narva1

Põhjarannik: Narvas Joala tänavas etendub tragöödia Jaak Joalast

Sirle Sommer-Kalda, Põhjarannik, 5.09.2017

Tartu Uus Teater lavastab järgmisel suvel Kreenholmi territooriumil “Kremli ööbikud”, mille peakangelane Jaak Joala kõnetab ühtviisi nii eesti kui ka vene publikut. Piletid tulevad müüki juba oktoobris. 

Suvelavastusega “Kremli ööbikud” kutsutakse publik augustis Narva Varesesaarele Joala tänavasse vana Kreenholmi manufaktuuri territooriumile Eesti ja Venemaa vahel.

Unustuse jõgi

“Kui (teatri loominguline juht) Ivar Põllu hakkas Jaak Joala etendust oma mõtetes kokku kirjutama, tuli idee, et see võiks olla kusagil Eesti-Vene piiri peal. Sest Jaak Joala jäi ka oma elus kahe maailma − Eesti ja Venemaa vahele,” selgitas Tartu Uue Teatri juht Raul Oreškin.

Oluliseks dekoratsiooniks on ka jõgi Kreenholmi territooriumil, mida Venemaa aeg-ajalt lüüsidega avab ja mis on ülejäänud ajal kuivanud jõesängina nagu unustuse jõgi. Sama nime kandis ka üks tuntumaid Joala laule.

“Kui Venemaa Jaak Joalal “lüüsid kinni pani”, siis ta kuivas staarina kokku. Nii et teatrikujundlikult sobib etendus väga hästi just Kreenholmi, kust unustuse jõgi läbi voolab,” põhjendas Oreškin asukohavalikut.

Lavastus Eesti ja nõukogude superstaarist toetub suuresti Jaak Joala kuulsaks lauldud lugudele. Sisult on tegu kahevaatuselise tragöödiaga muusikatööstusest Nõukogude Liidus ning selle staaridest ja ohvritest. Muusikavaliku keskmes on Joala Radari perioodi laulud ning neid tõlgendab Robert Linna ansambel Lexsoul Dancemachine.

Peategelast kehastab Märt Avandi, lavastajaks on kutsutud Robert Annus Eesti Draamateatrist.

Oreškini sõnul on teatril suur usk, et lavastus läheb täissaalidele. “Ise kõik usume, et sellest saab edukas projekt ning rahvas leiab tee Kreenholmi. Kindlasti on seal oma riskid nagu ikka välietenduste puhul. Näiteks kalkuleerime, kas panna publiku kohale katus, et riske vähendada.”

Selleks, et tõmmata ligi mitmekeelset publikut, kaalutakse etendusele venekeelsete subtiitrite lisamist.

“Juba kas või Narva elanike pärast. Kui me Narva tuleme, siis tahame, et ka nemad saaksid sellest osa ega tunneks end keele pärast halvasti,” märkis Oreškin.

Teatrijuhi sõnul on sihikul ka Venemaa publik. Näiteks otsitakse kontakti Venemaa Joala fänniklubiga, et selle kaudu suvelavastusele turundust teha. Samuti loodetakse Narvas näha Läti publikut.

Jaak Joala suvelavastuse avalikustab Tartu Uus Teater täna õhtul. Samal ajal läheb käima teatri ühisrahastuskampaania, mille eesmärk on koguda aasta jooksul 335 000 eurot Tartusse teatrikeskuse loomiseks. “Kremli ööbikute” piletihinnast läheb 10 eurot otse teatrikeskuse maja ostuks. Piletid tulevad müügile 1. oktoobrist ning jõuludeni kehtib soodushind 25 eurot. Täna avatakse ka kampaanialeht teatrikeskus.ee, mille kaudu saab keskuse rajamist toetada.

“Kremli ööbikute” proovid algavad tuleval varakevadel.  “Näitlejate graafik on tihe ja nad tulevad sinna üle Eesti,” selgitas Oreškin, lubades, et peagi tutvustatakse lisaks Märt Avandile teisigi osatäitjad.

Võimas tunne

Proovid Narvas kohapeal on plaanis juulikuus ja etendused augustis. “Kui käisime näitetrupiga Kreenholmis, jäi kõigil väga võimas tunne. Ükskõik kui palju on inimesed Kreenholmi piltidel näinud, on kohapealne emotsioon ikkagi väga tugev. Kogu trupp on lavastusest väga elevil,” kinnitas Oreškin.

Sama elevil on suveteatri tulekust OÜ Narva Gate juht Jaanus Mikk, kes tutvustas kahe nädala eest paarikümnele teatriinimesele Kreenholmi valdusi.

“Olen rääkinud aastaid, et Kreenholmis võiks mingi etenduse või kontserdi teha. Aga selleks on vaja professionaalset meeskonda. Kolm-neli aastat tagasi arutasime (Jõhvi kontserdimaja direktori) Piia Tammega, mis kontserdi võiks teha. Narvas on ju alati vaja kõnetada kahte gruppi, eestlast ja venelast. Mõtlesime, et kõige paremini teeks seda Joala muusika. Võiks olla isegi Joala festival, sest see tooks ka Venemaalt inimesi,” meenutas Mikk unistust, mis konkreetseks plaaniks ei vormunud.

“Läksid mõned aastad mööda ja uksele koputas Tartu Uus Teater. Mõttega, et teeks etenduse Joalast. Väga palju asju juhtub maailmas nii, et mitmes peas kerib üks ja sama mõte,” lisas Mikk.

Eelmisel aastal käis maad kuulamas ka Rakvere teater, aga esialgu käsi ei löödud.

“Ju neil polnud kandvat ideed, mida Narva tuua. Võib-olla tulevad tulevikus. Viimane suvelavastus Narvas oli “Orkestriproov” Aleksandri kirikus  ja sinna tuli kohale rahvast üle Eesti. Minu idee Kreenholmiga on, et see ühendaks kõiki. Ootan, et Narva oleks avatum Eestimaa suhtes ja vastupidi, et Eestimaa oleks rohkem avatud Narva suhtes,” rääkis Mikk, rõõmustades, et Joala etendus täidab seda eesmärki.

Mikk täpsustas, et mängukohaks on Varesesaar, vana kudumisvabriku hoov. Nagu tellitult asub see Joala tänaval.

Ehkki Kreenholmi territoorium on suletud, korraldatakse publiku liikumine etenduse ajaks Varesesaarele. “Narva muuseumi korraldatud ekskursioonid käivad sama rada mööda,” kommenteeris Mikk.

Draama 2017 / Margus Ansu (Tartu Postimees)

Tartu Postimees: Tartu Uus Teater ostab endale maja ja lavastab loo Jaak Joalast

Raimu Hanson, 5.09.2017, Tartu Postimees 

Draama avamine täna Tartu Uue Teatri juures avab ühtlasi selle teatri kümnenda hooaja. Ümmargust arvu, aga ka sisulist arengut silmas pidades on selles loomingulises kollektiivis ette valmistatud kolm suurt asja, mis märksõnadena väljendades on lavastus Jaak Joalast, juubeliraamat kui telliskivi ja oma maja väljaostmiseks raha kogumine.

«Kümnendal hooajal oleme planeerinud koguda 335 000 eurot, et see maja, kus me praegu tegutseme, endale osta,» ütles Uue Teatri juht Raul Oreškin. «Praegu me rendime seda. Et saaksime paremini plaane teha ja maja arendada nõnda, nagu teatrile oleks kõige parem, on meil mõistlik see ära osta.»

Praegu kuulub Lai 37 endine võimlahoone Siim Sillamaale. Kui see on temalt ostetud, kavatseb Uus Teater rajada sellesse teatrikeskuse, kus lavastuste väljatoomiseks on kavas korraldada kaks korda aastas konkurss.

