leiab sellest küll, peamiselt siiski avastseenide minajutustusest. Sest tõesti: mis saaks olla loomulikum ja loogilisem kui käsitleda maailma loomist inimese, just eestlase ajaloo esimese start-up’ina (on meil neid ju tänapäeval ühe elaniku kohta kõige rohkem maailmas): „Me ei alustanud suurelt / Pigem oli see selline underground / Omaette nokitsemine / Turg oli suurte munejate poolt ära jaotatud,“ nenditakse ja lisatakse: „Just praegugi on käimas suurem kampaania / Kus vanemad mudelid / Mis uue tarkvaraga ei jookse / Ei kohane uue kiirema eluga / Jäävad mängust välja / Tiksuvad vaikselt oma versiooniga lõpuni / Uuendusi enam neile ei tule“. IT-rahvas, nagu me oleme.

Tekstile lisavad vurtsu ka ohtrad viited tüvitekstidele, nagu „Hamlet“ („Muidu passiksime kõik siin pimeduses ja mõtleksime, kas olla või mitte olla“), „Tõde ja õigus“ („Alguses tuleb teha palju tööd / Ja näha vaeva / Armastusest ära mõtlegi“), „Viimne reliikvia“ („Eks iga mees / On ise oma saatuse sepp / Ja oma õnne valaja“) või ka nõukaaja kultuslik kokasaade „Vaata kööki“. Viited tunneb vastuvõtja raskusteta ära ja eelkõige teenivad need eesmärki laiendada lavastuse emotsionaalset välja, viia publik kiirelt varasema vaatajakogemuse pealt stseeni ajaloolisse konteksti ja meeleolusse sisse. Ehk liigagi kergesti?

Mitmed viited mõjuvad asjana iseeneses, tõlgenduseta naerukiskujatena, kuigi on ka erandeid. Nii on vägagi kurbnaljakas kuulda „Mässajate laulu“ väega sõnu Lembitu (Tambet Seling) suust, kellest järel vaid pea rüütlipere toidulaual. Veelgi hinnangulisemad on tekstis kasutatud kuulsate presidentide Donald Trumpi ja Toomas Hendrik Ilvese loosungite parafraasid, nagu „Teeme Eesti jälle suureks!“ ja „Me elagu!“. Neist esimest hõiskab uhkelt seesama Lembitu pea ning teist lausutakse päris lavastuse lõpuosas, kus on jõutud tänapäeva, toosti lõpetuseks grillipeol, kus muu hulgas teeseldud, üleolekuga palistatud murega meenutatakse neid, kel vähem õnne olnud: „Kuid on inimesi / … / Kes ei saa endale lubada isegi tavatoitu / Mahetoidust rääkimata / Kes on sunnitud tarbima / Rafineerimata suhkrut / Ning suurtes lihavabrikutes kasvanud loomade / Stressist läbiimbunud liha / Mistõttu ei saa pahaks panna / Et nad ka mõtlevad teisiti kui meie“. Kui need parafraasid pole hinnang Eesti viimaste kümnendite ühiskonna lõhestumist toitnud poliitikale ja viide pead tõstvale paremäärmuslusele, siis …

Riie ei tohiks siiski meest rikkuda ja kui juba on žanriks valitud lustimäng Kukerpillide lauludega, on nii kerged kalambuurid kui ka satiir näitlejate mängus ootuspärane (eriti hoos on Robert Annus, kelle huulilt pääseb valla mitu mahlakat aktsenti ning kehakoomikaga värvitud laulukest). Mingil põhjusel jääb aga üks vint lõpetuseks puudu. Teine vaatus algab talurahva äpardunud kohvikeetmise looga (rumalukesed püüavad sellest kallist kraamist putru teha, aga ei tee seda söödavaks ohtralt lisatud sool, suhkur ega piimgi), mis järgmises stseenis, kui lavale astuvad Estonia teatri rajajad Theodor Altermann ja Paul Pinna (esitatuna muidugi kenitleva aktsendi ja rõhutatud maneeridega), mängitakse sakste moodi spektaaklit teha tahtvate eestlaste näidendiks. Selle kohta arvab Theodor muu hulgas: „Mulle ei meeldi need karikatuursed naljamängud, kus eestlasi kujutatakse kummaliste rumalate olevustena. Minu meelest on see selgelt maitsetu.“ Eesti kutselise teatri esimese Hamleti hinnang võiks Põllu lavastuses mõjuda eestlaste suhtes valusalt enesekriitilisena, kui sel oleks jõudu tühistada sinnani kasutusel olnud „Praktilise Eesti ajaloo“ karikeeritud jutustamis- ja mänguviis, aga ei ole seda, sest stseenile järgneb veel kogu alkoholilembene nõukogude aeg ja iseseisvuse taastamisega turumajanduse petlikesse laintesse sukeldumine, mis lahendatud lavastuslikult (ja kahjuks ka tõlgendatud) vanal viisil. Kuidagi ei hakka toimima ka lavastust lõpetama planeeritud kõverpeegel: laul „Ma tahan lennata – aga mitte eriti kõrgelt“ mõjub saalist vaadates pigem jaatava järelduse kui tekstiraamatus kirjas oleva hinnanguna „vähenõudlikule seikluslikkusele ja tasapasasele alalhoidlikkusele“. Jääb muidugi võimalus, et lavastaja on iroonia nii osavalt ära peitnud, et pealiskaudsemal vaatajal jääbki see leidmata, aga publikuvaatlus seda ei toeta.

 

 

sümfoonia_tut

Pressiteade: Tartus Uues Teatris esietendub Ardo Ran Varrese debüütlavastus “Sümfoonia ühele. Allegro con moto”

Pressiteade, 5.04.2017

21. aprillil esietendub Tartu Uues Teatris helilooja ja näitleja Ardo Ran Varrese debüütlavastus “Sümfoonia ühele. Allegro con moto”.