Et teatrirahval endal nii palju raha ei ole tagataskust võtta, otsustasid nad kolmandik miljonit kokku koguda teatrihuvilistelt. Selleks avaneb veebis täna õhtul kampaanialeht, kust iga soovija leiab eest kolm võimalust teatrit toetada.

Üks võimalus on välja käia 30 eurot, mille eest saab toetaja Uue Teatri paksu, umbes tuhandeleheküljelise pildirohke juubeliraamatu. Kui toetus on tehtud enne 1. detsembrit, läheb toetaja nimi tema soovil ka lehekülgedele kirja. Trükise kujundus on valmis mõeldud, see tuleb telliskivikujuline. Raamatuid on kavas trükkida 3000. Miks tellis? «See sümboliseerib meie maja ehitamiseks kasutatud telliseid,» ütles Oreškin.

tellis_TPM

Teine võimalus on osta pääse hooaega lõpetavale suvelavastusele «Kremli ööbikud», mille keskmes on Jaak Joala ja mis tuleb vaatajate ette Narvas Kreenholmi saarel. Peaaegu pool iga pileti hinnast läheb maja ostmiseks.

«Kolmas võimalus on osta kaheks aastaks nimeline tool meie teatrisaalis,» ütles teatrijuht. «Neid on meil 150 ja mõeldud pigem ettevõtetele, sest tooli hind on 500 eurot.»

Kas «Kremli ööbikud» pole mitte valus pealkiri, kui mõelda Jaak Joala lähedastele ja tema fännkonnale?

«Ta ei olnud ainukene «kremli ööbik»,» ütles lavastaja ja Uue Teatri loominguline juht Ivar Põllu. «See on lavastus Nõukogude Liidu muusikatööstusest ja selle kõige drastilisemast produktist Jaak Joalast. «Kremli ööbikud» olid ju nad kõik, kes rohkem, kes vähem, ka Gunnar Graps ja Tõnis Mägi – seitse kontserti päevas igal pool üle Venemaa, ka näiteks tehastes.»

Miks just Narvas ja Kreenholmi manufaktuuris? «See on parim koht niisuguse lavastuse mängimiseks, sest asub lääne ja ida, Eesti ja Venemaa vahel Kreenholmi saarel Joala tänaval,» ütles Põllu.

Peaosas on Märt Avandi, muusikalise poole kujundab Robert Linna ansambel. Peamiselt kõlavad Jaak Joala lood Radari aegadest. Näidendi autor on Ivar Põllu, lavastab Robert Annus.

«Kremli ööbikute» piletite müük algab 1. oktoobril.

Screen Shot 2017-06-09 at 23.01.47

Россия – К: Театр из Эстонии привез на Чеховский фестиваль постановку “Укуси меня”

Новости культуры, Россия – К, 07.06.2017

Молодой коллектив из Эстонии представил на Чеховском фестивале постановку с интригующим названием «Укуси меня». Именно так переводится на эстонский язык словосочетание pure mind, по-английски означающее «чистый разум». Именно таких зрителей, с незамутнённым восприятием и сознанием, открытым всему новому, хотели видеть на этом спектакле его авторы. Они справедливо полагали, что на пути к постижению истины люди не нуждаются в опоре. Более того, каждый может найти в происходящем на сцене свой, собственный смысл, погрузившись в водоворот образов и ассоциаций. Репортаж Валерии Кудрявцевой.

Режиссер и создатель Компании Нии Ренате Кеэрд даже во время интервью постоянно в движении. Эмоции и жесты говорят больше, чем могут слова. Об этом – весь ее театр и спектакль, который привезли на Чеховский.

«Почти все артисты – студенты моей частной студии. На ее основе я и создала несколько лет назад эту компанию. Я никогда не использую готовую драматургию, все придумываю сама. Я люблю, когда театр – это смесь, симбиоз. Это и есть для меня современный театр. В этом спектакле я хотела показать человека как бы через кривое зеркало. Но, разумеется, с юмором», – объясняет режиссер Ренате Кеэрд.

Визуальный, пластический, бессюжетный, рвано-фрагментарный, игриво-провокационный. Фактически – отдельные номера, заставляющие смеяться и вздрагивать, удивляться и недоумевать. Вот уже, действительно, все и сразу.

Пятеро исполнителей часто переодеваются. Демонстрируют этюд за этюдом, подкрепленные трюками разной степени хитро- и остроумия. Имре Ыунапуу – актер обычного драматического эстонского театра, одна из последних ролей – Андрей в чеховских «Трех сестрах».

«К этому спектаклю я начинаю готовиться за две недели, а то и за месяц. Привожу себя в форму – не только физически, но и морально. Ведь за два часа нужно отдать зрителям максимум себя», – объясняет актер Имре Ыунапуу.

Для Таави Рея Компания Нии – единственный театр в жизни. В свободное время он занимается скульптурой, в том числе по металлу, устраивает выставки.

«Большинство из нас знает Ренате много лет. Она чудесный художник, и участвовать в ее проектах – очень круто! Это прочищает мозг и делает меня лучше, правда. И еще – у всех нас огромное доверие друг к другу, понимание, близость. Без этого такой театр невозможен. Мы все здесь, как семья», – признается актер Таави Рей.

Название спектакля – Pure Mind по-английски – означает «Чистый разум», по-эстонски – «Укуси меня». При всей двусмысленности – это единственный ключ к пониманию происходящего на сцене. Главное, прийти с чистым разумом и быть готовым жевать и быть прожеванным. В качестве эксперимента, конечно.

baskinibenfiss

Õhtuleht: GALERII|Katrin Pärn ja Janek Joost pidasid „Baskiniga“ juubelipidu

Õhtuleht, Aigi Viira, 27.05.2017

Laeni välja müüdud saal. Lavale lendav tort. Kimpude kaupa lilli. See on neljapäeva õhtu Tartu Uues Teatris, kus näitlejad Katrin Pärn ja Janek Joost mängivad 55. korda lavastust „Baskin ehk Nalja põhivormid“.

Mõlemal lavalolijal on noil päevil tähistada 40. sünnipäev. Pöördumist „Õnne, juubilar!“ ei tasu aga tol õhtul väga kergekäeliselt kasutada. „Selle sõna ja numbriga ma veel seost ei näe. 40 saab ju Janek,“ muigab Katrin enne etendust ning on pigem ikka ja alati 25aastane.

„No mõnel on nii lihtsalt jah!“ Ning ehkki sõbrad teda pärast etenduse lõppu naerdes ergutavad: “Pane nüüd see volangidega kleit selga!“, ei allu ta provokatsioonidele, vaid silkab ringi valges pluusis ja mustades teksades. Sel põhjusel, et tseremoonitsemine pole tema rida ning pealegi on tal plaan plaatide keerutamise ajal end mõnusalt diskopulti majutada. Kuniks piduõhtu otsa saab.

Janek on seevastu vägagi piduhoos ning nõuab igalt õnnitlejalt bassihäälselt naerdes aru: „Tõid ikka midagi või? Kingituseks, noh?“ Toodi. Nii kingitusi kui ka lilli. Tõsi, esimesed kimbud, mis näitlejaile lavale viidi, ulatasid nood kaks kohe edasi. Oma emadele.

7I3A1985

Jaanus Piirsalu/Postimees: Eesti teater üle 20 aasta Tšehhovi festivalil

Jaanus Piirsalu, Postimees, 8.05.2017

Moskva rahvusvahelisel Tšehhovi-nimelisel teatrifestivalil etendub üle 20 aasta lavastus Eestist. Selle au osaliseks sai Renate Keerdi «PURE MIND» Tartu Uues Teatris.

«Muidugi on see tunnustusena meeldiv, aga liiga üle ma seda ei tähtsustaks,» ütles vabakutseline koreograaf ja lavastaja Renate Keerd (38) Postimehele. «Oluline on anda head etendused ja eelkõige intrigeerib see, kas ja kuidas lavastus teises kultuuriruumis mõjub ja kõnetab.»

Lavastust «PURE MIND» mängitakse Moskvas Tšehhovi festivalil Rahvusteatri (Gosudarstvennõi teatr natsii) laval kahel korral (6. ja 7. juunil). Tegemist on Moskva ühe tugevama riikliku draamateatriga, mida juhib nüüdisaja üks kuulsamaid ja nomenklatuursemaid näitlejaid Jevgeni Mironov. Piletid Eesti lavastuse etendustele müüdi välja juba kuu aega tagasi.

Üle kahe aasta peetava Tšehhovi festivali liigitavad korraldajad samasse klassi koos Euroopa suurimate teatrifestivalide Avignoni ja Edinburghiga. Eesti lavastused on Tšehhovi festivalile pääsenud seni vaid korra, 1996. aastal. See-eest mängiti toonasel, järjekorras teisel Tšehhovi festivalil lausa kaht Eesti teatrite lavateost: Tallinna Linnateatri «Pianoola ehk mehaaniline klaver» (lavastaja Elmo Nüganen) ning Ugala «Kirsiaed» (lavastaja Kaarin Raid). Kaudselt oli Eestiga seotud ka järgmine festival 1998. aastal, mil Moskva G. Tovstonogovi nimeline Suur Draamateater mängis Nüganeni lavastatud Tom Stoppardi «Arkaadiat».

Keerdi sõnul ei oska ta hinnata, kas kutse Tšehhovi festivalilt on talle kui lavastajale suurim tunnustus. «Ma ei mõtle sellistes kategooriates,» lausus Keerd. «Olen oma lavastusi mänginud 15 riigis eri rahvusvahelistel festivalidel ega tõstaks ühtegi neist eraldi esile. Jah, muidugi, mõni festival on justkui elitaarsem ja publik teadlikum, aga reaalselt ja olemuslikult ei muuda see midagi: saalis istub ikka seesama lihast ja luust inimene. See võib kõlada kaunis klišeelikult, aga mulle on tõesti esmatähtis, et lavastus läheks inimestele korda. Siis süda laulab ja ma adun, et mu loomingul on mingi edasiviiv jõud.»

Varem on Renate Keerdi lavastusi Venemaal mängitud kolmel korral: kaks korda Moskvas ja üks kord Peterburis. «Selliseid hiigellillesülemeid nagu Venemaal pole kuskil mujal lavale saadetud!» meenutas lavastaja. «Nali naljaks, aga mul on tõesti väga positiivsed mälestused: publik oli intelligentne, vahetu ja väga kohal.»

Tšehhovi festivali pressiesindaja Tatjana Kassatkina sõnul valiti «PURE MIND» tänavusse programmi seetõttu, et teatriteos võitis 2015. aastal peapreemia Minski Noorte Teatri Foorumil. Foorumi juhendi järgi pääseb esimese preemia saaja Tšehhovi festivalile. Esmase valiku tegid Tšehhovi festivali kuraatorid juba Eesti Teatri Festivalil Draama 2014, pärast mida saigi «PURE MIND» kutse festivalile Minskisse. See kujutas endast 14 riigi noorema põlvkonna lavastajate n-ö platvormfestivali.

«PURE MIND» on sõnatu, liikumisel põhinev ja vaataja tunnetega eksperimenteeriv nüüdisaegne lavastus, mida on nimetatud ka füüsiliseks teatriks. «Väga naljakas ja lõpmatult liigutav,» kirjutas Moskva tuntuima üritusteportaali Afisha.ru teatrikriitik Aleksei Kisseljov.

«Arusaadavatel põhjustel seostatakse mind eelkõige füüsilise teatriga, aga ma heameelega ei läheks neis määratlusis nii spetsiifiliseks ega vaatleks seda teemat niivõrd läbi füüsilise teatri prisma,» rääkis Keerd oma teatritegemise kohta, nimetades oma tööd pigem lihtsalt nüüdisaegseks teatriks. «Tänapäeva teater ongi läinud oma väljendusvahendites järjest sümbiootilisemaks, kus piirid hakkavad aina rohkem hägustuma ja küsimus on pigem dominandis,» selgitas ta. «Traditsiooniline lineaarne narratiiv pole enam a priori draamalavastuse eeltingimus. Üha enam tundub, et rangelt saab eristada vaid klassikalist sõnateatrit ja kõike ülejäänut elik ühisnimetajaga nüüdisaegset teatrit.»

24. mail algava ning kuu aega kestva Tšehhovi festivali kava on üsna eklektiline. Tõmbenumbritest võiks välja tuua maailma elava teatrilegendi, 92-aastase Peter Brooki, hüpnootiliste illusioonide meistri Philippe Genty, kõrgtehnoloogilise teatri ässa Robert Lepage’i, kaasaegse tantsu ühe tuntuima artisti Akram Khani ning vene ühe omapärasema režissööri Anatoli Vassiljevi, kes toob üle kümne aasta ühe oma lavastuse kodumaale.

Brook toob Moskvasse uusversiooni oma legendaarsel india eeposel «Mahābhārata» põhinevast lavastusest. Kui 1985. aasta Avignoni teatrifestivalil Prantsusmaal mängiti seda Brooki lavastust üheksa tundi, siis Moskvas Pariisi teatri Bouffes du Nord esituses vältab lavastus veidi üle tunni.

renate 2016 märts

Renate Keerd

-Vabakutseline koreograaf ja lavastaja.

-Tema lavastusi on esitatud paljudel rahvusvahelistel teatri- ja tantsufestivalidel Euroopas, Skandinaavias ja Aasias.

-On kahel korral pälvinud Eesti sõltumatu tantsuauhinna Philip Morris Eesti kui aasta läbilööja ja aasta tegija.

-Lavastus «PURE MIND» sai 2015. aastal rahvusvahelisel teatrifestivalil Minskis festivali grand prix.

-Lavastuse «Põletatud väljade hurmaa» eest pälvis Keerd Tartu kultuurikandja laureaadi tiitli ja on ka Eesti teatri aastaauhindade 2016. aasta laureaat.

-2012. aastal asutas Renate Keerd füüsilise teatri trupi Kompanii Nii, millel on oma kindel põhituumik, kuid kus lavastustes teevad kaasa ka külalisesitajad. Renate Keerd on trupi kunstiline juht ja lavastaja.

FESTIVAL

A. P. Tšehhovi nimeline rahvusvaheline teatrifestival
Venemaal Moskvas
24. mai – 20. juuli
http://chekhovfest.ru

«PURE MIND»

Autor, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Renate Keerd
Laval Liisa Tetsmann, Taavi Rei, Maarja Roolaht, Gerda-Anette Allikas, Imre Õunapuu
Tartu Uus Teater ja Kompanii Nii
Esietendus 27. septembril 2013
Minski «2nd Theatre Youth Forum» teatrifestivali peapreemia laureaat

LISALUGU

Eestist pärit lavastaja menu Suhhumis

Abhaasia pealinnas Suhhumis esietendus aprillis Tallinnast pärit Anton Kiseljuse lavastatud Aleksandr Volodini näidend «Viis õhtut», mis räägib tavaliste inimeste varjatud armastustunnetest.

Aasta tagasi Moskva GITISe teatrikooli lõpetanud Kiseljusele oli see teine lavastus pärast hiljuti Tallinna Vene Teatris välja tulnud «Preili Julied».

«Väga hästi tuli välja. Arvustused olid suurepärased, publik võttis väga hästi vastu,» kirjeldas Kiseljus lavastuse vastuvõttu Abhaasias, mis on maailmas üldiselt tunnustamata riik, mida peab oma territooriumiks Gruusia. Kiseljus on teadaolevalt esimene Eesti lavastaja, kes Abhaasias töötas. Ta lavastas Fazil Iskanderi nimelises Abhaasia riiklikus vene draamateatris.