Lavale astub Aleksander Eelmaa (Eesti Draamateater). Lavastuse dramaturg on Donald Tomberg ja kunstnik Henry Griin.Näitleja Aleksander Eelmaa rõhutab, et: “Tegu pole puhtakujulise monolavastusega, sest kuigi olen laval üksi, siis tegelikult on lavastuses just palju dialoogi, ümbritsevaid hääli ja helisid”.

On vana mees ja on tema esimene raadio täis helisid, hääli ja mälestusi. Ta mäletab koos oma raadioga kõike. Ta teab, mis juhtuma hakkab. Kui saaks vaid sekkuda ja ajalugu muuta…Lavastus “Sümfoonia ühele. Allegro con moto” on üles ehitatud muusikateose põhimõtetel. Sõnad, mõtted, liikumine, rütmid ja helid on reastatud ja komponeeritud pigem klassikalise muusika kui harjumuspärase dramaturgia reeglite kohaselt. See ei takista aga lavaltoimuvat teatrietendusena vaatamast ja nägemast.

Etendused toimuvad 21. aprillil, 3+4 mail Tartus ja 25+26 aprillil Tallinnas Kanuti Gildi SAALis. Augustis saab lavastust näha Saueaugu Teatritalus.

Lisainfo: uusteater.ee

DSC00776

Keiu Virro: Küll rõõmuga me kannataks, kui ilm me piinu tunnustaks

Keiu Virro, EPL, 10.03.2017

Ühel ajal tuli välja kaks Eesti-teemalist lavastust: „Peks mõisatallis” ja „Praktiline Eesti ajalugu”. Mõlemad võtavad luubi all eestluse ja eestlaseks olemise, aga täiesti erineval moel.

24. veebruaril oli Estonia teatris iseseisvuspäeva kontsertetendus. Laval võis näha peamiselt halli riietunud esinejaid, konstrueeriti üht võimalikku pilti Eestist. Umbes samal ajal astusid Genialistide klubis lavale samuti halli riietunud näitlejad teatrist Must Kast ning hakkasid lavastuses „Peks mõisatallis” tükkideks lammutama stereotüüpset eestlast ja tema kannatusi. Päev varem esitati Tartu Uues Teatris esimest korda „Praktilist Eesti ajalugu” ehk kujutlust Eestist toidu ja Kukerpillide muusika kaudu.

Iseenese mõtestamine on eestlaste ja küllap iga rahvuse jaoks igihaljas teema. Omamütoloogia on muidugi tore ja tuntav tugi, millele oma kultuurilist identiteeti rajada. Pealegi on kirjanik ja semiootik Valdur Mikita meile viimastel aastatel selgeks teinud, et isegi seks on Eestist pärit. Mis nii viga elada.

Lavastused „Peks mõisatallis” ja „Praktiline Eesti ajalugu” vaatavad värske pilguga eestlaseks olemisele. Esimene läheneb mõnusalt kõveraks timmitud peegliga meile nii armsatele teemadele orja-aastatest, ängist, viletsusest ja sellest, kuidas kogu aeg on palju tööd ja kiire. Teine võtab eestluse teema ette otseses mõttes praktiliselt ja optimistlikult. Toidu kaudu Eestist rääkimise juurde käib siiski ka viide eestlase lemmiktoidule. Kõige mahlasema lihatüki lõikab kokk Ann Ideon ikka kaaseestlase turjast. Ent üldiselt näitab praktiline ajalugu, et kui oleme praegu siin, siis ju on midagi õigesti tehtud.

Kannatusekriipsud ja kaljujoonistused

Mõlema lavastuse vaatenurka iseloomustab ka lavakujundus. „Peks mõisatallis”, mis käib ükshaaval läbi eestlusega seotud enesekohased stereotüübid ja näitab, et uhkuseasjaks on kujunenud äng, rist ja viletsus, võimaldab seda kõike vaadelda mitmest küljest. Otseses mõttes. Lava on neljast küljest publikule avatud, põranda moodustab muld, mille lõhna tunneb ka publik ja mis loob nii mõnegi vaataja peas küllap ka viiteid teistele lavastustele. („Kuiv kõnts,” kuulsin kedagi teatrist lahkudes ütlemas.) Seinu katavad kriipsud, mis loendavad seitsetsadat orja-aastat. „Praktiline Eesti ajalugu” venitab aga lavaruumi pikuti välja. Kannatusekriipsukesed selle kontseptsiooni juurde ei klapiks, siin tekivad näitlejate käte all etenduse vältel seinale hoopis kaljujoonistused. (Jälle sobib mõelda Mikitale ja tema raamatukujundustele?)

Aga kannatuse teema kannab. Lauset „Kes kannatab, see kaua elab” on tüdimuseni ajukurdude vahele kulutatud. Sellele seltsiks võiks sobitada ka versioone teemal „Kes kurdab, sellele antakse” ja „Tujurikkujast” tuttavaid laulusõnu „Küll rõõmuga me kannataks, kui ilm me piinu tunnustaks”. „Peks mõisatallis” näitab, kui mõnus on üksteist tümitada. Ikka nii, et kui üks peksja väsib maaslamajat tagumast ja ise kukub, siis saab hakata omakorda teda materdama, nii et higipull otsaees. On pealegi veidi nagu trenni eest.

Kannatamisnarratiivi juurde kuulub ka naisepeksu teema. Lavastuses kurdab tütar telefonis emale, et mees peksab. Ema ei tee kuulmagi: „Sa ise norid ju ka, nüüd kannatad ära! [- – -] Ja mõtle positiivselt – praegu sa kannatad veel üksi, aga kümne aasta pärast kannatate mõlemad.”