Kohalikud teatrisõbrad on jõudnud juba nimetada Kiseljuse lavastust, milles mängivad peale kohalike ka näitlejad Venemaalt, üheks parimaks kohalikus teatris. Abhaasia vene draamateatri direktor Irakli Hintba nimetas lavastust suureks sündmuseks kohalikus teatrielus.

Järgmine lavastajatöö ootab Anton Kiseljust Lätis.

Postimees: Arvamusliider Madis-Ulf Regi päevik

Postimees, Madis-Ulf Regi, 6.05.2017

Ausal kodanikul, kelle hulka ma ka ennast põhjendatult arvan, on praegu kõige suurem mure, mida oma armsale Eestile sünnipäevaks kinkida, kirjutab arvamusliider Madis-Ulf Regi oma järjekordses päevikukatkes.

15. aprill

Sõber Raivo E. Tamm sai kätte Lutsu huumoripreemia. Lõpuks ometi. Mäletan, et viimati ühendas Raivo E. rahvast 1. aprillil, kui töötas ETV selle päeva diktorina. Ta pidi teadustama saateid, aga talle ei olnud antud saatekava! Sel päeval võisid end Raivo E-ga samastada kõik eestlased, kes tunnevad, et neid on elus millestki ilma jäetud: naisest, mehest, õnnest, andest, tunnustusest, kõigest. Ma tean, et niisuguseid inimesi on palju – mitu lauluväljakutäit.

16. aprill

Algas EV 100 tähistamine. Nagu piirsituatsioonides ikka, hoidsin teadlikult madalat profiili ja kuskile matkale ega lõkketulele ei läinud. Ei saa ennast kohe ära tappa, kui on öeldud, et kolm aastat on vaja vastu pidada. Kuni ka Tartu rahu saab 100.

Ausal kodanikul, kelle hulka ma ka ennast põhjendatult arvan, on praegu kõige suurem mure: mida oma armsale Eestile sünnipäevaks kinkida? Aastakümneid töömeheelu EV heaks on juba kingitud, aga see on liiga tavaline, selle on kinkinud kõik, kui nad just Herman Simmid ei ole. Hiljuti (24.II) lubasin presidendi kõne järgses eufoorias, et olen terve järgmise aasta parem inimene kui seni, ja olen seda lubadust ka pidanud. Aga see on normaalne. Mis oleks eriline? Sõita juubeliaastal maanteel 90 asemel pidulikult 100ga? Aga seda ma olen teinud igal aastal, nii nagu kõik. Või teha igal õhtul 100 grammi? See võib kokkuvõttes kalliks maksma minna. Kui kallis see kink peab üldse olema? Need, kelle kuupalk on vähemalt 3042 eurot, võivad kinkida juubilarile iga päev 100 eurot . Aga mina? Ei, peab veel mõtlema.

18. aprill

Vana kooliõde Siiri tegi «Ringvaates» naistest rääkides selle vea, et kasutas lopsakat rahvapärast kujundikeelt. Unustades ära, et naistele see üldiselt ei meeldi. Kardan, et Siiri satub nüüd ise verbaalse vasturünnaku alla.

24. aprill

Käisin Tammsaare tee tünnis uusi dokumente tellimas. Tegin kabiinis kolm fotot, pingutasin mis hirmus, et naeratada, aga kõik kolm tulid ühte nägu. Bareti unustasin ka ähmiga pähe, aga vastuvõtja õnneks ei märganud. Nii et ID-kaardi peale saan oma identiteedi ikka täies hiilguses.

27. aprill

Eesti Kirjanike Liidu liige Mihhail Veller esines täna Ehho Moskvõ otsesaates. Hakkas selgitama, miks on Le Peni võit parem kui tühisuse Macroni võit, ja mitte ainult Putinile, vaid ka Euroopale. Aga siis talle ei meeldinud, et saatejuht ei lasknud tal lakkamatult lõõritada, vaid püüdis teda küsimustega suunata. Kusjuures korduvalt. Veller pühkis mikrofoni laualt põrandale, viskas tassis olnud vedeliku (nais)saatejuhile näkku ja jooksis stuudiost minema. Ühesõnaga, jättis mulje, et veider mütoloogiline olend, kelle kohta venelased ütlevad «gorjatši estonski paren», siiski eksisteerib. Mulle kui veendunud härrasmehele jättis Velleri hüsteeria matsliku mulje. Samas olen varemgi näinud, kuidas Veller lahkub stuudiost sama vihaselt, kuid põhjendatult. Näiteks ei suutnud üks Vene saatejuht kuidagi uskuda, et Eesti kodanike komiteed pakkusid 1989. aastal kodakondsust kõikidele soovijatele. Veller vihastas ja tuli tulema – mis sa oinastega vaidled!

28. aprill

Sattusin Tallinna vanalinnas Tartu Uue Teatri etendusele «Baskin ehk nalja põhivormid». Kõik, millest aru sain, oli väga naljakas, millest ei saanud, oli lihtsalt naljakas. Katrin Pärn ja Janek Joost esitasid särava paroodiapopurrii arvutust hulgast näitlejatest: Panso, Järvet, Ever, Nõmmik, Põldroos – kõik mitte täpselt nagu originaalid, vaid nii, nagu paroodias peabki – paremad kui originaalid. Isegi Pedajas laulis paremini kui päris Pedajas. Mulle kui sügavalt sentimentaalsele inimesele meeldis eriti Baskini koer, ning kui Katrin Pärn ütles lõpuks, et nii head publikut kui täna ei ole neil veel olnud, tundsin ennast tõsiselt liigutatuna.

Ja tuli meelde, kuidas Eino Baskin ütles seda iga kord juba teise vaatuse alguses: «Me vaheajal näitlejatega arutasime, ja kõik ütlesid, et nii head publikut kui täna…» Jne. Jah, ka lihtne inimene saalis vajab tunnustust.

Kõike seda vaadates sain aru, et ajakirjandus on mind järjekordselt petnud. Jätnud mulje, et eesti teatri praegune põhiprobleem on ühe noore näitleja konflikt oma koduteatriga. Ei ole! Eesti teatris on ka puhast mängurõõmu ja tahtmist seda publikuga jagada.

29. aprill

Metsik tuisk ja torm. Jälgisin inimtühjas Nõva rannas lainete mängu, kuigi nähtavus lähenes nullile. Järsku nägin, et eemalt mööda veepiiri keegi tuleb, ja vist naine. Hakkasin mõtlema, kas peaksin «tere» ütlema. Et ühest küljest nagu oli sihuke teretamise kampaania. Aga siis hakkasin mõtlema, et mis see naine minust arvab, kui ma teda kõnetan, ja äkki on kampaania ka juba läbi – siis jään topelt lolliks. Otsustasin, et ei ütle.

Aga kui see Aphrodite, vatjovka seljas ja kummikud jalas, minuni jõudis, ütles ta ise mulle ootamatult: «Jõudu!», ja läks tagasi vaatamata edasi. Pomisesin kampaanianõuete kohaselt: «Tere.» Huvitav, mida ta minust tahtis?

30. aprill

Isegi pealtnäha mõistlikud inimesed küsivad, miks ma Facebookis ei ole, miks ma kirjutan päevikut. Kui nad veel teaksid, et ma kirjutan pliiatsiga ruudulisse kladesse, nad ei ütleks mulle vist enam teregi. Täna pidin pool tundi seletama ajakirjanik P-le, et Facebook, nii nagu mina seda mõistan, on sõprade ja sõpruskondade omavaheline suhtlusruum. Ja et minul on piinlik lugeda võõraid kirju. Sellepärast ärgu pangu oma lehte Facebookist võetud «uudiseid»!

Ma ei taha lugeda ajalehest või portaalist, et poliitik J. peab poliitik S-i idioodiks, kui ma juba niigi tean, et kõik poliitikud peavad kõiki teisi poliitikuid idiootideks. Milleks reostada targa lugeja inforuumi mõttetute üksikfaktidega! Milleks meisterdada Facebookist leitud vihje põhjal kvaliteetajakirjandusse sõnum, et keegi poliitik ootab «perelisa»? Ma saan ju aru, et selle «uudise» ainus eesmärk on luua poliitiku erakonnale soodsat tausta. P. tegi minu jutu peale ainult mök-mök-mök. Ma olin nii vihane – käsi praegu veel väriseb.

1. mai

Kergejõustikurekordid kaotatakse ära. Vaesed mälumängurid! Jälle üks tarbetu plokk tuleb ajust kustutada. Alles see oli, kui tõstmise rekorditega tehti sama julmalt 1:0. Kas tõstmine on nüüd puhtam?

2. mai

Sõber Jüri ütles riigikogus väga selgelt, et sõjalist ohtu Eestile täna ei ole. Seda tahaks peaministri suust kuulda iga päev. Ja kohe varahommikul, et saaks õhtuni rahulikult elada ja olla.

3. mai

Vastasmaja Serafim küsis, kuidas mulle meeldib ansambli Naised Köögis laul Puhja naisest. Ma polnud kuulnudki sihukesest laulust! Nüüd kuulasin üle – «Aasta ema», väga ilus laul, kuula või laulupeol!

Olen ammu öelnud: selleks et muulastes meie ühiskonna vastu natukenegi huvi tekitada, peaksid eestlased muutma selle elavamaks ja atraktiivsemaks. Serafimi-sugused on kohe nuuskimas, kui natukenegi skandaali haistavad. Ja nii nad lõimuvadki, ilma et ise arugi saaksid. Aitäh, Siiri!

DSC03562

Veiko Märka/Sirp: Hääled sinu südames

Veiko Märka, Sirp, 5.05.2017

Vaimuhaigustega kokku puutunud inimesed tunnevad väljendit „hääled peas“. Aleksander Eelmaal on hääled südames.

Tartu Uue teatri „Sümfoonia ühele. Allegro con moto“, lavastaja ja muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, dramaturg Donald Tomberg, kunstnik Henry Griin. Mängib Aleksander Eelmaa. Esietendus 21. IV Tartu Uue teatri proovisaalis.

„Sümfoonia ühele“ keskmes on raadio kui väga erilise meediumi mõju inimese psüühikale. Eelkõige on näidendis tegemist Eesti Raadio kui kultuurimälu jäädvustaja ajaloo kaardistamisega dramaturgiliste vahendite abil. Ainus laval viibiv tegelane Johannes Krapp (Aleksander Eelmaa) saab etenduse käigus 90aastaseks ning kuulab raadiost sellekohaseid õnnitlusi. Enam-vähem sama vana on ka Eesti ringhääling. Peategelase nime valik on nii selge sihikuga, et tundub natuke ülearune seda täpsustadagi: esiteks seos maailma ühe kuulsama mononäidendiga, Samuel Becketti „Krappi viimase lindiga“, teiseks „krapp“ kui kõnekeelne sõna raadio kohta.

„Sümfoonia ühele“ on juba kolmas Aleksander Eelmaaga seotud viimase aja lavastus, mille keskmes pole niivõrd karakterid või süžee, vaid emotsio­naalselt tugevasti võimendatud hääled. Pealkirjad räägivad iseenda eest: „Tasandikkude helinad“ Saueaugu teatritalus ja „Hääled“ Esna mõisas. Esimeses oli Eelmaa lavastaja, teises meespeaosaline (lavastas Lembit Peterson Theatrumist). Kõigis kolmes suunavad pealtnäha ilma juhtiva inimmõistuse organisee­rimiseta tekkinud helid inimeste eksistentsi – mõjutavad neid rohkem, kui elus ette tuleb. Vaimuhaigustega kokku puutunud inimesed tunnevad väljendit „hääled peas“. Eelmaal on hääled südames. Kui mõni meie teatriuurija kalambuuritseda armastaks, võiks ta teda nüüd õigusega nimetada Eesti kõige häälekamaks näitlejaks.

Kõige trafaretsemad raadiost kostvad väljendid muutuvad „Sümfoonias“ lausa maagiliseks. Tundub, et need ei jõua laual kõhutavasse vanasse kogukasse krappi mitte konkreetsest stuudiost füüsikaliste parameetritega kirjeldatavate eetrilainete transleerimise kaudu, vaid otsekui jumaliku ettemääratuse läbi. (Teatrisaalis asi niimoodi muidugi ongi.) Üksik vana mees vajab hääli, ta igatseb neid kuulda otse religioosse hardumusega ning see igatsus teebki helid maagiliseks.

Kuna nimetatud kolm näidendit moodustavad oma häältekesksusega tervikliku ja pideva keti, on „Sümfooniat“ eraldi lahti mõtestada üsna pingutav. Mis sellest, et tegu on monolavastusega, mis kestab alla poolteise tunni ja kus õigupoolest midagi muud ei juhtu peale selle, et raadio hakkab suhteliselt ootamatult rääkima ja jääb siis vait. Raadio räägib mitme (kavalehe andmeil kolmeteistkümne) häälega, eri ajastutel ja sekka ka musitseerib. Näitlejal on aga ainult üks hääl reaalajas, mistõttu kujuneb esimesest laval koguni dominant. Väga harva saab mõnes eesti teatrilavastuses elava inimese asemel näha peaosalisena asja, nüüd see aga just nii on („Heliarhiiv – see ei ole naljaasi“). Veel enam: Johannes Krapi tasakaalutu, üksildane ja äbarik karakter jätab ta ka puhtfüüsiliselt väikese tähega krapi varju. Raadio seevastu on muutumatult soliidne ja mõistatuslik, hoolimata sellest, kas ta teeb häält või vaikib. Johannesel on raadiosõltuvus, raadiol seevastu pole esimese olemasolust sooja ega külma.

Alasti hääl on tunduvalt rohkem alasti ja orgaanilisem kui alasti inimene. „Sümfoonias“ näidatakse seda alastiolekut ootamatu ja sugestiivse jõuga („Noodid kohe nagu segasid teda“, „Lõokese laul on kui hümn oma kallimale“). Inimkõne info edastajana on näidendis tagaplaanil. Isegi fraas „Reis Tallinn-Tartu väljub kümne minuti pärast viiendalt teelt. Uvažajemõje passažirõ …“, mis Balti jaamas täidab kahtlemata just seda funktsiooni, mõjub lavastuses nagu Juhan Liivi luuletus. Sellisedki elus pigem negatiivseid emotsioone sisendavad helitekitajad nagu herilane ja metronoom on leidnud kunstipärase käsitluse.

Raadio pole lavastuses kaugeltki ainus häälemaagiaga seotud objekt. Siin esineb ka Eesti looderanniku laulev liiv („See on nukker nutt, ega see ei olegi laul“). Suurt tähelepanu on pööratud heliloojatele, eesti klassikutele Rudolf Tobiasele ja Eduard Ojale, kes ei loonud oma muusikat ju otseselt mitte raadio tarvis. Ameerika Hääl – seegi oli palju rohkem kui paljas raadiosaade. Ka selline tähelepanek, et prantsuse keeles on isegi sõimamine ilus, kuulub ju häälemaagia alla. Lavastaja on läinud koguni niikaugele, et kirjutab kavalehes „Alguses oli heli“, aga see on küll liialdus. Alguses olid taevas ja maa, maa oli tühi ja paljas ning jumala vaim hõljus vete kohal. Ja alles siis hakkas jumal häälitsema.