Nali, mis ei naeruväärista

Kuna teema on tundlik, siis tehkem lavastuste juurest lühiekskurss paralleeluniversumisse, mille asukate hulka kuulub näiteks suhtekorraldaja ja luuletaja Janek Mäggi. Meenutuseks: Mäggi heitis pärast presidendi aastapäevakõnet nalja „Kelle naist me siis täna koos peksma hakkame?” ja arvas sinna juurde, et probleem pole ju sugugi nii suur, et president peaks seda pidupäeval käsitlema. (On küll nii suur.) Kui tema seisukoht sai üsna valulise reaktsiooni osaliseks, püüdis ta hiljem irooniaga Eesti Laulu vaheklippe arvustades edastada midagi, mille peamine sõnum näis olevat umbes: miks Sepp ja Avandi võivad naiste peksmise üle nalja visata, aga tema ei või? Vastata on üsna lihtne, kui võtta näiteks nii Sepa ja Avandi kui ka Musta Kasti samateemalised naljad. Nalja saab teha ja tehaksegi peaaegu igal teemal. Ainult et vastupidi Mäggile ei pisenda teised mainitud probleemi ennast ega anna seeläbi mõista, justkui poleks teema oluline. Millegi üle naljaheitmine on üks asi, sama teema naeruvääristamine teine asi.

Olen kindel, et näiteks lavastuse „Peks mõisatallis” meeskond ei püüa väita, nagu poleks meil ajaloos olnud raskeid aegu ega kannatusi. Küll aga tõstatab lavastus küsimuse, kas eelmiste põlvkondade ängi peab tingimata takerduma. Kas inimesed, kes ise ei ole seda kõike läbi teinud, peaksid rahvusliku uhkuse mõttes ikka edasi kannatama? Julgen kahelda. Ajaloo meeles pidamine kasvõi õuduste kordumise vältimiseks ja alateadlik kohustus tunda varasemate põlvkondade pärast või nimel süüd ja kannatada on kaks eri asja.

Rühmatööna valminud lavastusse on pikitud tubli annus elutervet eneseirooniat. Näitlejad ei varjagi, et stereotüüpidesse, mille nad on lavastuses käsile võtnud, langevad ühel või teisel hetkel ka nad ise. Kasvõi lavastust tehes. Ilgutakse: lavastaja pole tasemel, kolleegid ei oska näidelda ja mille eest dramaturg üldse palka saab, kui enamiku stseene on kirjutanud näitlejad ise?

Laulupidudest „Viimse reliikviani”

Selget äratundmist pakub ka tempokas stseen sellest, kuidas eestlased kipuvad kõike enda omaks kaaperdama. Laulupidudest (saksa traditsioon) „Viimse reliikviani” (režissöör venelane, Gabriel ukrainlane, Agnes lätlane). Umbes nii: „Mandariinid” – „Gruusia režissöör!”–„Skype!”–„Eestlased tegid rootslaste ja taanlaste musta töö ära!” – „Estcube!” – „Ise läks sinna? Kanderakett oli ju teiste oma” jne. Kui paljud meist on õndsalt õhanud, et USA filminäitleja Mena Suvari on ikkagi osalt eestlane? Muidugi pole soov kõike kaaperdada omane ainult eestlastele.

Muu hulgas esitatakse muusikaline galerii, kuhu mahuvad nii isamaalised laulud, räppimine kui ka kiire ülevaade viimase paarikümne aasta hittlugudest, mis on nii halvad, et on juba head.

DSC00932

„Praktiline Eesti ajalugu” läheneb Eesti teemadele teise nurga alt ja teises vormis, ehkki Balti keti ja laulmiseta ei saa nemadki. Peamiselt on ette võetud Kukerpillide muusika, mille saatel näidatakse, kuidas end eestlaseks süüa. Tegemist on kulinaarse kontserdiga, kus publik paraku küll nälga jääb. Ent korralikku kannatamise narratiivi ei õnnestu siitki välja võluda, sest teatril on ju ometi kohvik.

Muusikalise kujunduse jaoks on lavastaja Ivar Põllul suurepärane, isegi vindiga taju: teha muusikast, mida me kõik oleme tüdimuseni kuulnud, midagi uut ja värsket. Kogu seltskond eesotsas Odd Hugo poiste Oliver Vare ja Rando Kruusiga on väga musikaalne. Varju see ei jää, sest lugude esitamine on sisuliselt kogu teatrimeeskonna õlul.

Tartu Uue Teatri musikaalne meeskond

Näitlejad Maarja Mitt, Maarja Jakobson ja Robert Annus on Tartu teatrikülastajale tuttavad olenemata sellest, kus linnas nad parajasti peamiselt tegutsevad, ja teevad lavastuses suurepärast tööd. Nende kõrval sobivad ansamblisse hästi Põllu lavastuses „Pao-Pao. Kuldse Trio lood” mänginud Endla teatri näitleja Tambet Seling ning Tartu ülikooli geograafia erialalt tulnud ja aastaid kokana tegutsenud (suurepärase lauluhäälega) Ann Ideon. Ukuleleansamblis võib aga näha vist peaaegu tervet teatrimeeskonda eesotsas Raul Oreškiniga – ka muidu pigem lavataguseid jõude.

Uues seades avanevad Kukerpillide lauludes publiku jaoks tähendused, mida varem pole neis ehk nähagi osatud. Lood on humoorikad, ent seejuures ei tehta nalja Kukerpillide ega nende muusika üle. Muusikast saab Eestiga seotud teemade mõtestamise vahend. Suurtesse sügavikesse ega enesedefineerimise ängi laskumise ohtu pole, ehkki läbi võetakse kogu ajalugu alates dinosaurustest.

„Peks mõisatallis” ja „Praktiline Eesti ajalugu” ühes intelligentse huumori ja teemadega, mis puudutavad küllap kõiki meist, on väärt kaht õhtut Tartus. Üht Tartu Uues Teatris ja teist umbes paarkümmend meetrit üle hoovi Genialistide klubis. Eks see subjektiivne värk ole, aga ma pole vist tükk aega teatrist nii hea tujuga tulnud kui neil kahel õhtul. Kui aga kellegi ettekujutus ja maitse on sootuks teistsugune, siis ei ole hullu. Selleks puhuks on teatri Must Kast kodulehel soovitus: „Kui etendus on halb – kannatad ära.”