„Sümfoonias“ ei mõtestata mitte ainult Eesti kultuuriloo viimast 90 aastat, vaid minnakse heli jälgimisega palju kaugemale. David Otto Wirkhaus pani eesti mehed laulma, sest just laul väljendas kõige paremini eesti tunnet. Häälega on juhtunud üpris mõistatuslikke asju: millised vahevariandid tuli läbi teha näiteks saksa kirikulaulu real „Singt’s alle froh“, enne kui sellest sai heleda jaalega Vargamäe Krõõda „Sink sale proo“? Üldse: faktirikkus ja kunstiline mõju on „Sümfoonias“ hästi tasakaalustatud. Kahju ainult, et kõike seda on nii vähe. Teemat võiks vahendada tunduvalt mõjukamalt ja eelkõige teatraalsemas vormis.

Lavastusel on õnnestunud puänt – üldistav, kuid terav: katkend Tõnu Õnnepalu intervjuust ERRi „Ööülikoolile“, kus ta jutustab oma suvemaja vanast raadiost, mis aastakümneid vait oli, siis järsku ootamatult rääkima hakkas ning uuesti vait jäi. Just häälte kui psühholoogilise mõjutaja väljatoomine on selle emotsioonidest ja süžeepööretest vaese lavastuse kandev liin. Jutu sisust ei tee juttu ei Õnnepalu ega Eelmaa.

Lavastuse peamine, ehkki mitte kogumuljet mõjutav puudus on narratiivi liigne keskendatus mõnele ajaloofaktile, näiteks Estonia teatri (mille keldrikorrusel asus rahvusringhääling) pommitamisele 1944. aasta märtsis Nõukogude armee poolt. Kas või seetõttu, et nimetatud fakt ei kahjustanud sisuliselt häälte edastamise järjepidevust, jätkati lihtsalt teises kohas. Ehkki, ka pommitamisega kaasnevad väga huvitavad hääled, nagu vahendab tänapäevane meedia meile kas või Süüriast.

DSC03467

Mario Pulver/Sirp: Krappi viimane vint

Sirp, Mario Pulver, 5.05.2017

Viisaka inimesena ei ütle Krapp, kes on süüdi ja mida teha, pigem laulab ta eleegiat ühe ajastu hääbumisele, õhtumaa loojumisele.

Tartu Uue teatri „Sümfoonia ühele. Allegro con moto“, lavastaja ja muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, dramaturg Donald Tomberg, kunstnik Henry Griin. Mängib Aleksander Eelmaa. Esietendus 21. IV Tartu Uue teatri proovisaalis.

Tartu Uus teater (TUT) on pikka aega viljelnud stiili, mille epiteedid asetavad TUTi Venni diagrammil kahe suure sõõri, „eestluse“ ja „analüüsi“ keskele. Just nimelt seal keskel püsides on TUT (või selle egiidi all etendunud lavastused) olnud kõige tugevam(ad). Niipea kui teater hakkab tasakaalupunktil kõikuma ja kaldub kas eestluse või analüüsi poole, asub hääbuma ka sisestusjõud. Ometi pole küsimus kunagi tehnilises teostuses või näitlejameisterlikkuses, asi on pigem peenhäälestuses, millega võib instrumendi käänata nii lobeda funki kui ka hingestatud klassika poole. Minu arvates on TUT muhedam, kui majast kaigub funki, sellist hingekeeltel mõnuga prõmmivat rütmi, mis paneb eestlase jalad tatsuma. Kui asi läheb rohkem nostalgilis-arheoloogiliseks, on oht kaotada ära see analüütiline pool, mis on muidu rosinaks rahvapärases kakukeses.

Ardo Ran Varrese lavastatud „Sümfoonia ühele. Allegro con moto“ on ühemeheorkester ja see orkester on Aleksander Eelmaa kehastuses iseenesest suurepärane. Eelmaa on selline näitleja, et kui ta lavale ilmub, on mul juba hea olla. Tema jäägitus ja kirg-line kõ-ne-le-mine haarab kaasa ning käivitab empaatia ka siis, kui ma ei pruugi nõustuda sellega, millest ta kõneleb. Sellest ka ebakõla. Kui tavaliselt süveneb TUT meditatiivselt eestlase hinge ning silmitseb ja vaatleb seda seestpoolt, justkui peegeldust rahvuskehandi sisepinnal, siis „Sümfoonia ühele“ üritab pealtnäha häälestada publikut Eelmaa dirigeerimisel Nende vastu. Need Nemad, keda Meie siia ei taha, on ühest küljest küll nimetud võõrad – Eelmaa ei võta härrasmehena minu mäletamist mööda kordagi nende rahvuste või uskude nimetusi suu sisse –, kuid muezzin’i kutse palvele või märksõnad „NKVD“ ja „küüditamine“ ei jäta suurt kahtlust, kellest on jutt. Need on need Nemad, kes on rikkunud ja vaenanud eestlust juba eelmistel sajanditel. Nüüd tekib veel kuri kahtlus, et kui me kohe ei tegutse, on tulevik lisaks araabiakeelne.

Eelmaa kehastatud Johannes Krapp on ärev, meeleheitel, pahur, kartlik. Piduliku sündmuse tähistamiseks lauda istudes paneb ta käed viivuks kokku, et öelda enne einestamist tänupalve, aga ei julge – kas ühiskond ei luba? Tahaks ilmselt öelda välja, et kas te siis tõesti ei näe, kuhu me suundume, aga ei julge – kas riik ei luba? Krapp elab mälestustes, tema silmad tõmbuvad niiskeks nende suurkujude peale, kes julgesid. Kes tsaari­ajal või nõukogude perioodil tagusid Eesti rauda, kuni see kuumenes. Kes olid kõik ju religioossed (tähendab, kristlikud) inimesed, nagu ta rõhutab. Krapp on šoki äärel ajaloo ingel, kes taganeb vaarudes kuhugi määramatusse tulevikku ja näeb ahastuses, et kõik tema ümber laguneb. Kõik see, mis on olnud hea, puhas ja õilis, tõeline vaimuaristo­kraatia. Viisaka inimesena ei ütle Krapp, kes on süüdi ja mida teha, pigem laulab ta eleegiat ühe ajastu hääbumisele, õhtumaa loojumisele. See on sarnane Stefan Zweigi järelhüüdega, ka tema meenutas vaimuhiiglasi, kes oskasid poognate kaupa öelda peast luulet ja komponeerisid sundimatult sümfooniaid.

Ainult et Zweigi järel maailm ei lõppenud, kultuur samuti mitte. Veelgi enam, mõned hakkasid väitma, et neid rangete klassikaliste vormidega marmornarratiive pole kunagi eriti olnudki. Et tõde on relatiivne ja sõltub suuresti vastava ajastu hegemooniast. Seda juttu on muidugi kuuldud palju ja nii mõnegi uusmodernisti arust nõrkemiseni. Aga pole muret, postmodernism saabki „Sümfoonias ühele“ oma koosa kätte. Appi tulevad nii Aristoteles kui ka ajalugu. Ometi on mingi kuri iva sellest hirmsast relatiivsusõpetusest jäänud ühiskonda idanema. Ei kõla enam tänapäeval läbinisti usutavalt see, et enne oli kõik hea, nüüd aga on kõik üks sodi, nagu Krapp meelepahaga ütleb.

See kuldajastu mandumine korratuseks, kus head kultuuri enam pole ja iga patt on lubatud, sobib TUTi lavale ainult seetõttu, et Eelmaa esitab veenvalt ühe vana mehe nostalgiat ja hirmu tuleviku ees. Väga tahaks, et see piirduks selle konkreetse tegelasega, sest oleks kurb, kui TUT keeraks edaspidi – kas või egiidi all esinenud külaliste kaudu – vindi veel ühe korra peale ja laiendaks visiooni üleüldisemalt. Suunaks selle absoluudi tagasituleku, tõe ja õiguse restauratsiooni kõigisse rahvusliku kõlaga lavastustesse. Siis on küll oht, et käib krõks, keeratakse üle ja libisetakse rahvuskonservatismi. Ärgem unustagem, et ka Pätsu peopesadest tuli aaloesalvi, nagu hoiatab Andrus Kivirähk. Ühel hetkel pole see enam naljakas.

Sass_sümfoonia

Põim Kama/Postimees: Sümfoonia ühele. Pidu sinus eneses.

Postimees, 01.05.2017

Gianni Rodari lasteraamatus «Sinine nool» ütleb vana indiaanipealik: «Selleks, et kuulda, tuleb vait olla.» Vaikusest ärkavad uued helid. Avatud aknast hoovab tuppa tasast linnulaulu. Tuul sahistab puuokstes. Kohvivesi pahiseb kannus. Kusagil haugub koer. Vaikuses tõusevad teadvusse hääled minevikust, mälestused, pildid, killud. Ilm avardub, aja ja ruumi piirid kaovad. Vaikuses ja üksinduses, vorstivõileiva ja kuuma kohviga turgutatult, asub vana mees rännakule läbi meele ja mälu. Jätka lugemist

DSC00888

Danzumees: Praktiline Eesti ajalugu – Tartu Uus Teater

Danzemehe ajaveeb, 30. aprill 2017

Nagu ma FBs juba kohe pärast etenduse nägemist jõudsin õhata: “Praktiline Eesti Ajalugu – suure tõenäosusega parim asi, mida 2017 Eesti teatrites vaadata! Publik karjub tüki lõppedes “veel kord”, millal viimati seda teatritüki lõppedes kuulsite? Näitlejad plaksutatakse seisvate ovatsioonidega 5 korda lavale tagasi. Toidust, viinast, pereväärtustest, eestlastest ja eestlusest… Hea muusika saatel ja isegi lihapraadimisõpetusega!
PS. Taldrikulakkumine on lubatud :)”

Saalist lahkudes olid emotsioonid ülevad ja vaimustus niiii suur, et oleks tahtnud kohe, et kõik seda lahedat asja saaksid näha-kuulda-kogeda… Ja nüüd kus juba natuke aega Emajõgi on jõudnud oma vett merepoole voolata, ei ole tegelikult need emotsioonid kuhugile kadunud, ega lahtunud! Kohe kui sellele teatrielamusele tagasi mõtlen, tuleb muie näole ja… Maarjad ja Tambet ja Robert ja Ann ja Odd Hugo tulevad meelde ja Kukerpillid hakkavad peas laulma ja… noh… kõht läheb ka natuke tühjaks :)

Kui me teatrikaaslasega Tartu suunas sõitsime ja teades, et see õhtune tükk saab olema umbes midagi sellist, kus Eesti ajalugu jutustatakse läbi toidu ja Kukerpillide muusika, siis arutasime, et milliseid Kukerpillide laule me üldse mäletame… Lapsepõlves neid ju lasti ikka palju tihedamalt… tavaliselt maal vanaema ja vanaisa juures millegipärast eriti – ETV saates Viljaveski ja mingis Sulev Nõmmiku shows, Reklaamiklubis  ja keegi ikka tellis neid ka eesti raadiokanalitelt. Ent kui tahtsin nimetada mõnda laulu – pea oli tühi ja ainuke mis meelde tuli on see “Isa, ära palun joo purju ennast.. .jälle kui kord pühad saabumas… too emale sa lilli parem linnast… sest pisaraid on valus vaadata”. Teatrikaaslane ei suutnud ühegi laulu sõnu meenutada, aga mingi “autosõidulaul” oli igatahes… aga ta “ütleb kui see tuleb tükis”… No ja loomulikult need mõlemad on seal ilusti sees, lisaks “kui naine armastab meest, kõik tööd teeb ära ta eest”, “tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt”…. ja terve trobikond Kukerpillide igihaljaid hitte… aga need on kõik integreeritud jutustuste ja lugudega, seega igal laulul on absoluutselt oma koht ja tähendus ja osa Eesti ajaloos. Mõnedele on tehtud nii ägedad ja lahedad seaded veel peale kauba ning kes oleks võinud arvata, et Kukerpillid sobivad kui rusikas silmaauku, et üht teatrielamust muuta nii positiivseks, hoogsaks ja lahedaks. No minule kui vanale Kukerpillide austajale eriti, aga nagu mu teatrikaaslane ütles: “Hämmastav kuidas võib nii koledatest lauludest ja õudsast muusikast teha nii lahe lavastus?!”

Ent muusika pole kaugeltki mitte põhipoint või noh igatahes mitte ainuke saatja justkui sketšilike jutukeste ja stseenide teekonnal alates kaljujoonistest, läbi erinevate, meie maad valitsenud võimude ja arusaamade ning kultuuriarengu kuni Euroopa Liiduni ja tänapäevani välja. Lisaks muusikale tehti laval ka süüa! Ja no hea toit on ju kõige kiirem tee südamesse :) Tegelikult ju toit huvitab meid kõiki ja selles mõttes käib selle valmistamine ju inimestega käsikäes inimajaloo algusest peale, sest alati oleme me toitu pidanud “valmistama”, sellest ei saa ei üle ega ümber… No ja kesvamärjuke (ja eks muud joogid ka) tekitab teatrivaatajates samuti alati elevust ning see kõik on kavalalt üheks sümbioosiks seotud lavastaja-autor Ivar Põllu poolt!

Lavaline liikumine on nii sujuv ja isegi huvitav, sest tegelased vahelduvad ja muutuvad peosast kõrvalossa või muusikaga saatjaks ja seal tagasi põhifookusesse mõnes teises väikerollis voolavalt. Ja kõik tegelased on praktiliselt kogu aeg laval. Ja sinna vahele siis on pikitud see toidutegemine – Ann Ideon tegelikult praktiliselt terve see aeg kokkab juba järgmist asja ning võtab siis sõnajärje õigetel hetkedel jälle üle ning toidusöömine on samuti kogu loostiku sisse istutatud. Lausa imeliselt hästi lavastatud! Kasutatud on ka kõikvõimalikke lavastuslikke trikke, mis muudavad kogu loojutustuse põnevamaks (kaljujooniste joonistamine, pea laual, toitude serveerimised, mixides 70ndates muusikadokumentaalidest tuttavat vormingut, kus vaheldumisi teadustaja ütleb laulu alguses vastavalt võimu keelele millest lauldakse jne jne jne). Ning kõik see on vürtsistatud mahlakate naljadega a la naabrimees tuleb naabrinaisele öösel külla kui tollel on oma mees kodus öeldes siis tollele: “Sul naisel tuli põles… mõtlesin, et astun läbi ja kustutan ära”… :)