 

Autor-lavastaja: Ivar Põllu
Laval: Ann Ideon, Maarja Mitt, Maarja Jakobson, Robert Annus, Tambet Seling, Rando Kruus, Oliver Vare
Muusikajuhid: Rando Kruus ja Oliver Vare (Odd Hugo)
Kostüümikunstnik: Kristiina Põllu, valguskunstnik Rene Liivamägi
Esietendus 23. veebruaril Tartu Uues Teatris

Laval: Jaanika Tammaru, Kaarel Targo, Kristjan Lüüs, dramaturg Paul Piik, kunstnik Illimar Vihmar
Valguskunstnik: Emil Kallas
Esietendus 24. veebruaril Genialistide klubis

DSC00932

Margus Mikomägi: Eesti esimene folkooper Tartu Uues Teatris

Autor ja lavastaja Ivar Põllu.
Laval: Ann Ideon, Maarja Mitt, Maarja Jakobson, Robert Annus, Tambet Seling, Rando Kruus, Oliver Vare.
Muusikajuhid Rando Kruus ja Oliver Vare.
Kostüümikunstnik Kristiina Põllu.
Valguskunstnik Rene Liivamägi.

Tartu Uues Teatris etenduv “Praktiline Eesti ajalugu” (“PEa”) on teatraalne, muusikaline ja gastronoomiline elurõõmusõõm.

Lavastus algab laulva koka Ann Ideoni imestamisega, kuidas tema, “vaene pärdik”, on jõudnud nii kõrgele, arenenud eestlaseks, looduse krooniks – toiduahela tippu!? Uue Teatri trupp alustabki maailma loomisega ning jõuab meie aja veidrusteni välja, rääkides ja lauldes: me oleme see, mida sööme.

Kukerpillidest söönuks

45 aastat on Eesti rahvas “söönud” ansambli Kukerpillid pihust. Nende esitatud lood on saanud hittideks, mida kogu Eesti rahvas laulab. Usun küll, et ei möödu ühtegi suurt pidu, kus teatud staadiumis keegi mõnd Kukerpillide laulu üles ei võtaks. Ja kõik laulavad või vähemasti tuiguvad kaasa.

Ivar Põllu oma meeskonnaga on võtnud need rahvalikuks – et mitte öelda süldiks – lauldud laulud, teinud neile uued seaded, nii et need kõlavad kui eestlaseks olemise alusmüür taas. Võib mõelda küll, et no mis on regilaulurahval pistmist kantriga! Nimelt veab lavastuse hooga käima hitt, kus refrään: “Veab vanker mööda ilma laule. / Veab neid, mis veidi läinud moest. / Siiski täna ja ka homme / jääb kantri paljudele toeks.” Aga on pistmist, see ongi toeks eestlaseks olemisel, vähemasti kunagisel Kukerpillide originaalil ja nüüdses Uue Teatri versioonis. On kui soovite “Mere pidu”.

Üsna raske on mul öelda, et kumb võis inspireerida “PEa” autorit Põllut enne – kas Kukerpillide laulutekstidest kasvas välja näidend või olid enne mõtted meie kujunemisest läbi miljonite aastate ja siis alles tuli mõte need Kukerpillide hittidega siduda. See ei olekski tähtis, kui kõik poleks nii üks tervik ja lugu seekord. Eestlane ütleb: “Nagu rusikas silmaauku.”

Kukerpillide laulud on folklooriks saanud ja ajalugugi ei ole aja kuludes muud kui folkloor. Ma nimetan nähtu ja kuuldu folkooperiks tipp-rokkooperite eeskujul. Uue Teatri viimatine lavastus on ses mõttes võrreldav samuti Tartus mängitud rokkooperiga “Ruja”.

Eesti asi

Kihvt on, et eestlaseks olemisest kõneldes ja lauldes ei kasutata kandleid ja torupille, hoopis ukulele on põhipill. Muidugi on viiulid ja kontrabass ja klaver, on suur trummgi rütmiga vahel väge andmas. On terve ukuleleorkester. Eestlus ei kao sellega kuhugi. Ja see kõik kõlab, kõlab kokku ja jõuab kuulajateni korrapealt. On äratundmine ja kodus olemine koos, olgugi et ollakse teatris.

Laval ei kasutata mikrofone ega pillide võimendust. Kõik on ehe ja pettuseta. Hämmastav on, et seekordse lava laius ei aja helisid ja rütmistatust segi, hoopis hoiab nii kuulajate kui esitajate tähelepanu. Mind võlus see, kuidas pillimehed ja kokk elukutseliste näitlejatega kokku kõlasid ‒ või oli see vastupidi. Proovides oli saavutatud selline ühine alus- energia, mis teebki teatri väga heaks. See on haruldane. See ka jääb kõlama, et meie elame ikka, jääme püsima – väsiks see maailm vaid vihkamast.

Robert Annus Eesti Draamateatrist ja Tambet Seling Pärnu Endlast saavad Uues Teatris kokku, on suurepärased lavapartnerid, ja üsna kindlalt võiksid nad ka muusikutena töötades endale elatist teenida. Mõlemat iseloomustab lisaks näitlejasarmile ka hiilgav musikaalsus ja pillimänguoskus. Sama saab öelda ansambli Odd Hugo kahe pillimehe, Rando Kruusi ja Oliver Vare kohta – nad tabavad oma olemisega lavastuse tooni ja saavad suurepäraselt hakkama ka siis, kui ei laula ega mängi.

Kaks Maarjat – Mitt ja Jakobson. Neist tuleks Ivar Põllu lavastuste põhjal kirjutada pikemalt, nad on naised, kes veavad ja teavad, on head muundujad. Üks märk veel: kogu trupil ses loos on kõigele heale lisaks ülihea huumorimeel. Usun, et just Maarjad kannavad seda Ivari lavastusest lavastusse. Ning lavastaja Ivar Põllu on meie lavade parim meeleolu ja atmosfääri loomise kunstnik.