Ja no rollid on armsad, hoogsad ja neid on kõikidel palju. Nõuab ju iga ajastu omalaadset käitumisvormingut, eriti kui mõelda näiteks eelmise sajandi algusaastatele või nõukaajale… Selles mõttes oligi eriline maiuspala umbes esimese vabariigiaegne lugu Theodorist ja Paulist ja sellest kuidas nad kinos käisid. Tambet Seling ja Robert Annus on sellised linnavurled, nagu Piibeleht ja Westman… Tambet Seling saab eriliselt oma näitlejaoskustega hiilata, meistriklass kuidas sügavalt traagikast, hämmingust, kurbusest teha hüppeid koomikasse – huumoorikaks ja siis jälle kelmikaks kuni Jim Carreyliku nägudetegemiseni välja, aga kõike seda saadab kõikide poolt selline postiivne hoog ja energia, et hoia piip ja prillid. Robert Annus on tuttavalt terava nng puhta diktsiooniga. Teatav kelmikus on tema tüpaaži juba sisse kodeeritud ning tema ja Tambeti muusikalise taustaga oleme vist kõik juba ammu tuttavad, aga et Maarjad laulavad ja mängivad pilli, ning tõeliselt mängivad muusikuid! Mõlemad veavad nii laulja kui pillimängijana täiesti usutavalt välja, eriti Maarja Mitt :) Maarja Jakobson võiks rohkem saada selliseid koomilisemaid rolle kus ta saaks näidata oma laia ampluaad… oma punaste juustega oleks ta päris sobilik isegi Pipiks, kuigi tavaliselt teda hoopis teistsugustesse rollidesse suunatakse. Selle rolliga ta igatahes kompab tavapäraste piirimail ja sealt väljaspool. Ja tüdrukute mänguhoog ei jää ka grammigi alla poiste ägedusele. Jäi mulje, et Ann Ideon võiks ka vabalt näitlejaks hakata, sest tema jutustamisoskus ning tegutsemine laval ei ole ei alamängitud ega liialdatud, vaid täpselt lavale ning just sellele tükile ideaalselt paigas. Isegi amatöörnäitlejad ei ole tavaliselt nii orgaanilised laval… Ta on ilmselt eraelus oma tutvusringkonnas ka iga seltskonna säravaim täht. Keegi kohvikujärjekorras rääkis kellelegi, et Annil olevatki oma firma, mille kaudu käib inimestele rääkimas söögitegemisest või siis õpetamas seda… Ja Odd Hugo mehed on küll peamiselt pillide ja lauluga saatmas kuid kasutatakse ka loo osalistena vajadusel ära…

Meeldejäävaid stseene on hulgi ja kogu see atmosfäär, mis omamoodi sobib veel eriti sellesse Tartu Uue Teatri saali. Lisaks juba mainitutele tuleb laksust meelde ka vahvliküpsetamine ning see teatrikaaslase Tartusse sõidul meenutatud “autosõidulaul”, mis on ühtlasi ka “Karburaatorilaul” ning ühtlasti ka “Isa ära joo purju ennast” lauluga kaasnev lugu :) Ja presidendi vastuvõtu toidud ning eriti see kuidas need olid serveeritud! Wow! :)

Kindlasti tuleb esile tõsta ja Kristiina Põllu kostüüme – see moodustas väga ilusa kollektsioon ning oma värvide ja materjalide poolest kuidagi nagu täpp i peal sellele tükile. Mitte, et ma spetsialist oleksin, aga minu ilumeelele isegi jalanõud olid väga ilusad ja sobivad kogu kollektsiooniga.

Tükk ise on kui suur meelelahutus ja ülelend meie ajaloost, aga samas on see üks pusletükk eestluse tunnetamiseks, tundmiseks, et mina olen ka osa sellest eestlaste kambast ja kuigi on olnud nii raskemaid kui kergemaid aegu, siis me elame praeguses ajas ja näeme asju just selle mätta otsast kus me praegu oleme nii mõnigi minilugu tekitas just selle mätta otsast äratundmist või ka mõtteaineid ja meenutusi, kus kohast me ikkagi tuleme ning peaasi, et on muusikat, teatrit, meelelahutust ning natuke süüa ja juua ja võimalust siiski ka kõige üle naerda… siis on ju kõik hästi :)

Hinnang: 5 (ikka ja jälle mõtlen, et Ivar Põllu on umbes sama vana kui ma isegi – 70ndate laps ja sellepärast veel eriti puudutab tema teatrikeel mind. Ta räägib asjadest tihti nii, nagu mind huvitab. Ta tuleb samast ajast, on läbinud sama ajalise teekonna, samade mõjutajatega. Ent selle lavastuse ja dramaturgia puhul ületab see isegi selle, sest see on meie eestlaste lugu ja pildikesed vanusest hoolimata teemadest, mis peakski meid eestlaseid kõiki puudutama ja korda minema. Tükk on nii meelelahutuslik, et neid tõsisemaid asju ja taustu tegelikult ei olegi vaja läbi mõelda, sest kaasaelamine tuleb iseenesest. Oleme ju siiski natuke ummamuudu ja see on nii lahe… see on nii oma… Näitlejad ja muusika on vahendid selle loo elustumiseks ning see kõik tervikuna on nii mõnusa elamuse pakkuv, et tekkis tunne, et just selliste tükkide pärast ma teatris käingi. Väljuda sealt ja tunda, et olen saanud elamusevõrra rikkamaks ja saan kanda seda oma südames ning soovitada kõigile seda väga julgelt… see teebki Eesti teatrist nii hea ja tugeva, et ikka ja jälle tehakse asju ka natuke teistmoodi ja see on ka hea. Ja siis see üllatab sind ja paneb sind sõnu murdma, et tahad ja eelistad ainult psühholoogilist sügavat draamat… ei, kui on hästi tehtud, siis võib olla ka teistmoodi! Tehke endale teene ja mingi teatrisse seda vaatama… hea tuju ja vinge elamus on garanteeritud!)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka kasutatud fotod):

Praktiline Eesti Ajalugu

Laval ANN IDEON (KööK)
MAARJA MITT
MAARJA JAKOBSON
ROBERT ANNUS (Eesti Draamateater)
TAMBET SELING (Endla)
RANDO KRUUS (Odd Hugo)
OLIVER VARE (Odd Hugo)

Toidukunstnik ANN IDEON (KööK)
Muusikajuhid RANDO KRUUS ja OLIVER VARE (Odd Hugo)
Autor-lavastaja IVAR PÕLLU
Kostüümikunstnik KRISTIINA PÕLLU
Valguskunstnik RENE LIIVAMÄGI (Ugala)

Esietendus Tartu Uues Teatris Lai 37
23. veebruar 2017
Etendus on kahes vaatuses ja kestab 2h 30min
Tähelepanu! Laval keedetakse, praetakse, süüakse, juuakse, suitsetatakse, lauldakse ja mängitakse pilli.

Uuel ajastul vajavad inimesed mitte sõdade ja maniakkide, vaid õnne, ellujäämise ja praktiliste tarkuste ajalugu. On viimane aeg hakata väärtustama seda, mis on meid läbi paksu ja vedela siia välja toonud. Kõigel on alati olnud oma praktiline põhjus. Igal kombel ja traditsioonil, mida me truult järgime, on oma asine algus. Kõik, mis on “alati nii olnud” ning milles ei tohi kahelda, on kord saanud alguse, ning enamasti väga selgelt praktilisest vajadusest. Missugune on meie minapilt, meie mõttemaailm, meie söögilaud ja siht, on ikka sõltunud väga asistest põhjustest ja praktilistest olukordadest. Me oleme alati olnud need, mida me sööme ja tahtnud saada millekski muuks, mida me veel söönud pole. See on kahevaatuseline muusikaline teraapia, praktiline ekskursioon eestlaseks söömisesse, eestlaseks rääkimisse ja eestlaseks laulmisesse – läbi kulinaaria, kaljujooniste ja Kukerpillide laulude.

Miks just Kukerpillid? Sest nende repertuaariks on rahvalaulud ja algupärandid, milles on sees kogu eestlasena elus ja maailmas püsimise teadus. See on suur tarkus, rüütatud arusaadavasse ja söödavasse vormi. Nende lauludes on sees “nagu asjad on”, praktiliselt, nagu räägiks seda viguriga vanaisa, kes teab kõike, aga ei hakka sellega viisakusest kelkima, sest see võiks varjutada tema õpetuse vastuvõtmist.

Lavastus on kahes vaatuses ning sisaldab väga palju muusikat, toidulõhnu, liikuvaid pilte ning ilmselt ka huumorit. Siiski publikut ümber ei paigutata, ei toideta ega kiusata. Kes tunneb end ette petetuna, sellele võib lohutuseks lisada, et vaheajal töötab puhvet ja saab ka jalutada.