Omaette ooper on lavakujunduse põhielement, kummaline uks tagaseinas ja sellele seinale tekkivad kaljujoonistusi meenutavad sigrimigrid, mida laval olijad kriidiga aeg-ajalt üle joonistavad… Miks, ei oskagi seletada, kui välja mõtleks ja ütleks, läheks käest ära.

Mõte, et “Praktiline Eesti ajalugu” peaks olema Viljandi pärimusmuusika festivali peaesineja, tuli ka pähe. Korraldajad, minge lavastust aprillis vaatama ja tehke see ära! See on Eesti teater ja Eesti muusika, mida maailm peaks märkma. Sellist mujal kusagil ei saagi teha. Ja üks mõte kinnistus veel: Tartu Uus Teater ja Ivar Põllu oma lavastustes on sõna otseses mõttes “uus”.

Harvad erandid

Üsna tihti küsitakse, mida võiks teatris vaadata. Siis olen enamasti raskustes. Mõtlen sellele heale, mis just küsijale sobiks. See omakorda sõltub vanusest, maitsest, tihti meeleolust, hingeseisundist ja kultuurikihtidest.

Olen vastamistega hakkama saanud, sest ikka mängitakse meie teatripaljususes midagi, mis võiks korda minna ja puudutada. Seda üht ja ainukest, mis läheks korda east ja soost ja elukutsest hoolimata, on teatris harva.

Üht mäletan, seitsmekümnendate algupoolel Vanemuises mängitut, Jaan Toominga lavastust “Põrgupõhja uus Vanapagan”. Olin ise siis noor, vastuvõtlik, tundlik, aga meeles on ka selle lavastuse publik. Maainimesed ja linna omad, noored ja vanad – kedagi ei jätnud see, mida nad nägid, tundsid ja kuulsid, ükskõikseks. Mõtlen nüüd, et see lavastus oli rahvast ja põlvkondi ühendav. Eestlaseks olemise uhkust andev ja kandev.

Nüüd saan taas, olenemata küsijast, soovitada, et kes saab, mingu ja vaadaku Tartu Uues Teatris lavastaja Ivar Põllu lavastust “Praktiline Eesti ajalugu”. See on nüüd lavastus, mida julgen nimetada Eesti asjaks. On päris Eesti teater, on folkooper ja räägib evolutsioonist.

Mulle pööraselt imponeerib, kuidas aastate jooksul pidudel labaseks räusatud lood nüüdsete tegijate suus äkki uueks ja tähenduslikuks saavad. “Meri on, meri jääb… / … mudamere ääres, pori… / tahan lennata, aga mitte eriti…” jne. Kõige vägevam on selle loo ja lavastuse juures veel, et etenduse lõppedes pole saalis ainsatki inimest, kes ei oleks rõõmus. Küllap on mõni ükskõikne ikkagi, sest nii kehv lavastaja Ivar Põllu ka ei ole, et kõigile meeldiks, aga see, mis ses loos laval sünnib, on helge. On irooniline ja eneseirooniline, aga on vaimukas.

Ma tavaliselt ei taha lavastusi võrrelda, aga seekordne “PEa” mõju on sarnane lavaka legendaarse 7. lennu diplomietendusega “Kosjasõit”, mida korduvalt vaatasin. Seal hiilgasid noored Urmas Kibuspuu, Jüri Krjukov, Sulev Luik, Peeter Volkonski… Ja miskitpidi on Tartu Uue Teatri lavastus sarnane ka Elmo Nüganeni lavastusega “Armastus kolme apelsini vastu”.

Sõõm elurõõmu, mis ei ole labane ja loll klišeedest kubisev meelelahutus, kulub praegu eriti ära igaühele meist.

Ivar Põllu soovitab

Lugeda: Yuval Noah Harari, “Sapiens. Inimkonna lühiajalugu”. Eesti keeles 2016. Vaese pärdiku suur seiklus. Sama seikluslik on ka teine raamat: Adam Rogers, “Kärakas”. Eesti keeles 2016. Inimese ja pärmseene armastuslugu läbi aastatuhandete.

Vaadata võiks Paul Verhoeveni filmi “Elle”. Tõeliselt täpse dialoogiga ning ühtaegu jahe ja kuum film. Väga hea on ka Paolo Sorrentino kümneosaline seriaal “Noor paavst”, üldse Sorrentino filmide tekst ja pildikeel on nii täpne ja vaimukas, et isegi kadedaks ei tee.

Kuulata võiks värskeid linnulaulude kontserte. Alates tänasest iga päev uus viis.

 

7I3A4935

Raimu Hanson: Toidukunstnik jättis Köögi, et ruumi planeerida

Raimu Hanson, Tartu Postimees, 8.03.2017

Kaks nädalat tagasi Tartu Uues Teatris esietendunud «Praktiline Eesti ajalugu» tõi Kukerpillide laulude saatel vaatajate ette eestlaste kujunemise loo, mille keskmes on toit ja söömine ning ühtlasi Ann Ideon. Paljud teavad teda kui kokka ja toitlustustegelast, kuid etenduses ilmneb ka tema laulu- ja näiteandekus.

Selge see, et elukutselised näitlejad Maarja Mitt, Maarja Jakobson, Robert Annus ja Tambet Seling laulavad ja mängivad pilli, nagu ka lavastusse kaasatud ansambli Odd Hugo kaks muusikut. Suur üllatus on nende kõrval Ann Ideoni kõlav, ilus ja justkui koolitatud lauluhääl. Ta on küll muusikakoolis õppinud, kuid mitte laulmist. «Lauluhäält olen treinud erinevates kollektiivides kogu elu,» ütles ta.

14 aastat bändis

14 aastat on ta olnud bändis Jaan Pärn ja Pahad Seemned. Pole ime, et see eklektilisevõitu repertuaariga rokkansambel ei ole paljudele lehelugejatele tuttav. Proove ja esinemisi on parajasti nõnda palju, kui «akadeemikutest» bändiliikmete põhitegevus seda lubab.

Mõni bändiliige on Ideoni sõnul Borneos välitöödel, teine kirjutab maailmatasemel teadlaste ajakirjas Nature avaldamiseks artikleid. «Viimati oli esinemine detsembris,» ütles ansambli vokalist. «Inimesed on laiali ja keeruline on bändi kokku saada.»

Ann Ideon ise on samuti tutvunud mitme maailmanurga elu ja köögiga. Osa kaugel kuuldust, nähtust ja maitstust on ta pannud kirja raamatusse «Boheemlaste köök», mille pildilise osa eest on hoolitsenud Gabriela Liivamägi.

Kaante vahel on toidu- ja eluelamusi Indiast, Austraaliast, Genialistide klubist, Hispaaniast, Itaaliast, Eesti seenemetsadest ja mujalt. Rohkesti on retsepte.

7I3A4907

Naistepäevaretsept

Raamatu lehitsemisel ja lähenevat 8. märtsi silmas pidades tekkis soov, et autor annaks Tartu Postimehe meeslugejaile ühe retsepti, mille järgi nad saaksid valmistada naistepäeval oma lemmiknaisele maitsva üllatuse.

Ann Ideon ei sirutanud otsekohe kätt raamatu järele, vaid avaldas arvamust, et mehe tehtud toidust on tähtsam püüdlus ja pingutus, mida mees teeb naisele toitu valmistades, temale mõeldes ja temaga koos naistepäeva tähistades. Aga autor ise? «Kokana on mul alati hea meel, kui keegi teine teeb süüa,» ütles ta.

Kui keegi mees tahab peale püüdluse armsamale naisele ka tõesti midagi iseäranis maitsvat pakkuda, soovitas Ann Ideon oma raamatust pihlakaparfeed. Et aga külmutatud pihlakaid on väga raske leida, võib need asendada mustade sõstardega. «Hea oleks natukene koriandriseemneid röstida ja sinna sisse panna,» lisas ta. «Must sõstar ja koriander sobivad parfeesse suurepäraselt.»

Tavaliste teatrilavastuste trupis on teiste hulgas lava- ja kostüümikunstnik ning valguskunstnik. Lavastuses «Praktiline Eesti ajalugu» on aga ka toidukunstnik, kes ongi laulmise ja näitlemise kõrval Ann Ideon. Kui palju on lavastuses toidu mängutoomisel tema ja kui palju autor-lavastaja Ivar Põllu ideid?

Toidukunstniku ideid on vaatajate ette läinud päris palju. «Ivar andis lavastamisel üldise raamistiku ega kirjutanud väga täpselt ette, mida teeme,» ütles Ann Ideon. «Mul oli selles osas palju vabadust. Mõnes stseenis räägin ma enda juttu, teised on ette kirjutatud,» rääkis ta.

Lavastuses valmivad vaatajate ees eestlastele tuntud toidud. Muu hulgas keedetakse kohvi sel moel, nagu eestlased seda esimest korda valmistada võisid – nagu tanguputru. Toiduasjad valiti lavastusse Eesti ajalugu ühiselt läbi vaadates. Aga see, kuidas need esitatakse, on Ann Ideoni eneseväljendus.

Muud tööd

Kui palju segab «Praktilise Eesti ajaloo» etendustes mängimine muu töö tegemist? «Mõnevõrra,» ütles Ann Ideon, keda on harjutud seostama kaubamärgiga Köök.

Kuid nagu selgus, on ta pärast seitset aastat Kööki ja toiduvalmistamist ning toidukunstnikuna serveerimise kontseptsioonide väljatöötamist selle kõik ajutiselt kõrvale pannud. «Oli vaja võtta hingamisruumi ja teha vahepeal midagi muud,» ütles ta.

Et ta on lõpetanud Tartu ülikooli geograafi eriala, on tema praegune töö erialane. Ann Ideonile annab nüüd leiba ruumiline planeerimine ettevõttes Hendrikson & Ko.

Millal saab teda köögis pliidi taga askeldamas näha? Avalikult on selleks võimalus «Praktilise Eesti ajaloo» järgmistel etendustel. Neid on 7.–17. aprillini seitse, millest kolm on praeguseks juba välja müüdud.

Mustasõstraparfee naistepäevaks

  • Ann Ideoni ja Gabriela Liivamäe raamatus «Boheemlaste köök» (Menu, 2012) ilmunud retsepti järgi naistepäeval valmistamiseks kohandatud üllatusmaiustus.
  • Tarvis läheb 250 g külmutatud musti sõstraid, 400 ml rõõska koort (35%), 5 munarebu, 100 g suhkrut ja natuke koriandriseemneid.
  • Püreesta mustad sõstrad, aja segu läbi sõela.
  • Eralda munarebud munavalgetest. Pane munakollased kaussi ja tõsta see kuumaveevannile. Lisa suhkur ja vahusta pidevalt, kuni suhkur on sulanud ja moodustub helekollane vaht. Eemalda tulelt, jahuta.
  • Vahusta koor. Sega mustasõstrapüree õrnalt munakollasevahuga. Lisa vahukoor, kergelt röstitud ja uhmerdatud koriandriseemned ning sega õrnalt kokku.
  • Tõsta segu külmutusvormi. Külmuta vähemalt kolm tundi.
  • Vormi kuulid jäätisekulbiga ja serveeri kohe.
DSC00232

Põim Kama: Laulev evolutsioon ehk praktiline Eesti ajalugu

Postimees, Põim Kama, 1.03.2017

Kõik valikud, arengud ja edasiminekud ajaloos on tingitud esmalt praktilisest vajadusest. Viimane aga tugineb kõige põhilisemale – ellujäämisele.

Evolutsioonilises plaanis tähendab indiviidi tasandil ellujäämine geenide edasiandmist ülejärgmise põlveni. Selleks, et tagada oma geenidele õnnelik tulevik tuleb paljuneda, hajutada riske, kohaneda muutuvate oludega ja teha tarku valikuid. Ja mis kõige tähtsam – selleks on vaja toitu. Sest mis sa tühja kõhuga ikka paljuned ning järglasedki tahavad ju süüa. Jah, palju toitu.

Lavastaja Ivar Põllu on juba mõnda aega eestlaseks olemise alustesse süübinud. Kõigepealt ERM-i uue hoone avatseremoonia autorina, seejärel juba sama maja teatrisaali avalavastuses «Vägi».

Tartu Uues Teatris etenduvas uuslavastuses «Praktiline Eesti ajalugu» sukeldutakse aga veelgi sügavamale juurte juurde – otse maailma ja elu lätetele välja. See on teekond ookeanist maismaale, roomajast imetajaks, esimesest inimlastest Homo sapiensini. Aafrika väljarändest kuni Eesti alade asustamiseni. Küttimisest-korilusest allepõllunduseni. Muistsest vabadusvõitlusest vanasse heasse Eesti aega. Maailmasõdadest tänapäeva ja sammuke tulevikkugi.

Mitte ainult eestlaste lugu, vaid inimese lugu laiemalt. Lugu evolutsioonist, kultuuride kokkupõrgetest ning ennekõike kohastumisest ja kohanemisest. Teekond toitumisahela tippu.

Ajaloo kirjutavad teadupärast võitjad. Ja evolutsioonilises plaanis oleme me kahtlemata võitjad. Me oleme nimelt elus. Järelikult on kogu selle pika teekonna jooksul ka midagi hästi ja õigesti tehtud. Seetõttu on igati mõistlik Ivar Põllu loobumine traditsioonilisest kannatusloost Eesti mineviku käsitlemisel ning keskendumine positiivsele. Nii sünnib sellest üks lõbus lugu, puhtast elu- ja ellujäämisrõõmust pulbitsev. Hoogne ja tempokas trall ajatelje ühest otsast teise. Zanriliselt on «Praktiline Eesti ajalugu» muusikal, milles lühikesed humoorikad tekstilõigud vahelduvad Kukerpillide muusikaga. Sest mis sobikski Eesti narratiivi paremini kirjeldama, kui Kukerpillid – õige maarahva kantri, millel küll igaks elujuhtumiks ja ajalooetapiks sobivaid sõnu ja hingepaitavaid viise jagub.

Lood on uutes seadetes, sobivad illustreerima etenduse kulgu. Rõõmus ja juubeldav toon muutub kohati kummalisi vorme võtvaks loitsimiseks ja sõnumiseks. Muistse vabadusvõitluse juures kordub mantrana «Ei takista vallid, ei takista kraav, kui kokku peab saama üks õnnelik paar», mis helgest armastuslaulust üha süngemaks ja sõjakamaks muutub. Publik on mõistagi pöördes, igale loole järgneb etendust katkestav aplaus ning lõpus nõutakse püstijalu juubeldades lisalugu.

Tõeline laulev evolutsioon, kui laenata Valdur Mikita sõnu. Näitlejaid toetab laulmise ja pillimängu juures ansambel Odd Hugo tuumik (Oliver Vare ja Rando Kruus), kelle omapärast helikeelt on ka seadete juures tunda. Pillisaadet pakub ka TUT-i meeskonnast moodustunud ukuleleansambel. Kuna, nagu juba mainitud, ei jõuta toitumisahela tippu ilma toiduta, on lavastus ka kulinaarne rännak. Köögikunstnik Ann Ideoni dirgendikepi all keedetakse-küpsetatakse-praetakse lavastuse käigus läbi ka eesti toidu ajalugu ning illustreeritakse suuremate ajalooliste murrangute mõju menüüle. Või siis vastupidi.

Eesti kultuuris ja avalikus ruumis laiemalt võib märgata tasahilju hiilivat murrangumomenti.  Pehme poliitkorrektsuse aeg paistab ühel pool olevat. Üha konkreetsemalt, üha teravamalt hakatakse rääkima asjadest nii, nagu nad on.

Nimetama asju õigete nimedega, näitama näpuga õiges suunas. Vahedaid noote leidub ka muidu helges uuslavastuses. Kujundite ja metafooride ähmasevõitu tähendusväljadelt liigutakse juba üsna üheseltmõistetava otseütlemiseni. Vabariigi aastapäeva vastuvõtu peomenüüd tutvustav kokk (Ann Ideon) laseb Eesti metsa palgivirna kujul lavale kärutada. Magustoiduks võivad külalised rähndrahnu lakkuda. Paleoeine valmistamiseks tarvilik lihatükk nüsitakse aga otse teise eestlase seljast, kes seejuures küll ebamugavusest niheleb, kuid ei protesteeri. Nülitud rahvuskaaslasele jagatakse veel  täpseid õpetussõnu, kuidas liha õigesti praadida ning suunatakse vaene kohmetunud rümp siis valminud rooga serveerima.

Nullindatel võidule pääsenud uussiiruse levikust Eestis hakkab juba kümme aastat täituma. Seega pole nähtuses enam midagi uut. Ka siiruse pool mõistest on algset sisu kaotades pigem vormeliks muutnud. Voolu esimene emotsioonikirev värvikiht on jõudnud tuhmiks ja pudedaks kuluda. Seda enam mõjub värskendavalt ja vaimustavalt ausa, peene ja intelligentse iroonia comeback. See ei ole postmodernistlik kale künism, vaid õrn ja hõrk sellesama siiruse kasvulava pehmest pinnasest võrsunud võsu. Sõbralik tögamine ja nöökimine, tervislik annus eneseirooniat.

Kultuuris viimasel ajal aktiviseerunud eestluse otsingud on ehk vastureaktsiooniks globaliseeruva maailma ohtudele ning vaimsete piiride, identiteedi ja individuaalsuse lahustumisele maailmakultuuri supipotis. Eestluse müüti tuleb justkui pidevalt taasluua, muutuvates oludes ümber- ja üle kirjutada, et see olematusse ei hajuks.

Mulle aga meeldib Kanada kirjanik R. Davies´e mõte, et puu juurestik on sama suur kui latv, ei ole ilusat latva ilma tugevate juurteta. Iga inimese juured moodustuvad kõigest, mis tema nähtavat osa, tema latva toidavad. Need ulatuvad silmaga nähtamatutesse sügavikesse, kust leiab toitu tõeline looming ja areng. Kasulik on tunda nii oma latva kui juuri ning hoida need tasakaalus. Tundub, et Ivar Põllu on selle asjaga kuhugi kohale jõudnud. Mida otsiti, see on leitud.

ARVUSTUS

Ivar Põllu «Praktiline Eesti ajalugu»

Laval Ann Ideon, Maarja Mitt, Maarja Jakobson, Robert Annus, Tambet Seling, Rando Kruus, Oliver Vare.

Muusikajuhid Rando Kruus ja Oliver Vare, Kostüümikunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik Rene Liivamägi

DSC00888

Liisa Ojakõiv: Meelierutav muusikaga ajalootund rahvusköögis

Tartu Postimees, Liisa Ojakõiv, 27.02.2017

Mis oleks Eesti ajalugu ilma Tammsaare, laulupidude, küüditamiste ja rahvarõivasteta? Kanamunad, puder, hapukoor, männimets, mustikas ja Kukerpillid, selgub Ivar Põllu värskeimast lavastusest «Praktiline Eesti ajalugu», mis sihitud just Eesti 99. sünnipäevaks.

Maailma loomise ja ka eestlase olemuse kohta on üha raskem midagi originaalset öelda, kui käiatud klišeed kultuuris kummitavad ja neidki kummitusi on juba igas variandis kõverpeegeldatud.

Tartu Uue Teatri uuslavastus ehitab Eesti inimese üles hoopis toidust ja laulust, kasutades olemasolevat kultuurimaterjali, valdurmikitalikke mõttekäike ning lavastuses kentsakalt toredalt mõjuvaid Kukerpillide lugude töötlusi, mida esitab näitlejatest ja ansambli Odd Hugo kahest liikmest koosnev bänd.

Lavastuse keskne element on pliit, mille ääres jutuvestjast kokk lööb toidu valmistamise vahele ka laulu lahti. Sealsamas valmivad päris saiapätsid, liharoad ja pudrud vastavalt sellele, mida toidukultuuris lavaloo edenedes parajasti trendiks peetakse.

Humoorikalt hakkab toit illustreerima ajalugu, kui kokk parasjagu muna lahti lööb ja samal ajal jutujärg munemiseni jõuab. Kokk ja toidukunstnik Ann Ideon tunneb ennast laval kui omas elemendis ning mõjub igati loomulikult ja professionaalselt.

Kergelt tögava alatooniga

Ülejäänud trupiliikmed võtavad kordamööda laulja või jutuvestja rolli, etendades ka lühikesi anekdootlikke stseene, kus kujunevat eestlast näidatakse kergelt tögava alatooniga, mis laseb vabastavalt iseenda üle naerda.

Meeldejääv on karikatuurne stseen abielupaarist, kes keedab hiiglaslikus supipotis esimest korda kohvi ning jääb nõutuks ja satub kimbatusse, kui pruun kohvipuru sugugi putru ei meenuta ja hamba vahele kinni jääb.

Ajajoont pidi kulgedes jäävad lavaloost välja inimese elu ja ajaloo tähtsündmused, luubi alla satub tavalise eestlase argipäev ning hämmingud uutest leiutistest või maitseelamustest. Nii näiteks kurdab ühes stseenis mees hommikulauas loiult oma naisele, et nende elus võiks olla natuke põnevust, näiteks konserviavaja võiks olla juba leiutatud. Samal ajal kõlab Kukerpillide repertuaarist pärit «Tahan lennata».

Lavastuses «Praktiline Eesti ajalugu» kujundavad eestlast toit ja trend, mitte kannatused ja orjapõlv. Tegu on ühe praktilise rahvaga, kes tunneb pühalikku vabadust linnulaulust ja päikesepaistest metsatukas.

Eestlase olemust tuuakse laval esile meelte äratamise kaudu. Ühtpidi toimub see toidulõhnade ja liha praadimise särinaga, teisalt viivad koka mahlakad kirjeldused vaataja teatrisaalist lõhnavasse männimetsa mustikaid korjama või südasuvisele heinale puhkama.

Meeli erutab seegi, kuidas toitu serveeritakse. On selleks heinakuhja peidetud hernepallid, pakkude vahel samblas mustikad või kivile kallatud siirup – selliseid serveeringuid võib näha koduselt armsa lapsepõlvemeenutusena, aga ka paroodiana rahvuslikest turunduslikest kaubamärkidest.

Kerge tunne

Olgu kuidas on, kerge tunne hakkab etendusel küll, nii huumoriküllase teksti, tegelaskujude kentsaka olemuse kui ka lauluvaliku tõttu, mis vanemal generatsioonil peas ning noorematel kusagilt tuttavad.

Kogu see kergus tõstab publiku lõpulaulu ajal koguni toolidelt püsti, nii et nõutakse lisalugugi.

Ivar Põllu autorilavastus

  • Tartu Uues Teatris esietendus 23. veebruaril Ivar Põllu autorilavastus «Praktiline Eesti ajalugu».
  • Vaatajate ees on Ann Ideon (toitlustusettevõte Köök), ansambli Odd Hugo muusikud Rando Kruus ja Oliver Vare ning Maarja Mitt, Maarja Jakobson, Robert Annus ja Tambet Seling jt.
  • Kostüümikunstnik Kristiina Põllu ja valguskunstnik Rene Liivamägi.
  • Etendus on kahes vaatuses ning kestab kaks ja pool tundi.